Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ning veel üks võrdlus: meie 80 miljonit rubla oli tollase musta turu kursi järgi 20 miljonit dollarit.

ASI HAKKAS LIIKUMA

      Frunze rajoon on õppeasutusi tihedal täis. Kohe meie kõrval asusid Moskva lennundusinstituut, Moskva lennunduse tehnoloogia instituut, Hrunitševinimeline kosmoseinstituut ja Iljušini MIG-i konstrutoribüroo. Oli, kuhu n-ö areneda. Meie personal kasvas. Kolisime Gottwaldi tänavale poolkeldriruumidesse, hiljem üürisime veel samasuguse poolkeldrikorruse juurde.

      Aja jooksul kristalliseerus välja meie tegevuse põhiisuund – arvutid. Hakkasime riiete asemel tehnikat sisse tooma. Meil oli neli peamist probleemi: leida inimesed, kes tooks meile arvuteid; leida inimesi, kes ostaksid meilt arvuteid, komplekteerida ise arvutite nn raud vastavalt tellija soovile ja installeerida sinna programmid, mida ostja seal näha tahtis.

      Mida aga tellija tahab? Ta tahab oma arvutil kirjutada vene keeles. Leidsin noormehe, kes töötas välja ühe esimese venekeelse tekstiprogrammi „Leksikon“. Maksin talle selle eest ära ja me panime selle kõikidele arvutitele. Leidsin ka hea riistvaraspetsialisti. Hakkasime ka arvuteid remontima (see oli tohutu probleem tollal). Ja meil olid oma loomingulised grupid, kes tootsid tarkvara konkreetsete tellijale, kellel olid spetsiifilised vajadused. Kogu meie töö ja tegevus oli maksimaalselt automatiseeritud.

      1988. aasta keskpaigast alates hakkas meie keskus täisvõimsusel töötama. Meiega liitusid Nevzlin, Brudno ja Dubov. Lõime kooperatiivid Nigma ja Totem. Keskuses töötas täiskohaga üle 150 inimese, kokku oli meil aga 5000 töötajat! Tekkisid uued võimalused. Ostsime sisse suuri arvutipartiisid ja loobusime ettemaksetest, mis oli selle ajani klientide jaoks üks meiega arveldamise tingimus. Leidsime mõned tuleviku mõttes perspektiivsed tarkvaralahendused. Näiteks tellisime ja saime endale tehnoloogia, mis lubas meil üle minna valguskaablitel rajanevale arvutivõrgule. See üleminek võttis aega ja ma mäletan neid tublisid inimesi, kes sellega tegelesid, kuid jätan nende nimed siinkohal nimetamata, et neil minu tundmise pärast probleeme ei tekiks.

      1988. aasta lõpuks tekkis probleem käibevahenditega. Tuleb aga öelda, et meil õnnestus luua kollektiiv, kes oli nõus paigutama kogu teenistuse meie arendustegevusse. Tol ajal kehtis seadus, et töökollektiiv võib oma ettevõtte riigilt või, nagu see meie puhul oli, ühiskondlikult organisatsioonilt (komsomolilt) välja osta. Meie tegime seda oma palgafondi rahadega.

      Loomulikult polnud sel moel võimalik mõnd suurettevõtet välja osta, seda enam, et inflatsiooni suudeti siis veel ohjata. Kuid meil oli seda kerge teha, sest meil polnud mingit põhikirjalist algkapitali.

      Palgafondi suuruse kehtestasin ma ise ja kui ma õigesti mäletan, siis saime me iseseisvaks 1989. aastal.

      Kuid ma lähen korraks varasemasse aega tagasi. Kuna ma olin kokku saanud kollektiivi, mida ühendas üks idee, siis keegi meist ei nõudnud ka endale mingit meeletut palka. Ma ise teenisin 500 rubla kuus. Kontoris polnud mingit luksust, meil polnud mingeid kalleid autosid. 1988. aastal ostsin endale Moskvitš 412 ja see oli kogu meie keskuse peale ainus isiklik auto. Lisaks maksime kinni töötajate vajalikud taksosõidud.

      Meie hulgas oli ilmselt ka neid, kellele selline kord ei meeldinud. Need olid peamiselt vanemad inimesed, kes vajasid stabiilset sissetulekut. Paljud teenisid lisatööga raha juurde. Me ei virelenud, aga raha tuulde ka ei loopinud.

      1988. aastal oli meie käive 80 miljonit rubla. See oli tohutu summa. Arvuti maksis siis 40 000, auto 10 000 – 20 000 rubla.

      Kui ärist rääkida, siis teenisingi oma esimese miljoni just sel perioodil. See oli veel enne „partei kulla omastamist“, mille kohta alles hiljem jutud tekkisid. Kompartei oli sel ajal ikka veel tohutu, kõikvõimas ja hiiglaslik masin – vähemasti minu teadvuses.

      Kui aga rääkida esimesest miljonist, mille ma „oma taskusse pistsin“, siis selleni oli veel pikk maa minna. Ilmselt võin praegu, tagantjärele, oma rikkuse üle otsustada autode põhjal, millega sõitsin. Et millal ma endale esimese välismaise auto ostsin. See oli vist 1992. aastal ja auto oli Volvo 740. Täpselt ei mäletagi enam. 1988. aastal ei osanud ma sellise summa kulutamisest veel unistadagi.

