Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks. Merle Sild

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mees olnud ju igati hinnatud, tundis ainet hästi, oli eriliselt kohusetundlik ja tuli vanas easki veel tööga toime.

      Teda peeti kummaliseks ja kinniseks, kuid tookord ei teadnud keegi põhjust. Räägiti küll, et sõja ajal oli ta töötanud Petseri kandis sakslaste juures ja oma kirjutusmasinast läbi trükkinud kõik mahalaskmisele ja töölaagritesse saadetavate inimeste nimekirjad, mille tõttu kutsuti teda veel aastaid pärast sõja lõppu julgeolekusse ülekuulamistele.

      Siberisse küüditamisest pääses ta nähtavasti mingi üleloomuliku ime läbi, kuid keegi ei aimanud, et sellest sai alaline hirm, mis pidi olema saatnud teda öösel ja päeval ja oli aeglaselt hävitanud tema psüühika. Ta ei uskunud ega usaldanud kedagi ja nähtavasti tundis ka pealesurutud süüd, igatahes ootas ta lõplikku kohut sakslaste tegevusele kaasaaitamise eest, ja kõiki oma armastavaid ja hoolitsevaid lähedasi pidas ta süüdistaja tunnistajateks.

      Et ennast arvatavast vanglast päästa, sooritas kuuekümne viie aastane mees järjestikku enesetapukatseid, küll teise korruse trepist alla hüpates, küll kööginoaga randmeveene nüsides − arstide saabudes rääkis ta neile sosinal hirmust oma pereliikmete ees, kes olevat KGBga mestis ja tema hävitamise peal väljas.

      Arvatavasti raske ja valutava südamega kirjutasid armastavad lapsed alla paberitele, mis võtsid nende isalt ära õiguse otsustada omaenese elukäigu üle ja saatsid ta psüühiliste haigete hooldekodusse.

      Mari kursus sai uue õppejõu ja elu läks edasi.

      Kuid edaspidi rääkisid nad õppejõu täiskasvanud ja kõrgeltkoolitatud lastest omavahel ainult halba ega suutnud ära imestada, kui külma südamega peavad nad ometi olema, et isa niimoodi tema enda väljateenitud kodust ära saata.

      Nemad igatahes oma vanematega niimoodi ei teeks!

      Oma õeluses jõudsid nad isegi niikaugele, et kogusid kamba kokku ja otsustasid vana meest hooldekodusse külastama minna. Las lapsed siis näevad ja mõtlevad.

      Mari mäletas karget talvepäeva pärast talvist sessi, kui nad liinibussi istusid ja rõõmsalt ühte hoides sõitma hakkasid. Nemad olid ju head ja kaastundlikud!

      Nad lootsid näha oma vana range õpetaja silmis üllatunud tänulikkust ja rõõmu, et teda ikka meeles peetakse.

      Sulaselge uudishimuga segatud egoism, mõtles Mari nüüd.

      Nad lähtusid ainult sellest, mida nad ise tundsid ja arvasid.

      Natuke kõhe oli ka: mis siis saab, kui mõni lastest hetkel seal juhtub olema? Külma südamega tänamatu järeltulija?

      Aga kes teab, kas nad oma kallite Ladadega üldse kunagi nii kaugele viitsiksid sõita. Ikkagi üle kuuekümne kilomeetri!

      Ei osanud Mari siis oma nooruses mõelda ega osanud teisedki, et see, kui keegi hooldekodusse pannakse, ei näita veel hoolimatust. Silmakirjalikum kui teeseldud armastus saab olla ainult halvustav suhtumine.

      Hooldekodu asus vanas mõisas uhke pargi ja põldude keskel. Üksikud kummalised kogud liikusid varjudena lumiste puude ja majade vahel.

      Raadiost oli selleks päevaks lubatud ligi kolmkümmend külmakraadi.

      Keegi lükkas lund, keegi kandis puusületäit maja poole.

      Nähtavasti tegid tervemad hoolealused kõik tööd ise.

      Tulijad äratasid tähelepanu.

      Labidad ja puusületäied visati käest ja joosti lähemale. Siirad uurivad silmapaarid, siinsamas ja ometi valgusaastate kaugusel.

      Vahemaad.

