Tormidraakon. Muinasjutte draakonitest. Rahvaluule
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tormidraakon. Muinasjutte draakonitest - Rahvaluule страница 1

Название: Tormidraakon. Muinasjutte draakonitest

Автор: Rahvaluule

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги для детей: прочее

Серия:

isbn: 9789949459650

isbn:

СКАЧАТЬ ust draakon ja punane draakon

      Oli kord üks padišahh, kelle õnnetuseks varastati temalt kõik ta lapsed kohe, kui nad seitse aastat vanaks said.

      Padišahh oli murest täiesti mõistust kaotamas. „Mul on nelikümmend last,” ütles ta, „üks ilusam kui teine, mul ei saanud nende imetlemisest kunagi küllalt. Oh, oleks siis vaid ükski alles jäetud! Oh, poleks parem neid üldse olnud, sest neist on nii palju kurbust.”

      Ta mõtles tihti nukralt oma laste kadumisele ning lõpuks, suutmata seda enam taluda, lahkus ühel öösel oma paleest ja hakkas umbropsu astuma.

      Hommikuks oli ta oma riigi pealinnast juba tükk maad eemale jõudnud. Ta leidis ühe allika ning oli just enne igapäevast palvetamist käsi pesema asumas, kui märkas äkki taevas enda poole liikumas midagi, mis sarnanes suure musta pilvega.

      Kui pilv lähemale jõudis, nägi mees, et see oli hoopis neljakümnest sädistavast ja kudrutavast linnust koosnev parv, mis allika juures maha laskus. Ohtu kartes puges padišahh peitu.

      Allikal juues ütles üks lind teistele: “Emapiima pole meile saatusest määratud. Tahes-tahtmata peame allikavett jooma. Ei isa ega ema hoolitse meie eest.”

      Seepeale ütles teine: “Isegi kui nad meist mõtlevad, ei või nad ometigi teada, kus me oleme.”

      Need sõnad lausutud, lendasid linnud edasi. Padišahh pomises omaette: „Vaesekesed! Paistab, et isegi nii tillukesed olevused igatsevad oma vanemaid.”

      Kui ta oli pesnud ja palvetanud, alustas ka päike oma ringkäiku ning lõokesed täitsid taevalaotuse oma imeilusa lauluga.

      Kuna padišahh oli terve öö rännanud, ei suutnud ta enam väsimuse tõttu silmi lahti hoida ning vajus unne, endiselt oma kadunud lastest mõeldes.

      Unes nägi ta üht kerjusmunka, kes tema juurde tuli. Padišahh pakkus talle enda kõrval istet ning rääkis talle oma kurva loo.

      Munk teadis, mis oli valitseja lastega juhtunud, ning ütles: „Mu isand, ära kurvasta. Kuigi sina oma lapsi ei näe, näevad nemad sind ometigi.

      Linnud, kes palvetamise ajal allikale lendasid, ongi su lapsed. Kuri haldjas varastas nad ning nende eluase on siit aastase tee kaugusel. Soovi korral võiksid lapsed lausa su paleesse lennata, ent nad kardavad haldja viha. Enne lahkumist joo allikast ja Allah annab sulle su lapsed tagasi.”

      Hommikul üles ärgates ning mõnda aega unenägu meelde tuletades meenusid padišahhile kerjuse lausutud sõnad ja ta otsustas allikale suunduda.

      Ent missugune pilt talle seal avanes! Allikas voolas vee asemel veri.

      Ärevalt üritas mees aru saada, kas ta on unes või ärkvel. Kuna aga hetkel oli päike just tõusmas, sai ta aru, et see pole tavaline unenägu.

      Ta sulges silmad ning jõi vastumeelsust maha surudes allikast verd, justkui oleks tegu puhta veega, seejärel asus teele.

      Korraga nägi ta eespool midagi, mis meenutas suurt lahinguks rivistunud sõjaväge.

      Kuna padišahh ei teadnud, kas need on sõbrad või vaenlased, ei julgenud ta alguses edasi minna, kuid võttis end lõpuks siiski kokku ja otsustas riskeerida.

      Lähemale jõudes avastas ta üllatusega, et sõjavägi koosnes igas suuruses lohedest, kõige väiksem neist oli vähemalt kaameli suurune.

      „Oh häda!” oigas mees. „Kes oleks võinud ette näha, et unenägu oli hoopis nõidus! Mis ma nüüd teen? Lähemale minnes raiutakse mind kindlasti tükkideks ja tagasi minna ma enam ka ei saa, sest siis mind nähtaks.”

      Mees palvetas Allahi poole, et too teda hädas aitaks.

