Tormidraakon. Muinasjutte draakonitest. Rahvaluule

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ huulilt vallandus seepeale hirmukarje. Kära kuuldes jooksid kõik palee elanikud, kaasa arvatud ka äsja abiellunud printsid ja printsessid, lossist välja, et toimuvast aimu saada.

      Ehmunud padišahh andis Musta Lohe karva oma vesiiri kätte ning käskis selle kohe ära põletada. Keegi ei saanud käsu tagamõttest aru ja arvati, et valitseja on mõistuse kaotanud. Siiski see imelik käsk täideti ja karv pandi põlema. Kohe kostis lossiaiast vastuseks hirmunud ulgumine ning hiidnaine Porsuk hüüdis valjul häälel: „Sa põletasid mu ära, oo valitseja! Selle eest ei saa su aias tulevikus rohulibletki kasvama.” Järgmisel hommikul olid aias kõik puud ja lilled põlenud, justkui oleks suur marutuli läbi aia pühkinud.

      Padišahh ei lasknud end sellest häirida, oli ta ju äsja oma lapsed tagasi saanud ja see rõõm oli suurem kui kõik võimalikud tulevased õnnetused kokku. Ta rääkis oma lugu ka õukondlastele, kes teda vaevu uskuda suutsid, kuna valitseja seiklused tundusid niivõrd hämmastavad. Rohkem polnud neil midagi karta ja nii elasidki padišahh ning tema perekond koos oma abikaasadega õnnelikult elu lõpuni.

      Lambtoni lohe

      Kiirevoolulise Weari ääres asuva uhke Lambtoni häärberi pärija oli üsna metsiku iseloomuga. Ta ei käinud kunagi pühapäeviti Brugefordi kabelis missal, vaid hoopis kalal. Ja kui ta midagi välja ei tõmmanud, kuulis Brugefordi minev rahvas tema vandumist.

      Ühel pühapäevahommikul oli ta kalal nagu alati ega näinud ühtki lõhet ja tema korv oli tühi nii särgedest kui ahvenatest. Ja mida halvem oli tema õnn, seda hullemaks läks tema keel, kuni ta sõnad hakkasid möödakäijates õudust äratama, kui nood missale preestrit kuulama läksid.

      Viimaks tundis noor Lambton nööri otsas tugevat sikutust. „Lõpuks ometi,” ütles ta, „sobiv saak,” ja tõmbas ja tõmbas, kuni pinnale tuli miski, millel oli haldjataoline pea üheksa auguga suu mõlemal küljel. Aga siiski kiskus ta, kuni oli asja kaldale saanud, ja see osutus jubeda kujuga loheks. Ja ehkki ta oli ennegi vandunud, olid tema needused nüüd juukseid püsti ajavad.

      „Mis sind vaevab, mu poeg,” küsis hääl tema kõrval, „ja kelle oled sa püüdnud, et peaksid Issanda päeva nii ropu keelega määrima?”

      Ringi vaadates nägi noor Lambton üht kummalist vanameest enda kõrval seismas.

      „Tõesti, miks,” ütles ta. „Ma arvan, et olen kinni püüdnud kuradi enda. Vaata ja ütle, kas ta on sulle tuttav?”

      Aga võõras raputas pead ja sõnas „Ei tähenda see sulle head, et oled sellise koletise kaldale toonud. Ometi ära heida teda tagasi Weari; sina oled ta kinni püüdnud ja sina pead ta endale hoidma,” ja nende sõnadega pööras ta minekule ja enam teda ei nähtud.

      Lambtoni noor pärija tõstis võika asja üles, võttis ta konksu otsast ära ja heitis lähedalasuvasse kaevu, ja sellest ajast peale nimetati seda kaevu Lohe kaevuks.

      Mõnda aega polnud lohest ei näha ega kuulda, kuni üheks päevaks oli ta kaevu jaoks liiga suureks kasvanud, ja ilmus lagedale täies suuruses. Niisiis väljus ta kaevust ja suundus Weari. Ja iga päev lebas ta voolu keskel ümber kivi keerdus, ent öösiti lahkus ta jõest ja rüüstas maad. Ta imes lehmadelt piima, neelas alla lambaid, vaevas karja, hirmutas kõiki piirkonna naisi ja tüdrukuid ja ülejäänud öö puhkas künkal, mida praegugi Lohe künkaks kutsutakse ja mis asub Weari põhjakaldal, umbes poolteist miili Lambtoni kojast.

