Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kohmetusest võõra suure seltskonna ees pani ta oma mütsi lampi käes hoidvale šokolaadivärvi näitsikukujule pähe.

      «Tirisin ta kottu välja,» jätkas Izmail Aleksandrovitš, «mis ta seal tukub. Saage tuttavaks – tore poiss ja ülisuur erudiit. Pidage minu sõnu meeles – ta lööb veel meid kõiki üle, enne kui aasta täis saab! Kuhu sa, kurat, oma mütsi panid?! Baklažanov!»

      Baklažanov pidi häbi pärast maa alla vajuma ja üritas nagu teretada, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest läks lahti laudaistumise rüsin ning juba käis paigaleidnute seas käest kätte kobe ja lakiselt läikiv kulebjaaka.

      Pidu sai kuidagi kohe mõnusa täishoo sisse.

      «Pirukad olid kurjast!» kuulsin ma Izmail Aleksandrovitši häält. «Mis häda pärast me küll neid pirukaid sõime, Baklažanov?»

      Kristallikõlin paitas kõrva, tundus, et lühtergi särab heledamalt. Kõikide silmad pöördusid pärast kolmandat klaasi Izmail Aleksandrovitši poole.

      Kuuldus palveid:

      «Rääkige Pariisist! Rääkige Pariisist!»

      «Noh, käisime näiteks autonäitusel,» jutustas Izmail Aleksandrovitš. «Avamine, tipp-topp, minister, ajakirjanikud, kõned… Ja ajakirjanike keskel seisab see suli, Kondjukovi Saška… Noh, prantslane peab ikka oma kõnet… pritsige tuld, aga ruttu… Šampust muidugi… Nägin ainult, et Kondjukov ajab põsed punni, ja ei jõudnud meil silmgi pilkuda, kui hakkas teine järsku oksele. Ümberringi daamid, minister! Ja tema, igavene krants!.. Mis tal küll hakkas – siiamaani ei saa aru! Skandaal missugune! Minister muidugi tegi näo, et ta ei märka midagi, aga kuidas sa niisugust asja ei märka… Frakk, silinder ja püksid, see teeb kokku oma tuhat franki – ja kõik mokas!.. Noh, viidi ta kõrvale, anti vett juua, talutati minema…»

      «Veel! Räägi veel!» hüüti lauast.

      Sel ajal kandis valge põllega toatüdruk juba sammakala ringi. Kõlin läks valjemaks, juba kostsid üksikud hääled teistest üle. Mina aga tahtsin hirmsasti Pariisi muljeid kuulda, ja kõlina, kõlksude ning hüüatuste seast püüdis mu kõrv tabada Izmail Aleksandrovitši juttu.

      «Baklažanov! Mispärast sa ei söö?..»

      «Edasi! Palume!» hüüdis üks noormees käsi plaksutades.

      «Mis siis sai?»

      «Noh, siis sattusid need mõlemad võllaroad Champs Elyséel ninapidi kokku. No oli pilt! Ja ei jõudnud ta ümbergi vaadata, kui see nadikael Katkin võttis kätte ja tahtis talle otse vastu silmi sülitada!..»

      «Ai, ai, ai!»

      «Nojah, noh… Baklažanov! Ära maga, kuradi käkk!.. Noh, aga selle pabinaga – ta on jub-be neurasteenik – lirtsas mööda, ja otse ühele daamile, täitsa tundmatule daamile, kübara peale!»

      «Champs Elyséel?»

      «Kah asi! Seal käib see lihtsalt. Aga daami kübar üksi maksis kolm tuhat franki! Noh, siis lajatas igatahes üks isand talle kepiga vastu pead… Ilmama skandaal!»

      Nurgas kõlas pauk, ja koldne «Abrau» hakkas minu ees kitsas pokaalis helkima. Tuleb meelde, et joodi Izmail Aleksandrovitši terviseks.

      Ja jälle kuulsin ma Pariisi muljeid.

      «Mees ei häbene ka põrmugi ja küsib: «Mis ta’s maksab?» See igavene ss-suli aga…!» Izmail Aleksandrovitš tõmbas selle peale koguni näo kipra. «Vastab, et kaheksa tuhat! Teine kohe vastu: «Sähke!» Võtab käe taskust ja näitab talle sealsamas trääsa!»

