Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma praegu tagasi vaatan, siis mõtlen: me teenisime ju aastatel 1988–1989 (selle ajastu mõistes) väga suuri summasid (miljoneid dollareid), kuid ei läinud ometi priiskamise teed, vaid paigutasime kõik oma vahendid tootmisesse. Olime siis vaid 25–30 aastat vanad.

      Mäletan, kuidas mulle pakuti 1989. aastal võimalust osta endale Alfa Romeo. Ma tahtsin tegelikult väga seda autot, kuid see ost näis mulle kuidagi sündsusetu.

      Põhjus, miks ma keeldusin niimoodi rikkust kasutamast, polnud selles, et me oleksime mõtelnud täiega ja ainult oma äritegevusele. Jah, me mõtlesime ärile, kuid siin on ka teine aspekt.

      1990. aastal pakuti mulle ja Leonid Nevzlinile võimalust osta Nikolina Goras maja. Elasime sel ajal üürisuvilas, kaks peret ühe katuse all. Leidsime, et me ei saa endale sellist ostu lubada.

      Ilmselt oli meie keeldumise peamine põhjus taas see nn sündsusetus ja teadmine, et kui me kord hakkame luksust taga ajama, siis ei kao mitte ainult raha, vaid me kaotame ka aega. Kui su tööpäev kestab 12 tundi, siis pole aega mõelda mõnudele. Kui hakkad mõnudele mõtlema, siis ei jää enam aega töö tegemiseks.

      Aga meil oli partnereid, kes mõtlesid teisiti. Just meist vanemad inimesed nagu Peredugov, Lagutin ja teised. Nad lahkusid meie juurest.

      Kui aga tulla tagasi mineviku juurde, kus jutt pooleli jäi, siis jäin pärast panga loomist oma keskusesse veel aastaks või pooleteiseks, kui ma õigesti mäletan. Siis selgineski arusaam, et kauplemine on aeglane äri ja et tegelikult on võimalik kiiremini edasi liikuda. Sellest alates pöörasin kogu oma tähelepanu pangale.

      Valuutavahetus, ühisettevõte Šveitsi firmaga, panga iseseisvate allüksuste loomine, mis tegelesid ettevõtetega esindusõiguse alusel (juhtisid firmasid klientide volitusel) – just see sai meie 1990. aastate tegevuse sisuks.

      1989. aastal ühines meiega Platon Lebedev, kes tõi kaasa oma rahandusspetsialistide meeskonna. Tema panust on raske üle hinnata. Ta oli meile sama oluline kui Brudno kaubanduses, Nevzlin avalike suhete alal, Dubov turunduses ja Golubovitš investeerimisstrateegiate analüüsis.

      Me olime oma aja kõige kõrgema tehnoloogilise tasemega pank. Olime seotud IT arenguga ja samas olime otseselt kaasatud väliskaubandusse ning tööstusesse.

      Meid teadsid nii ettevõtjad, endiste aegade punadirektorid kui ka poliitikud. Olime spetsialiseerunud puhtalt oma tegevusvaldkonnale ja tegevuses väga edumeelsed. Selles on suur teene Surkovil, kes liitus minuga 1988. aastal ja kes leidis oma tõelise kutsumuse tehnoloogilises arendustöös.

      Poliitikasse sattusin ma juhuslikult. Olin 1989. aasta lõpuks juba tuntud kui „lootustandev inimene“ ja mulle pakuti Ivan Silajevi nõuniku kohta– ta juhtis 1990–1991 Vene föderatsiooni valitsust. See mõte pärines Nevzlinilt. Asi hakkas mind huvitama, eriti pärast seda, kui sattusin valitsuse sõjalis-tööstusliku komisjoni istungile. See oli küll minu tegevust puudutav valdkond, kuid tase oli täiesti teine. Kuid see on juba teine teema.

      4. peatükk

      „KOHUTAVALT NOOR!“

      Natalja Gevorkjan

      „Kõik algas 1987. aastal, kui ma Hodorkovskiga esimest korda kohtusin. Me rääkisime minu tööle asumisest Hodorkovski juhitud keskusesse. Meenub, et ta ei istunud sel kohtumisel mitte laua taga, vaid laua peal. Ja esimene, mis mulle silma torkas, oli see, et ta oli kohutavalt noor! Samas oli kogu tema olek igati ülemusele kohane. Ta oli siis vaid 24-aastane! Ja ta polnud riides nagu ülemus: jalas olid tal teksased ja seljas mingi jope, mille all oli miski karvane sviiter,“ jutustab Leonid Nevzlin, Menatepi grupi aktsionär, kes ei meenutanud mulle meie kohtumisel Herzliyas oma riietusega (õhuke särk, lühikesed püksid, kerged suvised jalanõud) eriti väga jõukat Iisraeli ärimeest, kelleks ta sai pärast Venemaalt lahkumist 2003. aastal.

