Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks. Merle Sild

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõttetu sebimine ja alati oht läbi kukkuda, arvas ta Mari kunstist.

      Mehe laotud müürid jäid sajanditeks paika.

      Ühest küljest nõudis Mari tegevus raha, mille kohta ei olnud iialgi teada, kas ja millal see tagasi tuleb. Teisest küljest nõudis see ka aega, mille Mari oleks võinud mehele pühendada, kui nad parajasti koos koduses Eestis juhtusid olema.

      Mehe dikteeritud ajal.

      Aga maalima pidi Mari iga päev.

      Algul oli raske eristada, kas see oli hobi, vajadus või kõige elementaarsem teraapia, et iseendaga tasakaalus püsida, hiljem pidi Mari arvestama inimestega, kes kella vaadates tööde valmimist ootasid.

      Sisimas kartis mees, et edasipüüdlikust arenemisvõimelisest naisest saab keegi muu kui tavaline koduhoidja ja see oleks omavahelist võimuvõitlust jälle mehele ebasoodsas suunas mõjutanud.

      Vaene tema. Alati nii hirmul.

      Nii tundis Mari ja tal võis ka õigus olla.

      Mari ei saanud päevagi olla mehele mõtlemata.

      Nii eriliselt oli see armastus alanud ja nii kummaliselt lõppenud.

      Kuni ühel päeval meenus talle mehe nimi alles õhtu eel.

      Uskumatu, mõtles Mari.

      Kas aeg töötas nii kiiresti?

      Kapiuks oli suletud enne kapi kordategemist.

      Oli aeg uks jälle avada ja suhe lõpule viia.

      Isegi kui selle käigus prahti põrandale peaks pudenema.

      Poolikud ja lõpetamata asjad väsitavad sarnaselt maksmata võlgadega.

      Mida rohkem Mari taipas, et mees hoolib temast ainult niivõrd, kuivõrd see on seotud isikliku heaolu ja vajadusega kedagi omada, seda enam muutus nainegi enesekeskseks.

      Nüüd ta muudkui maalis ega lasknud ennast enam mõjutada. Mees oli nagunii kogu aeg ära ja Mari oli õppinud oma aega hindama.

      Kui väga Mari ka uskus, et abielu mõte jagada oma elu tähendab, et osa temast kuulub mehele ja vastupidi, siis see osa temast, mis maalis, kuulus ainult talle endale.

      Kui parajasti ei olnud kedagi silmapiiril, kes oleks tahtnud orhideed oma seinale või kui ideed olid otsas, või värvid, võis vahepeal ju muud teha. Keeletunde anda, midagi tõlkida. Kui lõpuks olid kõik säästud jälle värvidele ja lõuenditele kulutatud, võis vahepeal ka Inglismaale minna.

      Teised naised, kes vajasid uut algust, läksid ju ka.

      Mindi raha, välismaa meest või uusi elamusi otsima.

      Või lihtsalt, et leida endas üles see, kes ammu kadunud.

      Uus algus oli vaesele raha, vangile vabadus.

      Mari vajas tihti mõlemat.

      Kui talle oli selgeks saanud, et mees ei vaheta raha järel jooksmist ja − mis seal enam salata −, selle kasiinos mahamängimist kunagi tõelise pereelu vastu, kasvas üksilduse vaikus tõeliselt üle pea.

      Marile tundus, et ta lämbub selle all.

      Ja oligi aeg jälle Eestist ära minna.

      Seekord ei hoidnud teda siin enam miski kinni.

      Maril olid küll lapsed, aga need olid suureks kasvanud ja ajasid oma noortes õnnelikes suhetes omi asju.

      Mari sisendas endale, et ta on alati olemas, kui tütred teda vajavad, aga viimasel ajal tundus, et lapsed ei saa temast enam aru.

      Temast ja tema elust.

      Mari meelest oli tema praegune suhe niivõrd isiklik, et kellelgi ei olnud siin õigus kaasa rääkida ja ta ometi püüdis seda abielu hoida.

      Hoida olematut? See sarnanes sõelaga veekandmisele.

      Laste arust oleks ta ammu pidanud lahutama inimesest, kellega tal midagi ühist ei olnud ja hakkama ehk tasapisi hoopis vanaema seisuseks valmistuma.

      Tõde oli valus kuulata ja Mari sulges selle ees kõrvad.

      See tõde oli poolik tõde.

      See ei lahendanud tema eluülesannet, mis see ka iganes oli.

      Ta tahtis mõelda, et ükskõik missugune otsus nüüd ka tema elu ei muudaks, peaks see olema tema enda oma.

      Ainult tema enda otsus, sest see oli tema enda üks ja ainuke elu.

      Valikuid oli palju ja ta ei teadnudki veel täpselt, mida ta tegelikult tahab.

      Aga ta teadis nüüd täpselt, mida ta ei taha.

      Kuigi sellest oli vähe abi, pidi see teda ometi kuidagi edasi aitama.

      Teda muutma, sest teist muuta ta ei saanud.

      Kunagi ta võitles ja uskus tõemeeli, et elu läheb edasi, kui ta lahendab kõik mehe probleemid, sest ta enda omad tundusid nende kõrval nii tühised.

      Siis ta loobus.

      Kõik jäi samaks, ükskõik mida ta ka poleks teinud. See kõik kokku oli nagu sajapäine tuldpurskav lohe naisega vastamisi.

      Üks pea maha raiutud, teine asemele kasvamas.

      Lõppu ei paistnud, kuigi silmad olid nüüd lahti.

      Ta süda oleks jäänud seisma, hing kinni ja maa oleks jalgade alt kadunud, kui see kõik oleks edasi kestnud.

      Ja et teadmine tuleb hiljem, seda aimas ta ka.

      Ta hakkas endale jälle kohta otsima.

      Kus, polnudki oluline.

      Nüüd pidi ta lihtsalt minema.

      Oleks olnud vale öelda, et raha pärast.

      Enam mitte.

      Oli palju olulisemaid põhjusi, miks mindi.

      10.

      See teine aeg ja elu

      Mari ees oli Parki suur roosiliste kardinatega söögituba, täis tugitoolides istuvaid või sihitult ringitiirutavaid Alzheimeri tõves vanainimesi, kelle lapsed pidid elama siinsamas Inglismaal.

      Kui suured on siis tegelikud vahemaad inimeste vahel?

      Vanadekodus oli ta varem vaid ühe korra, ülikooliajal käinud.

      Hooldekodus.

      Siis oli ta otsustanud, et tagasi sellisesse kohta ei lähe ta enam kunagi, mitte mingil tingimusel.

      Õppejõud kõrgkooli päevilt oli veetnud oma elu viimased aastad hooldekodus. Psüühiliste erivajadustega inimeste hooldekodus.

      Tema raske haigus süvenes aastatega ja muutis kooselu selle vana СКАЧАТЬ