Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ löögi vahele), «ja maksan teile poogna eest (ta nimetas kohutavalt väikese summa, ei mäleta enam, kui palju)… Homme lüüakse käsikiri masinal ümber.»

      «Seda on nelisada lehekülge!» hüüdsin ma kähiseva häälega.

      «Ma jagan laiali,» ütles Rudolfi metalse häälega, «ja büroo kaksteist masinakirjutajat trükivad selle homme õhtuks ära.»

      Siis loobusin ma tõrkumast ja otsustasin Rudolfile alistuda.

      «Ümberkirjutamine läheb teie arvel,» jätkas Rudolfi, mina aga noogutasin pead nagu nukk. «Siis veel – tuleb maha tõmmata kolm sõna – esimesel, seitsmekümne esimesel ja kolmesaja teisel leheküljel.»

      Heitsin pilgu vihikutesse ja nägin, et esimene sõna oli «apokalüpsis», teine – «peainglid» ja kolmas – «saatan». Kuulekalt tõmbasin need maha. Tahtsin õigupoolest ütelda, et need mahakriipsutused on naiivsed, kuid vaatasin Rudolfile otsa ja olin vait.

      «Siis veel,» jätkas Rudolfi, «te tulete Glavlitti kaasa. Kusjuures ma palun teid alandlikult, et te seal mitte ühtki sõna ei räägiks.»

      Selle peale ma küll solvusin.

      «Kui te kardate, et ma võin midagi ütelda…» venitasin ma väärikalt, «siis ma võin ju ka koju jääda.»

      Rudolfi ei teinud sellest pahameeleavalduse katsest väljagi ja ütles:

      «Ei, te ei või koju jääda, vaid sõidate minuga kaasa.»

      «Aga mis ma seal siis tegema pean?»

      «Te istute toolil,» kamandas Rudolfi, «ja kõige peale, mis teile öeldakse, naeratate viisakalt vastuseks…»

      «Aga…»

      «Küll mina räägin,» lõpetas Rudolfi.

      Siis palus ta puhta paberilehe, kirjutas sellele midagi pliiatsiga – nagu ma mäletan, paar lepingupunkti –, kirjutas ise alla, laskis ka minul alla kirjutada, võttis siis taskust kaks krabisevat rahatähte, pani mu vihikud portfelli, ja läinud ta oligi.

      Ma ei saanud öö otsa magada, käisin mööda tuba ringi, vaatasin rahatähti vastu valgust, jõin külma teed ja nägin vaimusilma ees raamatukaupluste lette. Rahvas rüsib hulgana kauplusse, kõik küsivad ajakirja numbrit. Inimesed istuvad kodus lambivalgel ja loevad ajakirja, mõned koguni valjusti. Oh issand! Kui rumal see on, kui rumal see on! Aga ma olin siis veel suhteliselt noor, ei maksa minu üle naerda.

      5. PEATÜKK Erakordsed sündmused

      Varastada ei ole raske. Aga varastatud eset tagasi panna – see on kunst. Brauning koos kabuuriga taskus, läksin oma sõbra juurde.

      Mu süda jõnksatas, kui ma juba ukse tagant tema kisa kuulsin:

      «Mammi! Aga kes veel?..»

      Tuhmilt kostis vanamuti, tema ema hääl: «Veevärgiparandaja…»

      «Mis on juhtunud?» küsisin ma palitut maha võttes. Sõber piilus ringi ja sosistas:

      «Naabrid vehkisid revolvri sisse, no on sead!»

      «Ai, ai, ai,» ütlesin mina.

      Vanamutt tuhlas väikeses korteris ringi, ronis käpuli koridori põrandal, uuris mingisuguste korvide sisu.

      «Mammi, see on ju rumal! Mis te seal põrandal roomate!»

      «Täna?» küsisin ma rõõmsalt. (Ta eksis, revolver kadus eile, aga temale tundus millegipärast, et ta nägi revolvrit veel eile õhtul lauasahtlis.) «Ja kes teil siin käis?»

