Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond. Mihhail Lotman

Чтение книги онлайн.

      Märk ehk Esitis on Esimene, mis on niisuguses tõelises triaadilises suhtes ühe Teisega, mida nimetatakse selle Objektiks, et see on võimeline määratlema mõne Kolmanda, mida nimetatakse selle Tõlgendajaks, et omandada selle Objektiga sama triaadiline suhe, milles ta ise on sellesama Objektiga. (CP 2, 274)

      Kahjuks on kõikides nendes arutlustes üks fundamentaalne puudus: absoluutse alguse jaoks, mis ei vaja enda kõrvale mitte midagi või kedagi muud, mis on eksistents iseeneses, ei leia Peirce paremat nimetust kui ‘esimene’, samal ajal ei saa ükskõik milline järgarv olla isoleeritud teistest. Teisisõnu, kui ei ole teist, ei ole ka esimest: ei saa tulla esimeseks võistlusel, kus pole teisi võistlejaid, kohtunikke ega publikut.

      On tähelepanuväärne, et isegi Peirce’i olulisemad järgijad (nimetame siinkohal Morrist, Jakobsoni ja Sebeoki) ei kasuta oma reaalsetes uuringutes tema kategooriaid ega neile rajatud loogikat. Nagu kirjutas Émile Benveniste: „Peirce kehtestas trihhotoomilise märkide jaotuse ikoonilisteks, indeksaalseteks ja sümboolseteks märkideks. See trihhotoomia ongi peaaegu kõik, mis on tänaseks jäänud ülikeerulistest loogikalistest konstruktsioonidest” (Benveniste 1969: 1). Ehkki ükski Peirce’i jünger ei nõustuks kindlasti Benveniste’i ränga diagnoosiga, pole seda kerge ümber lükata, kuna kõik Peirce’i süsteemi edasiarenduse katsete tulemused on jäänud vägagi tagasihoidlikeks.

      Teine suund (märgi tuletamine asjade omadustest) võib omakorda jaotuda mitmeks. Tähtsamaid on jällegi kaks. Esimene iseloomustab mitmeid konkreetseid semiootilisi stuudiume, eriti aga neid, mida Peeter Torop nimetab ad hoc semiootikaks. Märk on asi. Esiteks on asju, mis on spetsiaalselt loodud märkidena (sellised on liiklusmärgid, aga ka tähestikumärgid, erinevad sümbolid teaduses, kunstis jne); teiseks on asjad, mis on küll loodud mingiks muuks otstarbeks, aga mida mingil põhjusel on märkidena kasutatud. Kuid igal juhul on märkide puhul tegemist asjadega. Eraldi tuleb mainida fenomenoloogiaga seotud autorite märkide käsitlust, kuid seda peab tegema ettevaatlikult, sest viimasel ajal on tekkinud mood esitada fenomenoloogia pähe suhteliselt suvalisi mõttekäike.8 Pealegi pole „päris” fenomenoloogias välja kujunenud ühist märgikäsitlust. Peatume põgusalt mõne tähtsama autori seisukohal.

      Fenomenoloogia rajaja Edmund Husserl, kelle jaoks olid tõe ja tähenduse probleemid alati tähelepanu keskpunktis, keskendub märgi probleemile alles „Loogiliste uurimuste” 2. köites. On tähelepanuväärne, et Husserl kasutab märki tähenduse fenomenoloogilises analüüsis, kuid märgi enda analüüs ei ole tal rangelt võttes fenomenoloogiline. Ma liigitaksin selle pigem ad hoc semiootika valdkonda. Husserl eristab kaht märgitüüpi. Ühed on märgid-väljendid, teised aga märgid-tunnused ehk jäljed. Esimese jaoks kasutab ta terminit ‘Zeichen’, teise jaoks ‘Ausdruck’ (viimast tõlgitakse tavaliselt tunnusena, kuid Husserli jaoks on siin tähtis konnotatsioon pressimisega, tembeldamisega). Husserli kõige omapärasem otsus on see, et ainult esimesed väljendavad tähendust, tunnused-jäljed aga tähendust ei oma (lähtudes „Loogiliste uurimuste” kontekstist, on selle lahenduse loogika arusaadav, kuna Husserlil on vaja siduda tähendus intentsionaalsusega; sellegipoolest on tähenduseta märgid küllaltki kummaline mõiste). Edasi jaotab Husserl tähenduse kaheks liigiks, kusjuures teeb seda üsna sarnaselt Fregega. Kumb kumba mõjutas, ei ole päris selge (vrd Haddock 2000). Husserl küll viitab Fregele, kuid kasutab põhimõtteliselt teist terminoloogiat ning sõnad Sinn ja Bedeutung esinevad tal sünonüümidena.