      „Miša tõusis püsti. Surus mul kätt. Ta vältis silmkontakti tekkimist meie vahel – vaatas mujale… Mõistsin, et ta tegeleb oma peas hinnangu andmisega mulle. Olin temast vanem (Nevzlin oli 1987. aastal 28-aastane. NG) ja mõistsin juba paljutki. Hodorkovski jättis mulle mulje kui inimene, kellega on raske suhelda.

      Ta oli väga viisakas. Tööalastes vestlustes kasutas ta alati teie-vormi, kui teda ei sidunud just kellegagi ammused sõbrasuhted. Aga naistega oli ta lausa viisakus ise: kui ta nende poole pöördus, siis alati palve, mitte käsu vormis. Ta esitas palve küll alati väga pehmelt, kuid seda võeti kui selget korraldust. Seda ta oskas. Ta ei tõstnud kunagi häält ega arutanud isiklikke probleeme kollektiivi või kõrvaliste inimeste juuresolekul. Kui ta oli juba kogenum ja kõrge ülemus, siis oskas ta vajadusel häält tõstmata inimese aga nii maatasa teha, et vaeseke oli lausa halvatud. Arvan, et selline kontrollitud käitumine oli talle iseloomulik juhtimisstiil. Näis, et ta ei analüüsi mitte ainult kõike enda ümber toimuvat, vaid sama tähelepanuga ka iseennast.

      Temas oli soliidsust ja ta oli tulevikule keskendunud – seda oli lausa õhust tunda. Ta viibis alati nagu natuke eemal. Kui teda vähem tunda, siis jättis ta äärmiselt soliidse inimese mulje, kes seisis väga kindlalt oma jalgadel.

LAPSEPÕLV

      Mihhail Hodorkovski on Johnny Deppi eakaaslane. Ma ei saa ise ka aru miks, aga see fakt hämmastab mind. Võimalik, et vanglaelu on Hodorkovskile oma märgi jätnud ja seepärast näib ta vanem kui see tema eakaaslasest näitleja. Hodorkovski on ühtlasi kaks aastat vanem kui Venemaa ekspresident Medvedev ja 11 aastat noorem kui Venemaa president Putin.

      Hodorkovski sündis 1963. aastal, samal aastal, kui tapeti president Kennedy, valmisid Fellini „8½“, Jean-Luc Godardi „Põlgus“, Hitchcocki „Linnud” ja Stanley Crameri „Meeletu, meeletu, meeletu maailm“.

      Venemaa naeris sel aastal juba Hruštšovi üle, kelle tagandamiseni jäi veel aasta. Aasta parimad filmid olid muretud komöödiad „Kolm pluss kaks“ ja „Ma kõnnin Moskva tänavail“ (Nikita Mihhalkovi esimene roll). Just hakkasid lõppema imelise satiirilise komöödia „Tere tulemast ehk võõrastele sissepääs keelatud“ võtted, mis ei halastanud ei Hruštšovi ega sotsialismileeri peale. Näitlejanna Natalja Fatejeva, kes sai kuulsaks pärast filmi „Kolm pluss kaks“, tuli vaatamata oma 76 eluaastale Hamovniki rajoonikohtusse, et toetada Hodorkovskit ja tema vanemaid.

      Tulevane Venemaa kõige rikkam inimene sündis Hruštšovi sula ajal, kasvas Brežnevi seisaku aastatel, teenis esimese suure raha Gorbatšovi perestroika päevil, sai miljonäriks Jeltsini ajal ja miljardäriks 2000. aastatel. Siis aga kaotas vabaduse, firma ja äri.

      Ta elas nagu miljonid teised nõukogude lapsed tavalises kommunaalkorteris. Minu kommunaalkorteris oli kuus või seitse tuba ja meie naabrid olid suurepärased inimesed. Meil vedas. Olin viiene, kui me eraldi korterisse kolisime. Hodorkovski oli seitsmene, kui tema perele anti 1970. aastatel omaette kahetoaline korter. Miša läks siis teise klassi.

      Hodorkovskite ühiskorter oli väike. Nende kõrval elas peast segi läinud vana bolševiku perekond. Bolševiku poeg jõi ja tema tütar oli noor neiu, kes põdes mingit õhu kaudu levivat nakkushaigust, millest ta ise aga sugugi ei hoolinud. Neiu isa kaldus vanas eas ekstravagantsusele. Ta võis näiteks püksata esikusse ilmuda, mis hirmutas omajagu Mihhaili ema, noort Marina Hodorkovskajat. Ema Marina ei rääkinud sellest oma mehele. Isa Boriss oli päevade viisi tehases tööl ja õppis paralleelselt. Marina kartis, et mees lööb naabri lihtsalt maha. Siis aga leppis Marina piirkonna inspektoriga kokku ja kui vanal bolševikul taas lustimise tuju tekkis, astus inspektor justkui juhuslikult sisse. Kui miilitsamees oli muuga hõivatud, siis piisas sellest, kui ta jättis oma sineli esikunagisse. Sinel mõjus vanale bolševikule rahustavalt ja ta loobus oma tempudest.

      Aktiivne naabrimees polnud aga perekonna suurim probleem. Palju СКАЧАТЬ