      «Veevärgiparandaja!» hüüdis mu sõber.

      «Parfjoša, kabinetis ta ei käinud,» ütles mammi areldi, «ta läks otse kraani juurde…»

      «Ah, mammi! Ah, mammi!»

      «Teisi inimesi ei käinud? Aga kes eile käis?»

      «Eile ei käinud ka keegi. Ainult teie üksi, teisi mitte kedagi.»

      Mu sõber jäi mind äkki pungis silmi vahtima.

      «Lubage,» ütlesin ma väärikalt.

      «Ah! Kui hellakesed kõik need intelligendid on!» hüüdis sõber. «Ma ei mõtle ometi, et teie revolvri sisse vehkisite.»

      Ja sealsamas tormas ta vaatama, missuguse kraani juures veevärgiparandaja käis. Seejuures kujutas mammi veevärgiparandajat ja jäljendas isegi tema kõneviisi.

      «Näe, tuli sisse,» rääkis vanamutt, «ütles «tere», pani mütsi varna ja läks…»

      «Kus kohta?»

      Vanamutt läks veevärgiparandajat jäljendades kööki, mu sõber talle järele. Mina tegin petteliigutuse, nagu läheksin nendega kaasa, tulin aga otsekohe kabinetti tagasi, panin brauningu parempoolsesse lauasahtlisse, ja mitte vasakpoolsesse, ning läksin siis kööki:

      «Kus te muidu revolvrist hoiate?» küsisin ma kabinetis osavõtlikult.

      Sõber tõmbas lahti vasakpoolse sahtli ja näitas tühja kohta.

      «Mitte ei mõista,» ütlesin ma õlgu kehitades, «tõepoolest mõistatuslik lugu. Jah, kindlasti varastatud.» Mu sõbra tuju läks alla nulli.

      «Aga ma arvan siiski, et ei saa olla varastatud,» ütlesin ma mõne aja pärast, «sest kui kedagi pole käinud, kes siis varastas?»

      Sõber kargas püsti ja otsis esikus läbi vana sineli taskud. Seal ei olnud midagi.

      «Nähtavasti on ikkagi varastatud,» ütlesin ma mõtlikult, «tuleb miilitsasse teatada.»

      Sõber oigas vastuseks.

      «Kas te mõnda teise kohta ei võinud panna?»

      «Ma panen ta alati ühte ja samasse kohta!» hüüdis mu sõber närvitsedes ja tõmbas oma sõnade kinnituseks kirjutuslaua keskmise laeka lahti. Siis pobises ta hääletult midagi, tõmbas lahti vasakpoolse sahtli ja pistis isegi käe sinna sisse, siis veel vasakpoolse alumise sahtli ja lõpuks vandumise saatel parempoolse.

      «Mis sa kostad!» ütles ta kähinal ja vaatas mulle otsa. «Mis sa kostad!.. Mammi! Käes!»

      Ta oli sel päeval erakordselt rõõmus ja palus mul lõunaks sinna jääda.

      Likvideerinud oma südametunnistusel lasunud revolvriloo, astusin ma sammu, mida võib nimetada riskantseks – ma tulin «Aurulaevanduse Teatajast» ära.

      Läksin üle teise maailma, käisin Rudolfi juures ja hakkasin kokku puutuma kirjanikega, kelle seast nii mõnigi oli juba laialdaselt tuntud. Aga kõik see on praegu minu mälust nagu minema pühitud, sinna pole jäänud midagi peale igavuse, olen selle kõik unustanud. Ainult üht ma ei saa unustada – seda, kuidas ma sain tuttavaks Rudolfi kirjastaja Makar Rvatskiga.

      Asi oli nimelt selles, et Rudolfil oli kõike – mõistust, taipu ja isegi teataval määral eruditsiooni, ainult üks asi puudus tal, nimelt raha. Aga Rudolfi hasartne armastus oma töö vastu sundis teda ükskõik mis hinna eest mahukat СКАЧАТЬ