Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond. Mihhail Lotman

Чтение книги онлайн.

      Saussure rõhutab, et seosed, mis seovad omavahel erinevaid märke, on põhimõtteliselt teist laadi kui need, mis loovad vastavuse tähistaja ja tähistatava vahel: märke omavahel ühendavatel seostel on determineeriv iseloom. Kõige rohkem võib toodud skeemis tekitada küsimusi märkide lineaarne reastatus. Arvatavasti ei pea sellele eriti suurt tähelepanu pöörama, kuna ilmselt on tegemist kõne lineaarsuse „jääknähuga” keelestruktuuri käsitlusel.

      Niisiis, erinevalt Peirce’ist on Saussure’i jaoks lähtepunktiks keel ja selle struktuur, mis tema meelest on täiesti selged ja fikseeritud ning probleemiks on keele üksikud elemendid, sh keelemärgi probleem. Kui Peirce’i laadis lähenemist semiootikale nimetasime atomistlikuks (tervik on moodustatav üksikosadest), siis Saussure’i oma peaksime nimetama holistlikuks (üksikosad on tuletatud tervikust). Järgnevad uuringud keelesemiootika valdkonnas näitasid, et Saussure’i lähenemisviis, hoolimata kogu oma eespool kirjeldatud paradoksaalsusest, osutub Peirce’i omast palju võimsamaks ja produktiivsemaks: mitte üksnes erinevad strukturalismikoolkonnad, vaid kogu järgnev keeleteaduse areng tuleneb kas Saussure’i ideede edasiarendamisest või poleemikast nendega.

      Näiteks võib tuua grammatiliste kategooriate tähenduse probleemi. Eriti tähelepanuväärne on, et antud probleemile andis nüüdisaegse formuleeringu väljapaistev ameerika keeleteadlane Edward Sapir, kes teatavasti ei olnud Saussure’i otsene järgija. Siiski on tema grammatiliste kategooriate kontseptsioon, mis lähtub keele süsteemsusest, väljapeetud saussure’ilikus, st holistlikus vaimus. Grammatiliste kategooriate kogum on üks tähtsamaid keele iseloomustuse parameetreid. Need on iga keele jaoks individuaalsed ning mis on grammatilise kategooria funktsioonis ühes keeles, ei pruugi seda olla teises. Nt „puuduvad” eesti keeles erinevalt indoeuroopa keeltest grammatilise soo või tuleviku aja kategooriad. Seda „puudumist” ei saa kuidagi seletada peirce’ilikes terminites märgi objekti ja interpreteerija omavaheliste suhete kaudu: on mõttetu küsida, millised vastavate asjade omadused määravad vene keeles, et põrand on meessoost, uks naissoost ja aken kesksoost, või siis saksa keeles koer meessoost, kass naissoost, aga tüdruk kesksoost. Grammatilise soo ja tuleviku puudumine on parameeter, mis iseloomustab eesti keelt kui tervikut. Ning seda on võimalik avastada üksnes eesti keelt kui tervikut mõne teise keelega võrreldes: kui maailmas oleks ainult üks keel ja see oleks eesti keel, ei oleks tegu vastavate grammatiliste kategooriate puudumisega, vaid ainuvõimaliku viisiga kontseptualiseerida ja rääkida nendest asjadest.

      Sapir rõhutab grammatiliste kategooriate semiootilist loomust. Need ei ole üksnes pööramise või käänamise reeglid ja skeemid, vaid kontseptuaalne võrgustik, mille abil keel loob oma maailmapildi. See on väga oluline asjaolu: vähemalt osa keelemärkidest on n-ö ette antud. Sõnu võib iga kõneleja valida, nende grammatilisi omadusi koos vastavate tähendustega aga mitte. Veel on tähtis, et erinevalt sõnavarast on grammatiliste kategooriate hulk piiratud. Grammatilised kategooriad on Saussure’i valeur’i kehastavad märgid.

      Lähtudes oma ettekujutusest märgist, loob Peirce küllaltki keerulise märgitüpoloogia, millest olulisima osa moodustab see, mida Peirce ise nimetab teiseks märkide trihhotoomiaks: ikoonilised, indeksaalsed ja sümboolsed märgid. Selle klassifikatsiooni alus on märkide ja nende poolt tähistatavate objektide vaheliste seoste loomus. Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. Nagu osutas Jerzy Pelc oma spetsiaalselt sellele probleemile pühendatud artiklis: kui räägime ikoonilistest märkidest, oleks korrektsem rääkida märgi ikoonilisest kasutusest, st ikoonilisus tekib üksnes kõnes, mitte keeles (Pelc 1986). Lähtudes Charles Bally (1932) ja eriti Émile Benveniste’i (1966) keeleanalüüsist, võime täie kindlusega väita, et sama kehtib indeksaalsete märkide puhul: keeles ei ole indeksaalsust. See tekib kõnes, igas konkreetses kõneaktis. Kuid oleks läbimõtlematu järeldada, nagu teeb nt Roman Jakobson (1965), et keeles esineb ainult sümboolseid märke, kuna sümboolsed märgid ei saa esineda ilma ikoonide ja indeksiteta. Tahan öelda seda, et kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega.

      Saussure’i järglased – pean siin silmas ennekõike Praha lingvistilist ringi, kuid ka Émile Benveniste’i, Roman Jakobsoni ja Claude Lévi-Straussi, samuti Tartu–Moskva semiootikakoolkonna esindajaid – n-ö rehabiliteerivad kõne. Esiteks selgus, et kõnelgi on semiootiline loomus ning – mis on meie jaoks eriti oluline – see loomus ei ole keelesüsteemi realiseerimise automaatne tagajärg. Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. Lévi-Strauss analüüsis rituaalset ja mütoloogilist teksti samasugusel moel nagu Nikolai Trubetzkoy keele fonoloogilist süsteemi. Kunstilise teksti osas on Tartu–Moskva semiootiline koolkond saavutanud analoogilisi tulemusi. Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal teksti elemendil on oma kindel väärtus.

      Teine samm. Peirce ja Saussure: mõned olulised ühisjooned

      Tähtis erinevus Peirce’i ja Saussure’i vahel on, et Saussure’i erakordselt paradoksaalne märgikontseptsioon oli nähtavasti tema jaoks täiesti rahuldav, samas kui Peirce’i täiesti „normaalne” ja intuitiivselt hästi käsitatav märgikontseptsioon nõudis pidevaid täpsustavad definitsioone, millest arvatavasti ükski teda ei rahuldanud. Ma tsiteerisin Peirce’i kõige tuntumat märgidefinitsiooni (CP 2, 228), kuid tuleb märkida, et see definitsioon on Peirce’i pärandis pigem erandlik, koosnedes neljast komponendist – harilikult jagab Peirce kõik triaadideks.

      Erinevus Saussure’i ja Peirce’i esitusstiili vahel on samuti tähelepanuväärne. Saussure pakub välja lõpp-produkti, tema ideed sünnivad nagu Athena Zeusi peast – terviklike ja küpsetena. Mõistagi arenesid temagi ideed (seda näitavad selgelt „Üldlingvistika kursuse” erinevad mustandid), kuid tema esitusviis on alati СКАЧАТЬ