      ««Grand Operas»?!»

      «Kah asi! Mis temal «Grand Operast»! Seal istus veel kaks ministrit teises reas.»

      «Noh, ja see mees? Mis see tegi?» küsis keegi laginal naerdes.

      «Ladus aga matte ritta!»

      «Issake!»

      «Noh, viidi siis mõlemad välja, seal käib see lihtsalt…»

      Pidu võttis vedu. Juba lameskles laua kohal lademes paks suits. Juba tundsin jala all midagi pehmet ja libedat: kummardudes nägin, et see oli lõhekala tükk, ei tea, kuidas see jala alla oli sattunud. Izmail Aleksandrovitši jutt kadus naerulaginasse, ja edasised rabavad sündmused Pariisis jäidki mul kuulmata. Ma ei jõudnud veel korralikult seedidagi neid väljamaa elu kummalisi kante, kui uksekella helin teatas Jegor Agapenovi tulekust. Selleks ajaks oli pidu juba natuke segase ilme võtnud. Kõrvaltoast kostis klaverimängu, keegi klimberdas tasakesi fokstrotti, ja ma nägin, kuidas seal tammus minu tuttav noormees, surudes ühte daami enda vastu.

      Jegor Agapenov astus hoogsal sammul sisse, tema järel tuli hiinlane, väike, kuivetu ja kollakas, ees mustade raamidega prillid. Hiinlase järel – kollase kleidiga daam ja tüüakas habemik nimega Vassili Petrovitš.

      «Kas Izmaša on siin?» hüüdis Jegor ja tõtttas Izmail Aleksandrovitši juurde.

      Too vappus rõõmsast naerust ja hüüdis:

      «Haa! Jegor!..» ja surus oma habeme vastu Agapenovi õlga.

      Hiinlane naeratas lahkesti kõikidele, kuid ei teinud piiksugi, ei siis ega ka edaspidi.

      «Saage tuttavaks minu sõbra hiinlasega!» karjus Jegor, kui suudlemised Izmail Aleksandrovitšiga olid suudeldud.

      Edasi läks kärarikkaks saginaks. Tuleb meelde, et tantsiti toas põrandavaibal, mis oli ebamugav. Tass kohviga seisis kirjutuslaual. Vassili Petrovitš jõi konjakit. Nägin, kuidas Baklažanov tugitoolis magas. Õhk oli suitsust paks. Ja millegipärast tekkis tunne, et õieti oleks juba aeg koju minna.

      Ja täiesti ootamatult tekkis mul vestlus Agapenoviga. Ma märkasin, et kui kell oli kolm saamas, hakkas Agapenov ilmutama rahutuse tundemärke. Läks rääkis ühega ja teisega, kusjuures, nii palju kui ma ses suitsus ja segaduses aru sain, öeldi talle millegi peale kindlalt «ei». Mina olin vajunud kirjutuslaua äärde tugitooli, jõin kohvi ega saanud aru, mis mu südant õieti ahistas ja miks Pariiski tundus mulle äkki kuidagi igavana, nii et kadus koguni tahtmine sinna sõita.

      Siis kummardus minu kohale väga suurte prillidega lai nägu. See oli Agapenov.

      «Maksudov?» küsis ta.

      «Jah.»

      «Olen kuulnud, olen kuulnud,» ütles Agapenov, «Rudolfi rääkis. Te olla romaaniga maha saanud?»

      «Jah.»

      «Pidada olema vägev romaan. Uhh, Maksudov!» sosistas Agapenov äkki ja pilgutas mulle silma. «Vaadake korraks seda tegelast… näete?»

      «See habemega?»

      «See jah, ta on minu kälimees.»

      «Kirjanik?» küsisin mina ja uurisin Vassili Petrovitšit, kelle näol oli hädiselt lahke naeratus ja kes jõi konjakit.

      «Ei! Ühistegelane Tetjušist… Maksudov, ärge jätke juhust kasutamata,» sosistas Agapenov, «ise kahetsete pärast! Jalustrabav tüüp! Teie teostes kulub marjaks ära! Te võite talt ühe ööga kümmekond lugu välja pumbata, ja kõik lähevad asja ette! Ihtüosaurus! Pronksiajastust! Jutustab vapustavaid lugusid! Võite СКАЧАТЬ