      Kusagilt tuli inimesi juurde, keegi küsis, kelle juurde, keegi juhatas maja kätte. Palju oli noori sõbralikke nägusid. Mõnel ei paistnud midagi viga olevat. Kurb tõde oli see, et kogu Nõukogude aja oli erivajadustega inimestel täiskasvanuks saades vaid üks tee: lastekodust vanadekodusse.

      Kulunud vatijopes kena tumedapäine noormees jutustas terve kooskõnnitud pargitee oma kohe tulevatest pulmadest ja uuest rätsepaülikonnast ja pruudist, keda ta veel kohanud ei ole.

      Siin oli nähtavasti kõigil raske vahet teha, kus lõppes reaalsus ja algas kujutelm.

      Mari mäletas selgelt ainult teravalt ninnasööbinud hooldekodulõhna, kõik muu oli hägune jooksev lint, millel kaadreid parimagi pingutuse korral võimatu järjekorda saada.

      Oli ahastust ja lootusetust ja uudishimulikke naeratusi läbisegi ja noorevõitu „hobusesabaga“ psühhiaater, kes külalistele raamatu tõi, kuhu nimed kirja panna.

      Noored ja vanad hoolealused tüdinesid, kriiskasid ja karjusid koridorides läbisegi ja ajasid asju oma segastes maailmades.

      Vana õppejõud tundis mõne tulijatest isegi veel ära ja valas paar liigutuspisarat, aga haigus tema sees erutus ja liigutas mõtted jälle vanu radu käima. Paar ettevaatlikult küsitud küsimust reetsid, et tema sees on kõik pinged vanaviisi alles.

      Rahustite mõju all olles ei hakanud ta tegema midagi ekstreemset, aga ta oli üleni üks suur ootus.

      Minge ometi ära. Ma ei tea, mida te tegelikult tahate. Ma pole kedagi tapnud.

      See teine, sisemine reaalsus sai temast võitu.

      Kui raske võib inimesel olla elada alatises hirmus ja mures asjade pärast, mis tegelikult on parimas korras, ainult et nemad ei saa sellest enam kunagi aru?

      Kuigi nad võivad lihtsalt viisakusest ja loomulikust intelligentsist sinuga nõustuda, kui sa neile selgitusi jagad, siis sügaval sisimas ei usalda nad kunagi kedagi.

      Või kui usaldavadki, siis unustavad selle järgmisel hetkel.

      Siin sai Mari esimest korda aru, mida tähendavad vaimuhaigus ja nõdrameelsus, siin olid nad läbisegi noortes ja vanades kehades. Koos, ühe katuse all elasid puudega lastekodulapsed, kes täisealiseks saades iseseisvaks eluks võimelised ei olnud, ja vanainimesed, kelle kellaseier oli hakanud tagurpidi liikuma.

      Erinevad haigused, erinevad põhjused.

      Maril läks silmade eest kirjuks.

      Ta arvas, et enam hullemaks ei saa minna.

      Kursuse kuldsuu Priit, naerulind ja Don Juan ühes isikus, oli avaldanud kustumatut muljet siinses kõrvalises külakolkas hooldusasutust juhtivale psühhiaatrile. Naine oli pärast oma patsiendiga abiellumist ja mehe järgnenud enesetappu vaiksesse maakohta ennast koguma tulnud ja inertsist kauemaks jäänud, kuni lõpuks töösse süvenenult unustas, et elu on ka kusagil mujal, ja sealjuures hoopis teistsugune.

      Noori ja elurõõmsaid inimesi nii palju korraga koos nähes tuli temagi elujõud tuha alt välja.

      Ta imetles Priidu vaimukusi, naeris laginal ja et nähtavasti endale aega võita ja noormehe tähelepanu äratada, üritas igati nende sealviibimist pikendada.

      Ta näitas neile ka teisi tube, tutvustas neid elanikega ja lõpuks, tohutu suure võtmekimbu kõlisedes avas külalistele ka kõige salajasemad uksed.

      Kuninganna oma maal.

      Nähtud pilt oli kohutav ja arvatavasti kustutas Mari selle alateadlikult oma mälust kohe pärast Tartusse tagasijõudmist, et öösiti mitte õudusunenägusid nägema hakata.

      Nüüd, СКАЧАТЬ