      See kohutav nuhtlus tõi noore Lambtoni mõistusele. Ta andis vande kirikut teenida ja lahkus Pühale Maale lootuses, et kaoks õnnetus, mida ta oli piirkonnale toonud. Aga kohutav lohe ei käitunud nii, vaid ületas jõe ning tuli päris Lambtoni koja juurde, kus vana isand elas täiesti üksi, sest tema ainus poeg oli Pühale Maale läinud. Mida teha? Lohe tuli üha lähemale, naised kriiskasid, mehed otsisid relvi, koerad haukusid ja hobused hirnusid õudusest. Lõpuks kutsus ülemteener piimanaised, öeldes: „Tooge piim siia,” ja kui nad nõnda tegid, olles toonud kogu piima, mida üheksa lehma andnud olid, valas ta selle kõik pikka kivikünasse koja ees.

      Lohe ligines neile ja jõudis lõpuks künani. Ent piima haistes pöördus ta selle juurde ja neelas selle kõik alla, pööras siis aeglaselt ringi, ületas Weari jõe ja keeras ööks oma keha kolm korda ümber Lohe künka.

      Sellest ajast peale ületas lohe jõe iga päev, ja see oli õnnetus kojale, kui künas oli vähem kui üheksa lehma piim. Lohe sisises, märatses ja vehkis oma sabaga pargi puude keskel, kiskus oma raevus üles ka jämedaimad tammed ja kõrgeimad kuused. Nii jätkus see seitse aastat. Paljud üritasid lohet hävitada, aga kõik kukkusid läbi ja nii mõnigi rüütel kaotas oma elu, võideldes koletisega, kes kõik ligidusse tulnud aeglaselt surnuks litsus.

      Lõpuks tuli Lambtoni võsu koju oma isa kotta pärast seitset aastat mediteerimist ja pattude kahetsemist pühal pinnal. Ta leidis oma rahva kurva ja lohutuna: maad olid harimata, talud maha jäetud ja pooled puud pargis üles kistud, sest keegi polnud jäänud talitama üheksat lehma, keda koletis oma toidu jaoks iga päev vajas.

      Poeg tuli oma isa juurde ja palus andestust needuse pärast, mille ta oli kojale toonud.

      „Sinu patt on andeks antud,” ütles isa, „aga mine Brugefordi teadjanaise juurde ja uuri välja, kas keegi saaks meid sellest koletisest vabastada.”

      Poeg läkski teadjanaise juurde ja küsis temalt nõu.

      „See on sinu süü, mille pärast me kannatame,” ütles too, „olgu see siis sina, kes meid sellest vabastab.”

      „Ma annaksin selle eest oma elu,” sõnas poeg.

      „Ehk teedki sa seda,” ütles naine. „Aga kuula mind ja pane hästi tähele. Sina, ja sina üksi suudad lohe tappa. Aga selleks mine sepikotta ja lase oma turvis katta odaotstega. Siis mine lohe kaljule keset Weari, ja jää sinna ootama. Siis, kui lohe koidikul kivi juurde tuleb, proovi tema peal oma oskusi, ja Jumal päästku sind.”

      „Nii ma teengi,” ütles noor Lambton.

      „Kuid üks asi veel,” ütles teadjanaine, minnes tagasi oma kongi. „Vannu, et kui sa lohe tapnud oled, siis surmad esimese olendi, keda sa kohtad üle Lambtoni koja läve astudes. Tee seda, ning sinu ja su lähedastega saab kõik hästi olema. Kuid jäta oma vanne täitmata, ja ükski Lambton kolm korda kolme põlvkonna vältel ei sure oma voodis. Anna vanne ja ära läbi kuku.”

      Noormees vanduski, nagu teadjanaine palus, ja läks sepikotta. Seal lasi ta oma turvise üleni odaotstega katta. Siis käis ta Brugefordi kabelis öisel teenistusel ja seisis päevahakul oma postil Lohe kaljul Weari jões.

      Kui päev tõusis, keeras lohe oma usja kogu künka ümbert lahti ja tuli kivile keset jõge. Nähes noormeest teda ootamas, piitsutas ta oma raevus vett ja mässis oma keerud ümber mehe, üritades teda surnuks pigistada. Ent mida rohkem ta surus, seda sügavamale tungisid tema külgedesse odaotsad. Siiski ta pigistas ja pigistas, kuni kogu vesi ta ümber oli tema verest punane. Siis keris lohe end lahti ja jättis noormehele võimaluse mõõka kasutada. Too tõstis selle üles, langetas ja lõikas lohe kaheks. Üks pool kukkus jõkke ja kandus kiirelt minema. Taas kord ümbritsesid pea ja järelejäänud keha noormeest, ent juba vähema jõuga, ja odaotsad tegid oma töö. Lõpuks keris lohe end lahti, purskas viimast korda verd ja tuld, veeres surevana jõkke ning enam teda ei nähtud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте СКАЧАТЬ