      Uued ideed vajavad uusi vahendeid. Vaatamata sellele, et meie äri oli pidevalt kasumis, oli meil käibevahendeid vähem kui häid ideid, millesse investeerida. Niisiis läksin ma panka. Loomulikult läksin oma panka, kus meil oli arve. See oli riigipanga Frunze rajooni osakond (või nimetati seda siis juba elamu- ja sotsiaalpangaks – ei mäleta). Juhataja juhtus olema minu suhtes eriti heatahtlik.

      Ettevõtetele anti tol ajal krediiti ainult vastavalt nende jaoks kinnitatud krediteerimisplaanile. Meie firmat selles plaanis mõistagi polnud. Kuid raha asemel andis juhataja mulle väga hinnalise nõuande: „Kuulsin, et nüüd on lubatud asutada kommertspankasid. Kui te endale sellise panga loote, siis sellele ma saan krediiti anda küll.“ Jäi vaid küsimus, kelle poole pöörduda. Ta andis mulle ühe oma tuttava telefoninumbri. Läksin tema juurde. Ta selgitas: kõik on reaalselt võimalik, võite endale panga asutada. Ta andis mulle vajalikud asutamispaberid ja lubas aidata. Me täitsime kõik paberid ära (sellega tegeles 7–10 inimest) ja 1988 toodi mulle teaduslik-tehnilise progressi innovatsiooni kommertspanga (TTP IP) registreeritud põhikiri! Põhikirjajärgne algkapital oli 100 000 rubla. See oli reaalne raha ja see raha asus riigipangas. Asutajateks oli märgitud meie keskus, kooperatiiv Nigma ja elamu- ja sotsiaalpanga Frunze rajooni osakond.

      Kusagilt läks liikvele legend, et Aleksei Golubovitši vanemad olevat töötanud keskpangas ja et see aitas meid tol perioodil. See pole õige. Ma ei mäleta, millal ma Golubovitšiga tutvusin, kuid panga loomisega polnud tal mingit pistmist. Panka aitas mul luua Krušinskaja riigipanga Frunze rajooni osakonnast, kes viis mind kokku elamu- ja sotsiaalpanga noormeestega.

      Algas uus eluetapp, kuid ma ei saanud sellest ise korrapealt aru. See jõudis minuni ehk alles poole aasta või aasta pärast. Esialgu võtsin ma lihtsalt pakutud laenu ja kulutasin selle raha uue arvutipartii ostmiseks.

      Uus krediteerimise võimalus avas tee paljudele uutele projektidele, mis otseselt enam meie keskust ei puudutanud. Sealhulgas oli ka projekt hakata importima kuulsat konjakit Napoleon hinnaga 1,5 dollarit pudel. Olin juba tol ajal seaduskuulekas, kuid majandamises ka veidi kaval. Selle kuulsa konjaki pudel oli mattklaasist pinnaga, sildil oli vaid nimetus Napoleon. Sõna konjak polnud ja isegi mitte brandy’t. Ma saatsin ühe inimese Prantsusmaa tehasesse, kus seda piiritusejooki pudelitesse villiti, et ta uuriks, mida nad meile õieti saadavad. Kõik oli aga korrektne ja mingit pettust polnud. Piiritus oli igati kvaliteetne ja pärit Prantsusmaalt.

      Pean aga ausalt tunnistama, et konjakiäri polnud meie jaoks eriti edukas. Arvutitega läks palju paremini. Alkohoolsete jookidega saab head raha teenida, aga selleks on vaja, et riik kehtestaks piirangud… kõigile peale sinu äri (või et sa ei hooli riigi piirangutest). Kui meie konjakiga tegelesime, siis polnud kellelegi mingeid piiranguid kehtestatud. Ja toodang on lihtne – sellega pole vaja vaeva näha nagu arvutitega. Kuid teisalt oli konkurents tohutu ja kokkuvõttes polnud see kasumlik tegevus.

      Me vajasime uusi ideid. Ja uued ideed tulid, kuid täiesti ootamatust allikast – ühelt naiselt.

      See naine oli mu ammune tuttav ja töötas välismajanduspangas. Ta tõi mulle instruktsiooni, kuidas nende panga klient saab valuutaarve avada. Mõni päev hiljem olimegi välismajanduspanga kliendid ja meil oli seal oma valuutaarve. Olime esimesed, kes tulid mõttele hakata tegutsema kui pank, olles samas teise panga klient mitte korrespondentarve, vaid tavalise arvega. Korrespondentarvet poleks keegi meile avanud. Sel ajal ei väljastatud selleks veel litsentsi, kuid polnud ka keeldu töötada pangana, omades selleks tavalist kliendiarvet teises pangas. Keegi ei tulnud lihtsalt sellise võimaluse peale.

      Ametlik valuutakurss oli 65 kopikat 1 dollari eest. Dollareid oli naftatööstuse, metsamajanduse ja mõnedel teistel ettevõtetel. Nad ostsid dollarite eest töötajatele СКАЧАТЬ