Surnud hinged. Nikolai Gogol

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      «Ei, emake, hoopis teistsugust kraami: ütelge, kas teil talupoegi on surnud.»

      «Oh, isand, kaheksateistkümmend hinge!» vastas vanaeit ohates. «Ja surid puha tublid mehed, puha töömehed. Pärast seda on ju rahvast küll ka juurde sündinud, aga mis neist kasu: puha sihuke peenike puru.

      Kuid assessor käis siin ja nõuab: maksa aga hingemaksud ära! Inimesed on surnud, aga maksa nagu elusate eest. Mineval nädalal põles mul sepp ära, väga osav sepp oli ja tundis ka lukussepatööd.»

      «Kas teil oli siis tulekahju, emake?»

      «Jumal on sihukese õnnetuse eest hoidnud, tulekahju oleks veelgi hullem; ise põles ära, kulla isand. Seest hakkas tal kuidagi põlema – oli ülearu joonud; ainult sinist suitsu ajas välja, aina põles ja põles ja läks mustaks kui süsi. Aga küll oli osav sepp! Ja nüüd ei saa ma enam kuhugi sõita – ei ole kedagi, kes hobust rautaks.»

      «Kõik on jumala käes, emake!» ütles Tšitšikov ohates. «Jumala tahtmise vastu ei saa keegi… Andke nad mulle, Nastasja Petrovna!»

      «Keda, isand?»

      «Noh, kõik need, kes on surnud.»

      «Aga kuidas ma saan neid anda?»

      «Lihtsalt niisama. Või ehk müüge. Ma annan teile nende eest raha.»

      «Aga kuidas siis? Ma ei saa tõesti midagi aru. Kas tahad nad maa seest välja kaevata või?»

      Tšitšikov nägi, et eit on asjast hoopis omamoodi aru saanud ja et talle on paratamatult vaja selgeks teha, milles asi seisab. Väheste sõnadega seletas ta, et üleandmine või ost toimub ainult paberil ja hinged märgitakse sinna, nagu oleksid nad elusad.

      «Aga milleks sul neid siis tarvis on?» küsis vanaeit talle otsa jõllitades.

      «See on juba minu asi.»

      «Aga nad on ju surnud.»

      «Kes siis ütleb, et nad elus on? Sellepärast nad teile koormaks ongi, et nad on surnud: teie maksate nende eest makse, aga nüüd ma vabastan teid sekeldustest ja maksudest. Kas mõistate? Ja ma mitte ainult ei vabasta teid, vaid annan teile peale selle veel viisteist rubla. Noh, nüüd on selge?»

      «Tõesti ei tea,» lausus perenaine aeglaselt. «Ma ei ole ju surnuid veel kunagi müünud.»

      «Või veel! See oleks ju lausa ime, kui te neid kellelegi müünud oleksite. Või arvate, et neist tõepoolest mingit kasu võib olla?»

      «Ei, seda’nd ma küll ei arva. Mis kasu neist võib olla, ei ole neist mingit kasu. Mind paneb mõtlema ainult see, et nad on juba surnud.»

      «No on aga kõva peaga vanamoor, nagu näha!» mõtles endamisi Tšitšikov.

      «Kuulge, emake. Mõtelge ometi hästi järele: te raiskate ju asjata raha, maksate nende eest makse nagu elusate eest …»

      «Oh, kulla isand, ära sellest mitte räägigi!» toetas teda mõisaproua. «Alles ülemineval nädalal maksin üle poolteisesaja rubla. Ja assessorit määrisin kah.»

      «Noh, näete, emake. Aga nüüd võtke arvesse lihtsalt seda, et assessorit määrida ei ole teil enam tarvis, sest nüüd maksan mina nende eest; mina, aga mitte teie; ma võtan enese peale kõik kohustused. Ma toimetan isegi kreposteerimise oma raha eest, kas saate sellest aru?»

      Vanaeit jäi mõttesse. Ta nägi, et kaup oleks tõesti nagu kasulik, ainult liiga uudne ja enneolematu; ja seepärast lõi ta kõvasti kartma, et kas see ostja teda kuidagi ehk ei tüssa; tuli ta ju jumal teab kust ja pealegi veel öisel ajal.

      «Kuidas jääb siis, emake, kas lööme käed kokku või?» küsis Tšitšikov.

