Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle. Gillian Butler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maailmast, kes suudavad, välja. Selle asemel et luua sotsiaalne side ja „väljavalitutega“ vabalt suhelda, jäetakse ka ühise süsteemi kasutajad suhtlemise mõttes isolatsiooni – pigem virtuaalselt kui reaalselt juttu ajama. Nende vestlus võib omal kombel kenasti sujuda, olla sageli huvitav ja nauditav, ent ei võimalda õppida aru saama vihjetest ja nüanssidest, millega on küllastatud silmast silma suhtlemine ja millega tekib suhtlemises enesekindlus.

      Muidugi võib tehnoloogia osatähtsus häbelikkuse kujunemisel olla liialdus, oma osa on teistelgi teguritel, kuid oluline on meeles pidada, et häbelikkus on varases eas pigem norm kui erand ja täiskasvanuks saades see harilikult kahaneb. Varases lapseeas puudutab see mingil määral peaaegu igaüht, aga edaspidi vähem kui poolt täiskasvanud (Ameerika) elanikest. Seega on tõenäoliselt mõndagi, mis aitab sellele muutusele kaasa, ja mõndagi, mis mõjub pidurdavalt, näiteks elektrooniliste suhtlusvahendite kasutamine. Igatahes on kasulik saada rohkem teada, mis on häbelikkus ja millised on selle mõjud.

Kas häbelikkus on sotsiaalärevuse vorm või midagi muud?

      Sellele küsimusele võib vastata lihtsalt, et häbelikkusel ja sotsiaalärevusel on nii sarnasusi kui ka erinevusi, ent neid kaht tüüpi sotsiaalseid raskusi pole ühepalju uuritud ja mõndagi tuleb alles välja selgitada. Seega peate sellele küsimusele ise vastama, lugedes läbi nii selle kui ka eelmise peatüki ja mõeldes järele, millisel kujul teie probleem esineb.

      Öeldakse, et häbelikkust esineb igas mõeldavas astmes, alates kergest suhtlemiskohmetusest kuni äärmusliku endassesulgumise ja pärsituseni, mis ei erine sotsiaalfoobiast. Ometi on häbelike ja sotsiaalärevuses inimeste üks peamisi erinevusi see, et vähemasti osa jaoks on häbelikkus mööduv nähtus. See võib väldata lapsepõlves mõne kuu või aasta, taas ilmneda teismeliseeas või jätkuda vahelduvalt, kadudes näiteks siis, kui suhete sulamisfaas on läbitud. Paljud alguses häbelikud inimesed ei tunne hiljem, kui on esialgsest sõnakehvusest jagu saanud, enam häbelikkust ega sotsiaalärevust.

Häbelikkuse tunnused

      Häbelikkusega koos ilmneb alati hoidumine seltskondlikest kontaktidest ja tõmbumine endasse. Selles suhtes on häbelikkuse peamised tunnused väga sarnased eelmises peatükis kirjeldatud sotsiaalärevuse tunnustega. Sinna juurde käivad füüsiline ja psüühiline ebamugavus, pärsitus, äärmuslik endale keskendumine, tegelemine oma mõtete, tunnete ja füüsiliste reaktsioonidega. Võimust võib võtta subjektiivne tunne, et kõike tehakse valesti, justkui teaksid kõik teised, mida teha, ja oskaksid signaale õigesti lahti mõtestada. See võib tekitada kaitsetuse tunde, hirmu järgmise hetke ees, närvipinget, laskmata unustada südamepekslemist ja punaselt õhetavat nägu. Häbelik inimene on veendunud, et ta on küündimatu, mittearmastusväärne ja ebameeldiv või et teised mõtlevad niimoodi. Teiste reageering häbelikkusele võib muuta ka sümptomeid, sest mida rohkem inimene häbelikkuse käes kannatab, seda kauem võib see kesta ja seda hullem tunduda.

      Häbelikkus on enamasti probleemiks kaht tüüpi olukordades: suheldes kõrgemal positsioonil olijaga ning kellegagi üks ühele, eriti kui tegemist on seksuaalselt ligitõmbava inimesega. Häbelikud inimesed osutuvad kaitsetumaks, kui suhted muutuvad lähedaseks, kui nad tunnevad, et neilt oodatakse mingis inimeste rühmas tegutsemist, või kui nad tahavad ennast kehtestada. Iseäranis tõenäoliselt kujuneb see probleemiks, kui niisugune inimene vihastub või ärritub, sest häbelikud inimesed eelistavad hoiduda avalikest lahkarvamustest, kartes, et ei suuda oma tundeid (ei positiivseid ega negatiivseid) valitseda, kui lubavad neil vabalt väljenduda.

