Tulba-ahv. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõidu tellis paar, kellel oli terve pagasiruumitäis kohvreid ja kotte. Paistsid olevat juba puhkusemeeleolus. Seda oli näha nende lollakalt õnnelikust “me läheme nüüd välismaale”ilmest.

      “Kuhu sõidame?” küsisin viisakalt.

      “Lennuväljale,” vastas mees.

      Vaatasin küsivalt peeglisse.

      “Millisele lennuväljale?”

      “No millisele lennuväljale me sinu arvates minema peaksime, kui oleme Helsingis ja puhkusele minemas?”

      Seda öelnud, vaatas vana lõbustatult oma eide poole.

      Kuna mulle näkku ei nikuta, sõitsin otsejoones Malmi lennuväljale ja hakkasin kohvreid maha tõstma.

      “Kuule autojuht, mida sa õige teed?” närvitses mees.

      “Tõin teid lennuväljale, nagu tellitud oli.”

      “Siia lendavad ju ainult väikelennukid!” karjatas puhkusetola.

      “Mina olen taksojuht, mitte mingi kuradi lennukikapten. Kust mina tean, millega te sinna lõunasse lennata plaanite?”

      “Paki kohvrid tagasi ja sõida Helsinki-Vantaa lennuväljale,” palus punetav tegelane juba märgatavalt alandlikumalt.

      “Oleks võinud kohe öelda. Ma ju küsisin. Sa võiksid muide endale ka päikesekreemi näkku määrida.”

      “Kuis nii?”

      “Su nina on juba punane.”

      Olin heas tujus, sest olin tänu väikesele ringile juba teeninud natuke lisaraha. Ülejäänud sõidu ajal ei lausunud paarike sõnagi. Lennuväljale lähenedes küsisin jälle viisakalt:

      “Kas sõidan siselendude terminali või välismaalt saabuvate lendude omasse?”

      “Välismaale lahkuvate terminali, kui sobib.”

      “Loomulikult sobib. Olen ju teenindava töö peal,” ütlesin viisakalt.

      Seekord ei hakanud ma kohvreid välja tõstma, vaid lasin vanal ise need autost välja koukida. Vana moll näis juba väikese taksosõidu ajal ära põlenud. Nii see vähemalt välja nägi.

      Kahe tunni pärast viisin auto taksomehele vaadata. Ta uuris seda vähemalt veerand tundi, aga lubas mul siiski vahetuse lõpuni sõita.

      Järgmiseks sain tellimuse sadomasohhismile spetsialiseerunud massaa“isalongi ette. Autosse komberdas ülikonnastatud mees, kes oigas, kui perse istet puudutas. Mind ajas jubedalt naerma. Otsustasin kontrollida, kas vana oli ikka korralikult piitsa saanud, ning otsisin üles kõik linna munakivitänavad ja tallasin vaheldumisi gaasi ja pidurit. Inimesed vaatasid imestades põtkivat taksot. Ei mäleta, millal ma viimati kuulsin sihukest ähkimist ja oigamist. Enne kohalejõudmist lihtsalt pidin küsima:

      “Kumb on parem?”

      “Äääh, vabandust, ma ei mõistnud päriselt.”

      “Kas litsi peks või minu jõnksutav sõidustiil verilihale pekstud persel?”

      Vana nägu muutus hetkega sama punaseks kui ta persegi ilmselt. Mulle hakkas see töö meeldima. Vaatasin peeglisse, kas mu enda lõust mitte punaseks ei lähe, see viirus paistis liikvel olevat.

      Tulbale tuli kummaline kõne: kas ma ei tooks paki suitsu. Olin nii hämmingus, et otsustasin helistada Perale ja küsida, kas taksojuhi ameti juurde käib ka kliendile suitsu viimine. Pera õpetas: kui töö võtad, ära unusta ka sõidu eest raha võtta. Kirjutasin aadressi üles ja lubasin tubakat viia. Mulle käis inimeste saamatus nii sitaks pinda, et sõitsin taksomeetrisse sajalise jagu arvet. Ukse avas joomane vanamees, jalas ainult sitased šortsid. Üks käsivars oli tätoveeringutest sinine.

      “Anna kõigepealt sõiduraha.”

      “Palju?”

      “Ummikud olid sellised, et see teeb sada kakskümmend.”

      “Sada kakskümmend? Kust persest sa need suitsud tõid?”

      Võtsin vanal kõri pihku ja ütlesin:

      “Sada kakskümmend.”

      Vana koukis vandudes raha välja. Ulatasin talle suitsupaki ja läksin minema. Vana karjus mulle järele, nii et trepp kajas:

      “Kuule munn! See on ju avatud pakk!”

      Olin võtnud prügikastist tühja paki ja pannud sinna ühe Nicorette'i plaastri. Mulle näkku ei nikuta. Vana jõrisemine kostis tänavale välja. Pagana kandev hääl suitsetaja kohta.

      Võtsin käigult peale ühe kõhetu rasvapatsi, kes istus minu kõrvale. Märkasin, et tüübi silmad pöörlesid nagu videomängus. Ta tahtis sõita Herttoniemi sadamarajooni.

      “Töötad laeval?” küsisin.

      Tüüp vaatas vilksti hirmunult minu poole ja vastas:

      “Mis see sinu asi on? Sõida sadamasse, õlimahutite taha.”

      Jälgisin tüüpi ja märkasin, et ta kavatseb mind rullist välja tõsta. Olin õlimahutite taha pöörates valvel nagu tiiger puu otsas. Peatasin auto ning tüüp tõmbas välja narkotsisüstla ja karjus:

      “Raha siia või nakatan su AIDSi!”

      Haarasin kiirelt süstlakäest ja väänasin seda korralikult, nii et “relv” pudenes maha ja tüüp väänles valust. Teise käega võtsin pastapliiatsi ja lõin selle narkari kõrva püsti. Tegelane kiljus päris hüsteeriliselt:

      “Ai, raisk! Sa torkasid mu kõrva läbi! Türa, ma kutsun politsei! Vittu küll, ma ei kuule ühe kõrvaga midagi! Sa oled mingi kuradi hull, raisk!”

      Narkari kõrvast voolas verenire mööda kaela alla. Haarasin tal aadamaõunast ja hakkasin pigistama.

      “Mida sa siin kaebled? Ma vaktsineerisin sind ainult kõrva ja kohe jube pill lahti. Ise süstid ennast ju iga päev,” ütlesin rahuliku häälega.

      Tõmbasin pastaka kõrvast välja.

      “Vaata ise, see pole pooltki nii terav kui see su süstal. See on ju suisa nüri,” ütlesin ma ja näitasin ehmunud narkarile verist pastapliiatsit.

      “Issand jumal, sa oled tõesti mingi hull,” tundis narkar õudust.

      “Tead, ei ole muide,” ütlesin mina, tegin kõrvalistuja poolse ukse lahti ja tõukasin tüübi välja.

      “Mi-mida sa nüüd teha kavatsed?” kokutas narkar hirmunult, kui nägi, et ka mina tulin välja.

      “Sa tahtsid politsei kutsuda?”

      “Einoh, ma tegin nalja…” piiksus narkar.

      Haarasin tölli õlale ja jooksin kai serva poole. Tüüp kiljus nagu mingi plika Nylon Beati kontserdil. Kui olime jõudnud külma õhkava mere äärde, ütlesin tüübile:

      “See on sitaks kõrvaline koht, seda tavaline politsei ei leia.”

      “Ja СКАЧАТЬ