      «Tõesti, kulla isand, veel kunagi ei ole mul juhust olnud surnuid müüa. Elusaid olen küll ära andnud, näe, alles tunamullu andsin ülempreestrile kaks tüdrukut, sada rubla kumbki; ja ta tänas väga, nendest saanud sihukesed tublid töötegijad: nad kuduvat isegi salvrätikuid.»

      «Jutt ei ole mitte elusatest; tühi nendega! Ma küsin surnuid.»

      «Tõesti, kardan esihakatuses, et saan ehk järsku kahju. Võib-olla sa, kulla isand, petad mind, nemad aga, noh… nemad maksavad vahest rohkem.»

      «Kuulge, emake… eh, missugune te olete! Mis nad siis võivad maksta? Vaadake: nad on ju paljas põrm. Kas mõistate? Nad on lihtsalt põrm. Võtke ükskõik missugune kõlbmatu asi, kas või see kõige viimanegi, näiteks isegi lihtne kalts; ka kaltsul on oma hind: selle ehk ostab vähemalt paberivabrikki. Neid aga pole millekski tarvis. Noh, ütelge ise, milleks neid tarvis on?»

      «See on tõsi küll. Neid ei ole tõesti mitte millekski tarvis; ja mind ainult see just tagasi hoiabki, et nad on ju juba surnud.»

      «Äh, küll on aga puupea!» kirus endamisi Tšitšikov, hakates juba kannatust kaotama. «Mine õienda niisugusega! Päris higistama ajab neetud vanamoor!» – Ta võttis taskust rätiku ja hakkas pühkima higi, mis tal tõepoolest laubale oli ilmunud. Muide, Tšitšikov vihastas ilmaaegu: nii mõnigi on küll lugupeetud inimene ja koguni riigimees, aga tegelikult osutub täielikuks Korobotškaks. Kui ta endale midagi pähe on võtnud, siis ei saa temast enam mitte kuidagi jagu, too talle ette kui palju argumente tahes, nii selgeid kui päev – kõik põrkab temast tagasi, nagu kummipall põrkab tagasi seinast. Higi ära pühkinud, otsustas Tšitšikov katsuda, kas ei saaks teda mõnel muul viisil õigele teele juhtida.

      «Teie, emake,» ütles ta, «emb-kumb, kas ei taha mu sõnu mõista või räägite niisama, et aga midagi ütelda… Ma annan teile raha: viisteistkümmend rubla pangatähtedes. Kas mõistate? See on ju raha. Maast te seda ei leia. Noh, tunnistage üles, mis hinnaga te mee müüsite?»

      «Kaksteistkümmend rubla puud.»

      «Ajate natuke patujuttu, emake. Kahteteistkümmend te küll ei saanud.»

      «Jumala eest sain.»

      «No näete nüüd? See-eest on see ka mesi. Te kogusite seda võib-olla ligi aasta, hoolega, püüdlikult, tüli ja vaevaga; kurnasite, piinasite mesilasi, toitsite neid talve läbi keldris; surnud hinged aga ei ole sellest maailmast. Siin ei ole te omalt poolt mingit vaeva näinud, see oli jumala tahtmine, et nad sellest maailmast lahkuksid, tuues kahju teie majapidamisele. Seal te saite oma töö, oma vaeva eest kaksteistkümmend rubla, siin aga võtate mitte millegi eest, muidu, ja mitte kaksteistkümmend, vaid viisteistkümmend rubla, ja mitte hõbedas, vaid puha sinistes pangatähtedes.» Pärast nii tugevaid argumente Tšitšikov peaaegu ei kahelnudki enam, et vanaeit viimaks järele annab.

      «Tõesti,» vastas mõisaproua, «ei mina, vaene lesk, oska selle kohta midagi ütelda! Parem ootan natuke, vahest ehk tulevad kaupmehed ja saan hinna teada.»

      «Häbi, häbi, emake! Lihtsalt häbi! Mis te ometi räägite, mõtelge ise! Kes siis neid ostma hakkab! Noh, milleks ta neid kasutada saab?»

      «Aga võib-olla majapidamises läheb neid mõnikord juhuslikult tarvis …» väitis vanaeit vastu, kuid jättis lause lõpetamata, avas suu ja jäi talle peaaegu hirmuga otsa vahtima, tahtes teada saada, mis ta selle kohta ütleb.

      «Surnuid majapidamises! Küll te nüüd aga ütlesite! Varblasi teie kapsaaias öösiti hirmutama või?»

      «Püha ristike! Mihukest СКАЧАТЬ