Surnud hinged. Nikolai Gogol

Чтение книги онлайн.

      «Mille üle te siis mõtlete, Nastasja Petrovna?»

      «Tõesti, ma ei jõua ikka veel otsusele, mis teha, parem müün teile kanepit.»

      «Aga milleks kanepit? Halasta ja hoia, mina palun teilt hoopis teist asja, teie aga topite mulle kanepit kaela! Kanep kanepiks, tulen teine kord, võtan ka kanepi ära. Kuidas siis jääb, Nastasja Petrovna?»

      «Jumala eest, see kaup on nii imelik, täitsa ennekuulmatu!»

      Nüüd kaotas Tšitšikov lõplikult kannatuse, virutas südametäiega tooli vastu põrandat ja saatis eide kuradile.

      Kurat kohutas mõisaproua hirmsasti ära.

      «Oh, ära võta tema nime suhu, jumal temaga!» karjatas ta näost kahvatades. «Alles tunaeile nägin öö läbi seda sunnikut unes. Tuli mõttesse vastu ööd pärast palvetamist kaarte välja panna, eks jumal ta siis karistuseks nähtavasti saatiski. Kole vastik oli teine; ja sarved pikemad kui härjal.»

      «Ma imestan, et te neid kümnete kaupa unes ei näe. Üksnes kristlikust inimesearmastusest tahtsin: näe, vaene lesknaine on hädas, kannatab puudust et te kaoksite ja kärvaksite kogu oma mõisaga! …»

      «Ah, mihukesi vängeid sõnu sa tarvitad!» ütles vanaeit talle hirmuga otsa vahtides.

      «Teiega rääkides ei leia ju sõnu! Tõesti, nagu mõni – ei tahaks küll halvasti ütelda – tige krants, kes lamab heinasao otsas: ei söö ise ega anna ka teistele. Oleksin tahtnud osta teilt igasuguseid majapidamissaadusi, sest ajan ka kroonu kokkuostuasju …» Siin ta luiskas pisut, ehkki möödaminnes ja ilma igasuguse kaugema eesmärgita, kuid ootamatult õnnestunult. Kroonu kokkuostud avaldasid Nastasja Petrovnale tugevat mõju, vähemalt ta lausus juba peaaegu paluva häälega:

      «Mis sa siis nii hirmus vihaseks said? Oleksin ma varem teadnud, et sa nii kuri oled, ega ma ei oleks sulle siis vastu rääkinudki.»

      «Või veel, mille pärast vihastada! Asi ei ole tühja munakoortki väärt, ja mina hakkan tema pärast vihastama!»

      «Noh, olgu peale, olen valmis andma viieteistkümne eest pangatähtedes! Vaata ainult, kulla isand, kokkuostude suhtes: kui juhtud võtma rukkijahu, või tatrajahu, või tangu, või tapetud loomi, siis, ole hea, ära mind unusta.»

      «Ei, emake, ei unusta,» kostis Tšitšikov ja pühkis samal ajal käega higi, mis niredena ta nägu mööda alla voolas. Ta küsis eidelt, kas sellel ei ole linnas mõnda usaldusmeest või tuttavat, keda ta võiks volitada toimetama kreposteerimist ja kõike, mis vaja.

      «Miks mitte, ülempreestri, isa Kirilli poeg teenib kohtupalatis,» ütles Korobotška.

      Tšitšikov palus teda sellele volikiri kirjutada, ja et teda liigsest tülist päästa, võttis enda peale selle koostamisegi.

      «Oleks hea,» mõtles vahepeal endamisi Korobotška, «kui ta võtaks minult kroonule jahu ja loomi. Tarvis ta enese poole võita: tainast on eile õhtust veel järel, vaja õige minna ja ütelda Fetinjale, et ta pannkooke teeks; oleks hea, kui küpsetaks ka võitainapirukat munaga, minul küpsetatakse seda väga hästi, ja ka aega ei võta see palju.» Perenaine läks piruka küpsetamise mõtet teoks tegema ja seda arvatavasti muudegi koduse küpsetamise ja toiduvalmistamise toodetega täiendama; Tšitšikov aga läks võõrastetuppa, kus ta oli veetnud öö, oma laadikust tarvilikke pabereid võtma. Võõrastetoas oli kõik juba ammu koristatud, uhked sulgkotid olid välja viidud ja diivani ees seisis kaetud laud. Asetanud sellele laadiku, puhkas ta veidi, sest tundis, et on üleni higine, nagu vette kastetud: kõik, mis tal seljas või jalas oli, alates särgist ja lõpetades sukkadega, kõik oli märg. «Eh, päris ära tappis, neetud vanamoor!» lausus ta, kui oli veidi puhanud, ning keeras laadiku lukust lahti. Autor on kindel, et on sääraseid uudishimulikke lugejaid, kes tahavad isegi laadiku plaani ja sisemist jaotust teada saada. Minugipärast, miks siis seda uudishimu mitte rahuldada! Siin ta on, see sisemine jaotus: otse keskel seebikarp, seebikarbi taga kuus-seitse kitsukest vahet habemenugade jaoks; siis neljakandilised sopid liivatoosi ja tindipoti jaoks ühes nende vahele õõnestatud lootsikuga sulgede, kirjalaki ja kõige selle jaoks, mis on pikem; seejärel igasugused vahed kaanega ja ilma kõige selle jaoks, mis on lühem, täis visiitkaarte, matuselehti, teatri- ja muid pileteid, mida siia mälestuseks kokku oli kogutud. Kogu ülemine laegas ühes kõigi vahedega oli väljavõetav ja selle all oli poognaliste paberilehtede virnadega täidetud ruum, siis järgnes laadiku küljelt märkamatult väljatõmmatav salalaegas raha jaoks. Peremees tõmbas selle alati nii kähku välja ja lükkas kohe samal hetkel jälle tagasi, et ei saa kindlalt öelda, kui palju seal raha oli. Tšitšikov asus kohe tööle – teritas sule ja hakkas kirjutama. Sel ajal astus sisse perenaine.

