Toronto. New York. Los Angeles. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

      Ent kõrged-kõrged kraanad nagu kurenokad töötavad – ehitatakse ikka uusi ja uusi pilvelõhkujaid, kuna neid rajada on kõige odavam. Maksavad miljardeid, ent sisse toovad veel rohkem. Raha on see, mis hoone kõrguse määrab.

      Suur osa tänaseid suurlinnafilme filmitakse tegelikult Torontos – esiteks on linnapanoraami kasutamine siin odavam kui New Yorgis või Los Angeleses, teiseks on pilvelõhkujadki siin muljetavaldavamad, kuna neid saab vaadata eemalt. Asi lahendatakse lihtsalt. Kõigepealt näeb filmivaataja mõnd kuulsamat kohta New Yorgis või Los Angeleses, mille ta ilmtingimata ära tunneb, filmivaataja kinnistab endale, et ahaa, tegevustik toimub seal ja seal, ning edasi ei pane tähelegi, et tegelikult on film tehtud mujal.

      Öeldagu mis tahes, kuid mulle pilvelõhkujad meeldivad! Ent… Mõni päev hiljem käisin pargis, kuhu on korjatud tükke nendest majadest, mis olid Yonge Streetil enne pilvelõhkujaid. Oli seal sambaid, fassaadikaunistusi, tänavalaternaid, tihti vaskttahvlil juures kadunud hoone kontuurpilt ja seletus, kust too detail pärit on. Ja siis mõistsin, milline suurepärane arhitektuur on lammutatud! Ma määraksin selle uusklassitsimiks ja juugendiks, aga ma tean, et anglosaksidel on arhitektuurivoolude eristamiseks oma nimetused. Kanada euroopalik ajalugu on ise juba üsna lühike, kuid pilvelõhkujate püstitamisega on sealt veel sadakond aastat maha kustutatud. Kahju, väga kahju. Tekib tunne, et kedagi või midagi on ülekohtuselt tapetud.

      Ja kuidas on selline kummaline park tekkinud? Leidus teadlikke inimesi, kes esmalt vanade majade lammutamise vastu võitlesid, ja kui nad võitluses rahale alla jäid, korjasid ekskavaatorikoppadest ja kallurautode kastidest kokku iseloomulikumad detailid ning tõid need siia, et eksponeerida igavesti kadunud linna ning süüdistada inimeste ahnust ja rumalust. Kas siis tõesti ei oleks saanud oma pilvelõhkujaid ehitada niimoodi, et oleks säilitatud vähemalt nende kaunite majade fassaadid? Ei, siis oleks ehitamine kallimaks läinud, mõned tulutoovamad ruutmeetrid büroopinda oleks vähem olnud, ja seda ärimehed endale ei luba.

      Pilvelõhkujas on nähtud püsti fallost nagu kirikutorniski, mehe teohimu ja tahtejõudu, püüdu jumala poole, soovi jumalat käega katsuda.

      Ent pilvelõhkujate all kihavad kõnniteed kerjustest, keda on uskumatult palju, mujalgi kui ainult kesklinnas Ontario järve kaldal. Peaaegu igale kirikutrepile oli end seadnud elama mingi pere või üksikhulkur, elasid nad siis telgis või mingil madratsil. Eriti rohkelt oli neid hüljatuid minu elamise, Tartu College’i lähedal Bloori W-Streeti ja Madisoni avenüü nurga lähedal. Tõtt- öelda ei ole ma nõnda tihedalt kerjuseid näinud ei kuskil Araabia riigis ega isegi mitte Petseri kloostri peavärava ees.

      Hakkame mõtlema. Kanada kuulub elatustaseme ja elukvaliteedi poolest maailma riikide esikümnesse, siin on ameerikalik tootmishoog ja skandinaavialik sotsiaalkaitse. Kuidagimoodi on need kaks asja – üks marukapitalistlik ja teine sotsiaaldemokraatlik – ühitatavad ning Kanada on siin ehk parimaks näiteks maailmas.

      Multikulturaalses ühiskonnas on ka multirkulturaalsed almusepalujad. Ehkki ma ei hakanud neid õnnetuid üle lugema, võis silma järgi öelda, et värvilised ei domineerinud. Valgenahalisi kerjuseid ei olnud sugugi vähem kui teisi, üsna palju väristasid kätt noored. Kohati jäi mulje, et tudengid on otsustanud pidada õppimises mõni tund pausi ning teenida peatuulutamise ajal priske kopika. Oli neid, kes mingit pilli mängisid, oli niisama lamasklejaid. Oli neid, kes kandsid kaltsuvammuseid, oli ka päris viisakalt rõivais santijaid, vaata et uhkem rüü seljas kui neil, kes münte nende almusetopsikutesse kõlksatasid. Korjekarpideks olidki peamiselt papist kohvikopsikud – ju käidi vahepeal kohvikus ennast turgutamas. Politsei suhtub kerjustesse rahulikult: kuni nad möödakäijaid ei tülita, ei luba seadus nendega midagi peale hakata. Ja miks ka peaks?

      Kerjusterivi on omamoodi kontrastne dekoratsioon jõukusele, mis Kanadas igal pool silma hakkab. Aga kust nad ometi tulevad? Lihtne on süüdistada inimesi laiskuses: näe, ei viitsinud õppida, ei viitsi tööd teha, armastab logelda ja kätt väristada. Mõned kerjused ei viitsinud isegi kerjata, paigal püsida ja almust paluda.

      Kõnniteed kihavad kerjustest

      Kui ma sealsamas Bloor W-Streetil ühest aeglaselt kõndivast korralikult riides inimesest möödusin, küsis ta minult raha.

      “Helde aeg, miks ma peaksin teile raha andma?” uurisin temalt.

      Mees seletas, et ta on skisofreenik – näeb ja kuuleb seda, mida pole olemas.

      “Kas te siis sotsiaalabi ei saa?” tahtsin teada.

      “Saan küll, aga sellest jääb väheseks,” põhjendas mees.

      Ehkki hull tekitab hirmu – mine tea, mis ta ette võtab, kui ei saa seda, mida soovib –, vastasin talle, et minu arvates võib tema pension olla suurem kui minu sissetulek, ja ta oli sellega lahkelt nõus, kui kuulis, et ma olen Ida-Euroopast. Just sellise vastuse tõttu usun, et mees skisofreeniaga ei luisanud, kuigi võimalik on ka variant, et tegemist oli simulandiga.

      Oletamisi sain ka jälile, miks see mees kõndis, miks ei püsinud ta paigal ühel kohal nagu teised santijaid. Nägin dokumentaalfilmi Toronto kerjustest. Üks filmi autor oli end maskeerinud sandiks, endal diktofon taskus, kolleeg filmis teda varjatud kaameraga.

      Tuli välja, et kerjuste seas valitseb raudne hierarhia: parimatele kohtadele pääsevad ainult autoriteedid, teised surutakse jõu ja ähvardustega СКАЧАТЬ