      Kuid need lohed juhtusid olema alles äsja sündinud. Neist vanim oli vaid paari päeva vanune. Ühelgi neist polnud silmad veel lahti läinud ja seetõttu rändasid nad hetkel kodu leidmata pimedatena ringi, ise vaistlikult kokku hoides.

      See avastus rahustas padišahhi tunduvalt ja ta läks neist puutumatult suure ringiga mööda.

      Saabus öö ning mägedes ringi ekseldes kuulis ta korraga kohutavat kurdistavat möiret.

      See oli emalohe, kes sel moel oma kadunud lapsukesi otsis.

      Padišahh oli suurest hirmust kange ning teda nähes lohe käratas: „Lõpuks oled sa mul peos, oled mu pisikestele kindlasti halba teinud. Põgenema sa ei pääse, sest sa tapsid kõik mu tuhat lapsukest.”

      Üle kogu keha värisedes vastas padišahh, et oli tõepoolest noori lohesid näinud, ent polnud neile viga teinud. Kuna ta ei olnud ametilt jahimees, polnud selline mõte talle pähegi tulnud.

      „Kui sa tõtt räägid,” ütles emalohe, „siis ütle mulle, mis suunas mu lapsed läksid.”

      Valitseja juhataski, kus ta oli pisikesi lohesid kohanud. Seepeale muutis lohe ta tubakatoosiks ja pani selle omale vöö vahele. Sel viisil võttis ta mehe endaga kaasa ning leidiski mõne aja pärast oma lapsukesed, kellega polnud vahepeal õnneks midagi halba juhtunud.

      Emalohe ajas oma lapsi enda ees kodu poole, tubakatoosiks muudetud mees endiselt vöö vahel. Lõpuks jõudsid nad keset kõrbe seisva neljakandilise müüriga ümbritsetud lossi juurde.

      Lohe võttis vöölt piitsa ning andis sellega kindlusemüüridele vägeva hoobi ja müürid varisesid maha. Nüüd rusudena lebavad müürid olid varjanud imelist paleed, kuhu nad kohe edasi suundusidki.

      Pärast padišahhile algse kuju tagasi andmist viis lohe ta ühte palee paljudest tubadest ning küsis: „Inimlaps, miks oled sa nii kaugele rännanud? Näen, et sul ei ole kurje plaane.”

      Olles valitseja loo ära kuulanud, arvas lohe: “Selle mure saab kergesti lahendada. Kõik su lapsed on Hüatsintmajakeses. See asub aga üsna kaugel, mistõttu sa väga tõenäoliselt üksinda sinna ei jõuakski. Üle mäe minnes jõuad sa kõrbesse, kus elab mu vend. Tema lapsed on suuremad kui minu omad ja teavad seda majakest hästi.

      Mine tema juurde, tervita teda minu poolt ja palu tal ennast Hüatsintmajakesse juhatada.”

      Need sõnad lausutud, jättis lohe ta üksi ning padišahh jätkas oma rännakut.

      Läks palju aega, enne kui ta üle mäe jõudis sai ning kõrbe nägi. Pärast pikka rännakut läbi kõrbe nägi ta veelgi suuremat lossi kui eelmises peatuspaigas.

      Lossi väravate ees seisis lohe, kes oli eelmisest vähemalt kaks korda suurem. Tuhande sammu kauguselt paistsid ta silmad küll suletud olevat, kuid paotunud laugude vahelt kiirgas välja tulekiir, mis oleks kindlasti põletanud tuhaks iga inimese, kes selle pilgu alla oleks sattunud.

      Kui padišahh seda nägi mõtles ta: „Siia ma suren.” Kogu jõudu kokku võttes hüüdis mees lohele tema õe tervitused edasi.

      Seda kuuldes avas suur lohe silmad, seepeale mattusid kõik ümberkaudsed alad leekide möllu. Padišahh, kes ei suutnud sellist pilku taluda, jooksis oma peidukohta tagasi. Lohele ei paistnud ta aga ei suurema ega tähtsamana kui kirp.

      Padišahh pöördus emalohe juurde tagasi ja rääkis oma koledast läbielamisest. Lohe ütles: „Unustasin sulle öelda, et mind kutsutakse Mustaks Loheks ning mu venda Punaseks Loheks. Mine tagasi ja ütle, et Must Lohe saadab tervisi. Kuna keegi teine mu nime ei tea, saab mu vend aru, et oled minu saadetud. Siis pöörab ta sulle selja ning sa võid talle ohutult läheneda. Ole ettevaatlik, et sa ta põletava pilgu alla ei satu.”

      Seepeale asus padišahh taas Punase Lohe poole teele ning hüüdis kohale jõudes valjul häälel: „Su õde Must Lohe saadab СКАЧАТЬ