Tavaline, ent armas. Janelle Gordon
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tavaline, ent armas - Janelle Gordon страница 7
Название: Tavaline, ent armas
Автор: Janelle Gordon
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная драматургия
isbn: 9789949543373
isbn:
“Tõsi või? Mis siis ikka, see-eest teen neid mina. Olen teinud nii palju vigu, andes esimesele sööstule järele, et võiksin pidada loengu teemal, kuidas oma elu ära rikkuda. Võin sindki õpetada.”
“Võtaksin sinu konsultatsiooni rõõmuga vastu.”
Naise huulilt pääses valla naer: ahvatlev, erutav.
“Aga kui ma luban, Teague, et selle tuisu ajal…”
Mees ootas, arvates, et Daisy ütleb oma mõtte lõpuni. Kui see aga enam sõnagi ei lausunud, langetas Teague pea ja vaatas talle näkku.
Naise silmad olid suletud ning taas kõlas vaevukuuldav norin. Ta oli uinunud. Uinunud – ja kõik. Lubadus jäigi lõpetamata.
Daisy taipas suurte raskustega, et helises mobiiltelefon. Kõik viimaste ööpäevade sündmused ja väsimus olid teda niivõrd muserdanud, et ta ei jaksanud liigutadagi. Oli külm. Ta tundis seda kohe. Lisaks sellele oli suhteliselt valge.
Vähehaaval naasis Daisy reaalsusesse. Ta on Cunninghamide juures. Ta oli suudelnud võhivõõraga. Ta oli jäänud tuisu kätte. Kurat võtaks, kas ta tõesti suudles selle tundmatuga? Tuli põles veel, see näitas, et uusi puid oli kaminasse lisatud alles hiljuti ning seda polnud teinud Daisy. Ta polnud üksnes suudelnud oma kõrval lebanud tundmatuga, vaid mehe eest ka hoolitsenud. Kõik naise sugulased olid ära sõitnud. Kogu tema elu on varemetes. Paistab, et ta embab Teague Larsonit ikka veel, nagu oleks mehe külge kleebitud.
Ja heliseb mehe mobiiltelefon, nõudes, et keegi tõuseks.
Daisy viskas teki pealt. Talle hoovas vastu külm õhk.
“Jah,” vastas ta järsult šerifile, kui oli Teague`i telefoni lõpuks kätte saanud. “Ma tean väga hästi, et vool läks ära, George. Kavatsesin täna hommikul üritada Cunninghamide generaatorit tööle panna. Kui ma seda ei suuda, toon garaažist veel puid. Ei, ma ei tea, kuidas mu patsiendiga lood on…“
“Lund sajab ikka veel, ehkki vähem, aga puhub tugev tuul, hanged on kuue-seitsme jala kõrgused. Paistab, et linn jääb paariks päevaks abita.”
Daisy haigutas ja ootas võimalust sõna sekka öelda:
“Olgu, olgu. Jah, meil siin ei ole infarkti ega sünnitust. Aga Teague`il on tõesti tõsine peatrauma. Ja pahkluu valutab. Pane meid nende nimekirja, kes vajavad kiirabi, kuuled? Jah, ma helistan uuesti, veidi hiljem, et kursis oleksid.”
Võõrastetuppa naastes mõtles Daisy, et peab võimalikult kiiresti vanemate ja õdedega ühendust võtma. Nad ei teadnud, et ta tagasi koju oli saabunud. Kui lähedased püüavad Prantsusmaale helistada ega leia teda, hakkavad nad muretsema.
Tema mõtted liikusid valguse kiirusel. Liigutused olid sama kiired. Äkki jäi ta seisma nagu soolasammas.
Sedasama tegi Teague. Ta seisis neljakäpakil diivani seljatoe juures. Polnud tähtis, mis oli juhtunud varem – tundus, nagu oleksid nad tardunud üheaegselt.
Daisy ei liikunud kohalt, ent ootamatult muutus ta pulss kiiremaks – nagu läinud ööl, kui ta Teague`i puudutanud oli.
“Mida me teeme?” küsis naine, kuna mees ei liigutanud end, olles ikka veel neljakäpakil.
“Otsisin midagi diivani tagant.“
“Jah?“
“Eile õhtul pillasin taskust võtme. Seda pole mul praegu muidugi vaja, aga ma arvasin, et parem on see üles otsida, kuni mul veel meeles on…“
Naine katkestas teda:
“Kas su pahkluu valutab väga? Kas sa ei saa üldse sellele toetuda?“
Teague kortsutas kulmu. Mees ei teadnud, et naisele oli harukordselt osavalt valetatud. Tema endine mees oleks suutnud valetada ülestõusmispühadel ka paavstile endale ning seejärel täiesti siiras välja näha.
“Saan sellele toetuda küll,” vastas Teague ärritunult.
“Vaat mis,” kostis Daisy. “Hakkad vannituppa minema neljakäpakil – edaspidi kutsume seda sinu vannitoaks. Mina kasutan seda, mis on ülakorrusel. Tõsi, me ei saa duši all käia, sest elektrit ei ole. Aga probleem on selles, et…”
“Kas kavatsed rääkida asjast või mitte?”
“Proovin sulle meisterdada mingisuguse kepi. Ja leida valuvaigistit. Pärast vanniskäiku heidad diivanile, siis seome su pahkluu lahti ja paneme sellele jääd peale.”
”Võin seda ise teha.”
Seda refrääni esitas Teague kogu päeva.
Daisy võinuks vihastada, kui mees poleks iga tunniga talle üha rohkem meeldima hakanud. Kui naine hakkas millegagi tegelema, roomas mees talle järele täis otsustavust aidata või seda ise teha.
“Ma tean, kuidas generaatorit sisse lülitada,” teatas Teague.
“Ma ei kahtle selles. Lapsena nägin, kuidas mu isa seda tegi, aga ma ei ole kindel, et see mul meeles on. Aga, saad aru, generaator on siiani keldris.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.