      Tuleks teha vahet kahel veidi erineval häbelikkusel. Üks neist on ettevaatlikkus, mida ilmutavad lapsed üsna väiksena võõraste suhtes. Arengu seisukohalt on ettevaatlikkus võõraste suhtes igati arusaadav, selgitades, miks lapseea häbelikkus on nii levinud ja üldine. Seda tuleb ette kõigis kultuurides ja seda pole võimalik vältida ega ole ka mingit vajadust seda teha. Enamik lapsi kasvab häbelikkusest välja, vähemasti suurel määral, aga on võimalik, et inimesel, kellel pole lapsepõlves piisavalt võimalusi õppida, kuidas võõrastega suhelda ja vahet teha, kas tegemist on „ohutu“ või „ohtliku“ inimesega, võtab see kauem aega kui teistel. Ilmselt toimivad seejuures ka perekondlikud sarnasused. Neljandas peatükis on esitatud üksikasjalikum käsitlus teguritest, mis aitavad sotsiaalärevuse ja häbelikkuse tekkele kaasa.

      Teine häbelikkuse vorm on sotsiaalärevusega märksa lähemalt seotud, selle peamiste joontena kirjeldatakse pärsitust ja muretsemist teiste inimeste hinnangu pärast. Võimalik, et see teiste inimeste arvamuse tajumisest tulenev vorm kujuneb hiljem ja esineb suurema tõenäosusega inimestel, kelle häbelikkuse ettevaatlikkuse vorm taandub aeglaselt. Siiski pole veel teada, kas enamik häbelikke inimesi kannatab mõlemat liiki häbelikkuse all, ega ole ka täpselt teada, milline on sellise häbelikkuse normaalne kulg, eriti hiljem sotsiaalärevuse või sotsiaalfoobia all kannatavatel inimestel, et saaks otsustada, kas sellisel vahetegemisel on praktilist otstarvet, mis aitaks hilisemas elus probleeme tekitavast häbelikkusest üle saada.

      Ettevaatlikkust ja pärsitust, mis on häbelikkuse peamised tunnused, ei tohiks segi ajada introvertsusega. Introvert on inimene, kes eelistab koos tegutsemisele üksi tegutsemist. Ta ei otsi suhtlemist nii sageli kui ekstravert, vaid saab rahulduse tegevusest, millesse võib süveneda, olenemata sellest, kas tal on samal ajal kellegagi suhelda. Introvert erineb sotsiaalärevatest inimestest selle poolest, et seltskonnaelu ei tekita temas hirmu ega tee närviliseks, see on lihtsalt midagi, millel on elus oma osa. Introvert suudab sõbruneda ja luua raskusteta lähisuhteid, kui on sellest huvitatud, ta ei otsi eraldatust ja võimalusi sõltumatult tegutseda mitte seepärast, et on üksildane ja isoleeritud, vaid seetõttu, et see on talle omane.

      See tähendab, et häbelikud ja ka sotsiaalärevuses inimesed võivad olla nii introvertsed kui ka ekstravertsed. Neile võib olla omane suurem või väiksem seltskondlikkus ja probleemi kujunemine sõltub sellest, millisena nad tahaksid oma seltskondlikkust näha. Häbelikul ekstraverdil võib olla suhteliselt lihtne osaleda hästi korraldatud seltskondlikel üritustel, teades, mida temalt oodatakse, ja tundmata hirmu, et teeb midagi „valesti“, kuid suhteliselt raske hakkama saada intiimsemas ja vähem ärakorraldatud olukordades. Paradoksaalsel kombel võib häbelik introvert kannatada vähem kui häbelik ekstravert, sest paljusid tegevusi, millest tema tunneb rõõmu ja rahuldust, on võimalik teha ka üksinda.

Häbelikkuse tagajärjed

      Häbelikkuse peamised tagajärjed, mida seni tehtud uuringutes kirjeldatakse, sarnanevad sotsiaalärevuse peamiste tagajärgedega. Need on kokku võetud tabelis 2.1.

      Tabel 2.1

      Häbelikkuse peamised tagajärjed

      (Pange tähele sarnasusi tabeliga 1.1)

      • Eneseteadlikkus.

      • Mõtted, et teid hinnatakse negatiivselt, mõistetakse hukka või kritiseeritakse.

      • Veendumus, et olete saamatu, ebameeldiv ja kole.

      • Vältimine ja eemaletõmbumine, sulgumine endasse, suhtlemisest loobumine.

      • Raskus midagi algatada või end kehtestada.

      • Ärevus, kartlikkus, frustratsioon ja tuntakse end õnnetuna.

      • Füüsilised sümptomid, nagu punastamine ja teised närvilisuse nähud.

      NB! Häbelikud inimesed EI OLE vähem ligitõmbavad, vähem intelligentsed ega vähem pädevad kui teised, ehkki võivad ise arvata, et on.

      Häbelikkusel võib olla ka kaudseid mõjusid. Nii võivad häbelikud inimesed olla endast sedavõrd teadlikud ja enda ning oma tunnetega ametis, et ei suuda pöörata tähelepanu ümbritsevale ega oma tegevusele. Nad satuvad segadusse ja teevad midagi kohmakat: näiteks ajavad joogiklaasi ümber, komistavad trepil, koperdavad laua või tooli otsa. Häbelikud inimesed СКАЧАТЬ