Tavaline, ent armas. Janelle Gordon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ligilähedaseltki omaenda iseloomustusele.

      Daisy oli kurtnud selle üle, et peab Teague`i seltsis viibima ning šerifile valjuhäälselt selgeks teinud, kuidas ta küll ei suuda ära oodata mehest vabanemist – ise aga oli viimase eest neetult hästi hoolitsenud.

      Naine nägi välja prantslaslikult elegantne, samal ajal aga valmistas tõelise pidusöögi kõige tavalisemast kartulisupist. Ja kuigi Daisy käitus nii, nagu oleks harjunud arvuka teenijaskonnaga, ilmutas ta suurt praktilisust ja tervet mõistust, kui oli tarvis ellu jääda.

      Teague jaoks oli see naine mõistatus.

      Daisy oli teda selgelt hoiatanud, et ta on igipõline ringirändaja.

      Kunagi oli Teague säärasesse naisesse armunud olnud. Teist hoopi vastu oma valusat pead ta saada ei tahtnud. Aga pelgalt pilk sellele kaunile näole ei saanud ju ometi midagi halba teha. Muidugi, nende lähedaseks saamiseks ei olnud mingit võimalust. Mees ei suutnud endale isegi ette kujutada, et ta võiks naist kas või sõrmeotsagagi puudutada.

      Teague ei suutnud uinuda. Ta oli end liiga raskelt vigastanud, et suuta end tõeliselt välja puhata.

      Äkki mees võpatas. Talle tundus, nagu suruks väga soe, meelas naine end tema vastu. Ja taipas kohe, et naine, kes oma vetruva täidlase rinnaga tema vastu liibus ning jala üle tema reie tõstis, oligi sama ihalusobjekt, keda tema oli äsja vandunud mitte puudutada.

      “Ega sa ei maga, Teague? Ära ehmata, see olen ainult mina.”

      Mees aga mõistis niigi hästi, kes teda embab.

      “Meil läks vool ära. Hommikul, kui valgemaks muutub, lähen keldrisse ja vaatan, kas saan Cunninghamide generaatorile hääled sisse. Praegu aga püüame siin kuidagimoodi hakkama saada, sest läheb veel külmemaks ja tuli kaminas ei anna piisavalt sooja. Kui me aga teineteisele lähemale hoiame ja kõiki oma tekke kasutame, peame vastu.”

      “Tore oleks.”

      “Kui palju lund ka ei sajaks, keegi peab ometi meile appi tulema. Praegu on meil süüa, vett ja puid. Võib-olla meil hakkabki külm, aga küll me toime tuleme.”

      “Loodame.”

      “Sinuga ei juhtu midagi. Ma tean, et sul on valus. Aga ma olen kogu oma elu Vermontis veetnud ja suudan teha kõik, mis vaja. Ära muretse.”

      “Ma ei muretsegi.”

      “Mõistan, et sul on ebamugav…”

      Vaatamata peavalule ja pakitsevale pahkluule Teague kummardus ja suudles Daisyt. Ta ei kavatsenud naist vaikima sundida. Tal oli ükspuha, kas naine räägib kas või hommikuni, laskmata endal või temal magama jääda. Ta ei tahtnud aga, et naine käituks temaga nagu koolipoisiga, keda on vaja pidevalt julgustada.

      Daisy võpatas. Jumal üksi teadis, kui kaua ta selles tugitoolis külmetanud oli. Tema huuled olid külmad, käed aga lausa jäised. Niipea aga, kui Teague tema huuli suudles, lakkas ta sootuks liikumast. Tundus, et isegi hingamast.

      Äkki tõmbusid nad mõlemad morniks, vaadates teineteisele teki ääre alt otsa.

      Teague tunnistas endale, et naisel oli õigus rahulolematu olla. Olid nad ju vaevu tuttavad ning ei tema ega naine mõelnud millelegi intiimsemale. Nüüd aga, tundnud Daisy huulte maiku, tahtis mees suudlust korrata.

      Maigu järgi tundus naine unine. Ja väga armas. Mees tundis vaevu tabatavat aroomi. Ilmselt polnud see parfüüm, vaid midagi puhast, loomulikku ja leebet. Hetk kevadet öös, külmas ja pimedas.

      Nende embused muutusid korraga kuumaks.