      «Kena kast on sul, kulla isand,» tähendas ta, kui oli Tšitšikovi juurde istunud. «Küllap oled selle Moskvast ostnud?»

      «Moskvast,» vastas Tšitšikov kirjutamist jätkates.

      «Seda ma arvasin: seal on ikka hea töö. Tunamullu tõi mu õde sealt lastele soojad saapad: sihuke tugev kaup, lapsed kannavad teisi siiamaani. Helde aeg, kui palju sul on siin tempelpaberit!» jätkas ta, heitnud pilgu Tšitšikovi laadikusse. Ja tõepoolest, tempelpaberit oli seal üsna rohkesti. «Ehk kingiksid mulle ühe lehegi! Mul on sellest nii suur puudus; juhtub, et on tarvis kohtule palvekiri kirjutada, aga ei ole paberit.»

      Tšitšikov seletas talle, et see paber ei ole seda sorti, et see on määratud kreposteerimiste teostamiseks, aga mitte palvekirjade jaoks. Muide, et eite rahustada, andis ta talle mingi lehe, mille hind oli üks rubla. Kui ta kirja valmis oli kirjutanud, andis ta selle eidele alla kirjutada ja palus väikest talupoegade nimestikku. Selgus, et mõisaproual ei ole mingeid märkmikke ega nimestikke, vaid ta teab peaaegu kõiki nimesid peast; ta pani eide neid siinsamas ette dikteerima. Mõne talupoja nimi, veel rohkem aga hüüdnimi pani teda pisut imestama, mistõttu ta neid kuuldes peatus enne iga kord ja alles siis hakkas kirjutama. Eriti hämmastas teda keegi Pjotr Saveljev Ära-Austa-Küna, nii et ta ei saanud jätta ütlemata: «Kui pikk!» Teisel oli nime külge liidetud «Lehma Telliskivi», mõni oli lihtsalt Ratta Ivan. Kirjutamist lõpetades tõmbas ta pisut õhku ninasse ja tundis meelitavat lõhna, mis tuli mingist võiga praetud roast.

      «Palun alandlikult einet võtma,» lausus perenaine.

      Tšitšikov vaatas ringi ja nägi, et laual oli juba seeni, pirukaid, härjasilmi, korpe, võiga praetud pannkooke, pliine, kõiksugu lisanditega kakukesi: sibulalisandiga, moonilisandiga, kohupiimalisandiga, tindikalalisandiga, ja mis seal kõik veel ei olnud.

      «Võitainapirukas munaga!» ütles perenaine.

      Tšitšikov võttis võitainapirukat munaga, ja söönud sellest sedamaid tubli poole, kiitis seda. Ja tõepoolest, pirukas iseenesestki oli maitsev, aga pärast kõike rassimist ja tembutamist vanaeidega tundus veelgi maitsvam.

      «Aga pliinikesi?» ütles perenaine.

      Vastuseks sellele keeras Tšitšikov kolm pliini kokku, kastis sulatatud võisse ja pistis suhu, huuled ja käed aga pühkis salvrätikuga puhtaks. Korranud seda korda kolm, palus ta perenaist käskida tema hobused ette rakendada. Nastasja Petrovna saatis kohe Fetinja seda ütlema, käskides ühtlasi veel pliine tuua.

      «Teil, emake, on väga maitsvad pliinid,» kiitis Tšitšikov toodud kuumade pliinide kallale asudes.

      «Jah, minul küpsetatakse neid hästi,» ütles perenaine. «Aga häda on selles, et lõikus oli kehv, jahu ei ole suurem asi… Aga mis te, isand, nõnda ruttate?» lausus ta, nähes, et Tšitšikov oli nokkmütsi pihku võtnud. СКАЧАТЬ