      Võrreldes Husserliga pühendab Heidegger märgile märksa vähem tähelepanu („Olemine ja aeg”, § 17) ning tema käsitlus on sootuks teine. Heideggeril näeme esimest märgi range fenomenoloogilise analüüsi katset ning ta puhastab märgi kõigest kõrvalisest, k.a tähendusest. Siin on varjatud vastasseis Husserliga: viimase jaoks oli puhas olemine ühtlasi puhas tähendus (tõde). Heidegger aga püüab olemise vabastada ka tähendusest. Husserl eristab kahte märgitüüpi, Heidegger kasutab (viitamata) seda eristust, kuid jätab kasutusse – teise nime all – üksnes Husserli tunnused-jäljed (st märgid, millel ei ole tähendust). Kui välja jätta kogu ornamentaalne sõnavaht,9 jäävad märki määratlema kaks sõna: (abi)vahend ja osutus. Osutamine on Heideggeril märgi ontoloogiline alus. On iseloomulik, et mustermärgina käsitleb Heidegger „hiljuti autodele paigaldatud punast pöördenoolt, mille seisund näiteks ristmikul osutab sellele, mis suuna auto võtab”. Seega on peirce’ilikus terminoloogias tegu indeksaalse märgiga, mis on tõepoolest puhas osutus, kuid kaugeltki mitte ainus märgitüüp.10 Seoses Heideggeri märgikäsitlusega tuleb veel välja tuua huvitav eripära: tema jaoks on primaarne märgieelne seisund selline, kus märk pole eristatav oma osutusest. (Harjumuspärasem, kuid semiootika seisukohalt sama vigane on seisukoht, et algselt ei eristunud märk esitisest.)

      Maurice Merleau-Pontyle on märgid olulisemad kui Heideggerile ja isegi Husserlile. Sellegipoolest ei püüagi ta välja arendada oma algupärast märgiteooriat, vaid lähtub Husserlist ja Saussure’ist ning kasutab märke teiste fenomenide uurimiseks. Isegi tema raamatus „Märgid” („Signes” 1960) ei leidu originaalset või lihtsalt sidusat märgiteooriat. Sellegipoolest on tema teosed tähtsad nii loomuliku keele kui ka kunstisemiootika seisukohalt.

      Nagu Merleau-Ponty, püüab ka Paul Ricœur sünteesida fenomenoloogiat ja semiootikat. Merleau-Ponty lisab sellesse konteksti veel marksistliku filosoofia, Ricœur aga viimase asemel hermeneutika ja psühhoanalüüsi. Arvatavasti on Ricœur see, kes esitab kõige korrektsema märgi fenomenoloogilise analüüsi. Tema jaoks loovad märgi olemuse lõhe (mõra) ja jälg (st ka Ricœuril on õige märk husserlilik Ausdruck). Ehkki Ricœur loobub märgi määramisel intentsionaalsuse põhimõttest, võib näha teatud järjepidevust Husserli ja Heideggeriga, kuid erinevalt viimastest ei jäta Ricœur märki tähenduseta: jälg tähistab jälje jätjat. Kaugeleulatuvad järeldused hermeneutika, psühhoanalüüsi ja metafooriteooria jaoks jätame siinkohal käsitlemata.

      On huvitav ja õpetlik võrrelda fenomenoloogide märgikäsitlust peirce’ilikuga, ning seda iseäranis Husserli ja arvatavasti ka Heideggeri puhul, kes ei olnud Peirce’i ideedega tuttavad, nii nagu ei leia me Peirce’ilt otseseid jälgi Husserli teoste tundmisest (vrd siiski Spiegelberg 1956). Peirce’i fenomenoloogia tuleneb Kantist ja Hegelist, ja selles mõttes on tal Husserliga samad lätted. Kui Peirce’i ja Husserli ideed erinevad teineteisest oluliselt, siis nende meetodis leiame küll ühisjooni, võiks isegi öelda, et Peirce viib läbi Husserliga võrreldes radikaalsema fenomenoloogilise reduktsiooni.

      Nähes, et sellised lähenemisviisid, mis kas tuletavad märke asjade omadustest või vastupidi taandavad märke asjadele, ei kanna vilja, muutis Charles Morris – kes oli mitte üksnes 1930.–1960. aastatel üks väheseid Peirce’i järgijaid ja kandis väsimatult hoolt selle eest, et Peirce’i ideed ei jääks unustusse – probleemiasetust: ei tule küsida, mis on märk, vaid millal on märk, ning protsessi, mille käigus miski funktsioneerib märgina, nimetas ta ‘semioosiks’. Tegelikult lähtub Morris Peirce’i märgikäsitlusest, kuid mitte triaadilisest, vaid sellest, mis arvatavasti just nimelt tänu Morrisele sai kõige populaarsemaks: „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses” (CP 2, 228). Selles definitsioonis määratleb Peirce ühe asja, mis on tundmatu, kolme asja kaudu, mis on samuti tundmatud. Morris lähtub samast loogikast ja isegi liidab siia lisatundmatu (konteksti), kuid siin on oluline vahe: Morris ei defineeri märki, vaid toob esile tingimused, millal märgist saab märk11 (Morris 1938: 8, vrd ka Morris 1971).

      3. Märk ja märgisüsteem

      Kõikidel eelnimetatud lähenemisviisidel märgile on üks tähtis ühisjoon: märki püütakse kirjeldada märgivälisest vaatenurgast. Alljärgnevas püüan pakkuda semiootilise vaate märkidele.

      Kõigepealt СКАЧАТЬ