      Kas tõesti on see tema, kes naist nii kirglikult suudleb, jultunult silitades saledat, nõtket keha? Seda ei saa olla! Teague polnud ju sugugi kirglik, tormakas mees. Tavaliselt käitus ta õigesti ja korralikult. Aga kurat võtaks! Nad sattusid olema üksi, talvel, pärapõrgus. Ka koopainimene oli valinud endale naise ja meelitanud ta nahkadest asemele…

      Kui Daisy peaks talle juhuslikult vastu pahkluud virutama, kargab ta küll valust õhku.

      Praegu oli aga mehe vallutanud mõte koopainimesest. Naise huulte maik ja tema puudutamine mõjusid mehele nagu kontrolli alt väljunud palavik. Kunagi varem polnud paar suudlust teda niiviisi vapustanud.

      Ta ju polnud selle naisega tuttavgi. Tundis aga end nii, nagu oleksid nad juba ammused sõbrad. Ja mehe aistingud… nagu poleks teda kunagi ükski teine naine puudutanud. Daisy oigas erutunult, kui mees järjekordselt tema huuli puudutas. Kokkupigistatud huuled võpatasid ja hakkasid värisema, seejärel avanesid.

      Teague surus oma sõrmed naise külluslikesse tihedatesse kiharatesse. Ta embas Daisyt kõvasti, et teda huultele suudelda, joobudes nende magususest. Naine vastas talle. Haaras ta ümbert kätega kinni, pigistas oma embusse, otsekui tahaks meest enda külge köita. Läbi tonni tekkide, tonni rõivaste tundis mees siiski, kuidas väreleb naise rind, kuidas Daisy põleb end mehe vastu surudes. Ja ta tundis, kuidas tõmbusid pingule pikad saledad jalad, tundis tugevat sidet, mida nad mõlemad hoida ihkasid.

      Keegi polnud meest veel suudelnud nii nagu Daisy ja Teague teadis, et mitte keegi ei suudle teda enam niimoodi, keegi lihtsalt ei saa seda teha.

      Tuli veikles ja kaminas praksusid halud. Seintel tantsisklesid tumedad varjud.

      Tekid läksid sassi ja segasid. Mehe pea, tema pahkluu… Valutas nii see kui teine. See polnud aga midagi võrreldavat Teague`i tundmustega. Nad olnuks otsekui joobnud šampusest, mida Teague polnud veel kunagi proovinud.

      Daisy tõmbas mehe tugevamini enda vastu.

      Mees ei suutnud uskuda, et naine kavatseb talle vastata. Metsikult. End tagasi hoidmata. Neid kiskus teineteise poole vääramatu jõuga.

      Naine oli põrgust läbi käinud. Ta ei olnud rääkinud sellest just selliste sõnadega, aga seda oli tunda – tema silmades, tema puudutustes. See tungiv “võta-mind-võta-mind-sest-ma-tahan-et-valu-vaikiks”. Kui sul on valus, püüad sa tõmbuda kõverasse, et kergem hakkaks. Oleks hullumeelsus tekitada uusi haavu, enne kui vanad pole paranenud…

      Üksindus aga on veel hullem. See ei lase sul end sirgu ajada. Sunnib kahtlema ja mõtlema, et sinuga pole kõik korras.

      Kurat võtaks! Mees aistis, kui haavatav oli naine ning tundis enda pahameeleks üha tugevamini, kui haavatud on ta ise.

      Teague rebis end õhku ahmides naise huulte küljest lahti, kuigi ihkas tegelikult vaid Daisy suudlusi. Praegu. Kogu öö. Igavesti. Ja seejärel alustada kõike otsast peale.

      “Daisy…”

      “Ma tean. See on hullumeelsus.” Naine ahmis samuti õhku, vaadates mehele uduseks muutunud tumedate silmadega otsa. “Aga kurat võtaks! Midagi sellist ma ei oodanud.”

      “Ega minagi.”

      “Kas sa suudled alati nii hästi või olen sind nii hästi üles kütnud?”

      “Ee… Miski ütleb mulle, et sellele küsimusele vastates võin ma vastu pead saada.” Daisy tõstis käe ja puudutas õrnalt mehe põske.

      “Ma ei hakkaks sind pähe lööma, kullake. Sul on ju seal haav. Kõige hullem, mis ma teha võiksin, oleks virutada sulle kõhtu, ja seda ma vajaduse korral teen.”

      “Tänan. Sain aru.”

СКАЧАТЬ