Tulba-ahv. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saia välja pommida?”

      “Ma ei taha saia, vaid ainult su vorsti lakkuda,” kordas kalkar tõsisel häälel.

      “Oled sa vahel mõelnud, mida inimesed mõtlevad, kui sa avalikus kohas vorsti limpsid?”

      “Mind ei huvita, mida inimesed mõtlevad.”

      “Kuula nüüd, kalkar, kui sa kohe leebet ei tõmba, topin selle tulikuuma vorstijupi sulle tervenisti kurku.”

      “Sul on vist paha tuju,” ütles töll rahulikult.

      “Alles äsja oli mul täiesti hea tuju, aga tüübid, kes tahavad lutsida mu viimase raha eest ostetud vorsti, ajavad mind vihale. Saad aru, kuradi otsaimeja, ma olen terve hommikupooliku taksot sõitnud ja tahan rahus oma tagasihoidlikku lõunat süüa.”

      “Teeme kompromissi,” pani kalkar ette.

      “Mis kuradi kompromissi?”

      “Sa võid rahus oma vorsti süüa, aga ühel tingimusel.”

      “Nimelt?”

      “Mina võin vaadata, kuidas sa seda sööd.”

      “Mis kuradi pervert sa selline oled? Tõmba nüüd perse. Vorst on juba täiesti külm.”

      “Kas ma võin vähemalt neid sinepipakke lakkuda?”

      “No ei või,” urahtasin. “Mis sind üldse mu vorsti juures huvitab?”

      “Selle uskumatult kaunis kuju.”

      Vaatasin imestades oma vorsti.

      “Mis ma ütlesin, see on tõeliselt kaunis vorst,” kordas kalkar.

      “Ei, tõmba nüüd perse.”

      “Viimane pakkumine,” palus kalkar sõbralikult.

      “Häh?”

      “Sa võid rahus oma vorsti süüa, aga pärast saan mina natuke aega su sõrmi imeda. Nendega sa ju seda vorsti hoiad?”

      Mu nälg kadus nagu lõigatult. Lõin vorsti kalkarile pihku ja hakkasin takso poole astuma. Vaatasin tagasi ja seal lakkuski see napakas põlvili maas mu vorsti. Ei hammustanud, ainult lakkus.

      Mis kurat see on, et alati trügib mingi jobu mulle ligi? Kui ma oleksin ka rahvast täis olümpiastaadionil, tuleks staadioni ainus sitapea kindlasti küsima, et kas me ei võiks pisut suudel da, lihtsalt nii sõpradena. Minus peab olema midagi sitaks suurt, mida keegi peale hullude ei näe.

      5. KRISTIAN ARMUB

      Kristian tahtis mulle kindlasti lõuna välja teha. Kahtlustasin, et mehel olid jälle joomatuurid peal, sest Kristiani pakutavad lõunad söödi tavaliselt alati juues. Kristian vandus, et on muutunud mees ja tahab teatavaks teha suure uudise. See pakkumine oli liiga huvitav. Nõustusin lõunale minema.

      Mees kiirgas nagu Tšernobõli tuumajaam, kui teatas, et on armunud. Kui me poleks kõndinud möödaFredrikinkadut, oleks ta õnnest kindlasti hundiratast visanud.

      “Seda et millesse sa armunud oled?” küsisin ettevaatlikult.

      Kristian vaatas mulle hämmeldunult otsa.

      “No eks ikka naisesse muidugi.”

      “Ahah, ja kas see naine ka teab, et sa temasse armunud oled?”

      “Sa solvad mind. See on, tead, armastuse liit.”

      “Ja kui kaua sa juba armunud oled?”

      “See on pikem jutt. On sul natuke aega kuulata?”

      “Selleks sa mu ju lõunale tirisid,” imestasin.

      “Ah nii.”

      Kristian tahtis kindlasti minna nepaali restorani, sest värske armastuse mõjul oli temast saanud taimetoitlane. Vaatasin hämmeldunult Kristiani, kes tellis kartuli-spinatipüreed. See meenutas silo söönud narkari väljaheidet.

      Kristian rääkis, et oli just ema juures puskarit villimas, kui sai äkki SMS-i: “Kui ube leotada, kas need ajavad siis vähem peeretama?” Sõnum tuli tundmatult numbrilt ja Kristian otsustas kerges samakajoobes sellele helistada ning kontrollida, kas see on äkki jälle mõni minu nali. Telefonile vastas end Saaraks nimetanud naine, kes tundus ka ise kerge kuuli all olevat. Kristian oli öelnud, et sai ubade peeretamaajavust puudutava sõnumi. Saara oli häbenedes seletanud, et see oli mõeldud ta sõbrale, kes on samuti taimetoitlane. Kuna mõlemad olid üsna tindid, arenes nende vahel sisukas vestlus peeretamisest. Saarat olid alati huvitanud mehed, kes suudavad vestelda kas või peeretamisest. Kristian pani ette, et ta maksab kinni Saara taksoarve ja nad võivad jätkata vestlust Kristiani ema juures. Saara oli algul kõhelnud, sest arvas, et tal tuleb vestelda peeretamisest Kristiani emaga. Kristian nägi kõvasti vaeva seletades, et villib parajasti koos emaga puskarit pudelitesse ja sellepärast peaks Saara ta ema juurde tulema.

      Kui lugu oli jutustatud, küsisin Kristianilt:

      “See on mingi nali või?”

      “Ei, ei,” oli Kristian nördinud. “Viimane kui sõna on tõsi.”

      “Kas see tibi tuli su muti juurde?”

      “Tuli.”

      “Mis kell see kõik juhtus?”

      “See'p see hull asi oligi. Kell oli miski kaks öösel,” kihistas Kristian.

      Ta rääkis, kuidas õuele oli keeranud takso, millest astus välja vägagi võluv blond.

      “Ja siis hakkasite puskarit ja ube timmima?” küsisin.

      “Ainult puskarit.”

      “Ei noh, kurat, sa tahad öelda, et said peeretamisest rääkides mingi võhivõõra mimmi enda ema juurde meelitatud?”

      “Jah.”

      “Mida su ema ütles, kui äkki võhivõõras eit tuppa astus?”

      “Ta oli juba kustunud,” ütles Kristian.

      “Kumb?”

      “Ema.”

      “Ja millest te siis rääkisite?”

      “Me ei rääkinud tegelikult enam sõnagi, vaid hakkasime armatsema.”

      “Tähendab, sa panid seda eite?”

      “Mitte ei pannud, vaid me armatsesime, sest tegu oli algusest peale puhtalt armastuse liiduga.”

      “Tibi oli ajanud näost sisse ube ja sina puskarit?” täpsustasin.

      “Jah.”

      “Te oleksite võinud plahvatada.”

      “Plahvatasimegi. Saara sai järjest ägedaid orgasme ja minul tuli üks pauk teise järel. Nii lühikese tutvuse järel ei usaldanud ma veel ühet sees lõpuni viia ja lasin paugud väljas ta kehale.”

      “Ma СКАЧАТЬ