Külamehed. Jakob Mändmets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nüüd ta nagu ärkas ja mõistus ütles – nüüd on neid paras aeg vihelda. Kuid kustkohast pidi ta peale hakkama, kogu nende olek, mis põlgust talupoja vastu näitas, oli laiduväärt. Aga see oleks ehk väga väike ringkond ja seda oleks kergesti haavamiseks võidud pidada. Võiks üleüldiselt praeguste olude kohta tähenduse teha ja see mõjuks nendesse samuti kui kepihoop herilase kongi külge. Või ainult sellele paksule punnis silmadega peremamslile midagi tähendada? Küll nad ise sealt edasi veavad.

      “Teie, proua, ohkate minu eest vahest liiasti, ma pole nii suurt kaastundmist vististi mitte ära teeninud. Mis teie valge kutsika ulgumise ja nende auväärt noorte inimeste laulu kohta tähendasite, siis – palun mind vabandada, aga muud sõna ei leia – oli see ilma passimata, ropp, toores nali.”

      Need sõnad tulid iseenesest, vägisi Vaigu suust. Kas ta umbes nõnda tahtis ütelda, seda ta ei teadnud, aga need sõnad tulid ise vägisi, sest nad pidasid endid igaüks selles ütluses eluõiguslikuks.

      Haritud seltskond vaatas üksteisele otsa, nähtavasti polnud nad säärast piparkooki oodanud. Mitmetel liikus ka midagi keelel, aga avalikuks ei julgenud sealt midagi tulla. Arvata võis – see mees ei pühitse. Kuradi päralt, nii noor kui ta ka oli, aga seda peab ütlema – kange poiss.

      Sadulsepa lesk istus, oli punane ja vihane. Suurt liikumist ta päratu kõrge rind ei avaldanud, aga seda rohkem võis ta näos kiiret verevoolust märgata.

      Aga ka neid oli, kes ütlesid:

      “Paras niisugusele tünnikule!”

      Hoidku seda ilma.

      “Jaa, jaa,” rääkis lesk hoopis peenema häälega, kuna sealt võis kerget värinat ja tuntavat takistust märgata. “Võib olla, et teil nii hea tervis on, tubli hääl ka muidugi. Teie peaksite hoopis täna köstriks hakkama. Ja ma palun ennast austatud härra ees vabandada, kui ta mu nalja tooreks või ropuks pidas. Võib olla, et teie sest ehk aru ei saanud.”

      Amanda lõi silmad maha, sest asja seisukord ähvardas tõsiseks minna. Ta tundis oma ema ja teadis, et see enne väikese nahakribemekese pärast armetult mehe läbi kolkis, aga seda teadis nüüd Amandakese süda, et seda noort meest, kellega ema sõnelema sattus, salamahti nii hea vahtida oli.

      Siin oleks tõesti maksnud juba nutta.

      “Kas ma aru sain, seda ma ei tea, sest et siin sedavõrd viletsasti saksa keelt räägitakse,” ütles härra Arnold Vaik juba ärritatult. “Ma ei saa aru, miks teie eesti keelt, oma emakeelt ei kõnele, seda te mõistate vististi paremini.”

      “Uih-aih,” tegid preilid, sest nende emadel olid omad histooriad, olgu küll kolmandast-neljandast põlvest tagasi. Mehed tegid vihased näod, ainult vähe oli neid, kes peosse sosistasid: “See on ometi tubli poiss.”

      “Ninatargake,” ütles sadulsepa lesk, “ma olin ometi suures mõisas kaheksa aastat peremamsliks ja…”

      “Ja õppisite mullikate ja vasikate käest saksa keele selgeks,” jätkas Vaik lese ütlust.

      Jumala pärast!

      Sadulsepa lesk kargas haruldase väledusega püsti. Ta nägu avaldas ägedat viha ja nagu näis, oleks ta niisugusele inimesele heameelega kallale karanud, poleks ta lesk olnud. Seda polnud ka tarvis, sest teised, üks siit, teine sealt, võtsid sõna.

      “Teie olete muidugi kuskilt külast pärit,” tähendas noor metsaisand härra Willig ja nihutas oma rohelisest vildist kübara, millel mingi linnu sulg küljes oli, vähe tagasi, “sellest see siis ka tuleb, et teie oma sõnades piiri ei oska pidada. See on ju õige, sellel rahval puudub ilutundmus – ah-ah-ah.”

      Willig vaatas võidurikkalt ringi. Mina olen juba niisugune mees, kelle sõna peale keegi midagi ei mõista ütelda. Oi, ma olen ju asjatundja.

      Vaik sai seisukorrast aru. Oi, see on suur pakk, sellele on jämedat kiilu vaja. Võib-olla, kui hoop hästi trehvab, läheb korda, aga mängida ei maksa.

      “Kust teie siis pärit olete?” küsis Vaik.

      Willig ei teinud esmalt asjagi, aga pärast pööras ta pead ja ütles: “Oleks te mõni üleskirjutaja, siis ütleksin teile lühidalt: Pommerist.”

      Metsaisand tõusis kõikide silmis ja tal oli enesel hea meel, et niisugune hea juhus oli tulnud, kus ta enesest heal kohal soovitud kõrvade kuuldes midagi ütelda sai.

      “Tubli,” naeris Arnold Vaik. “Ma tean, et teie isa Russis kõrtsmik on, ema Mältsalt metsavahi tütar ja nad saavad kokku poja, kes Pommerist pärit on. Tubli.”

      Ka kõige vihasemad Vaigu mõtte vastased hakkasid korraks naerma ja Willig puristas tublisti.

      “Teie – sina teotad mind, ma kutsun vastust andma,” kähistas härra Willig ja vaatas üksisilmi Vaigu peale. Mujale polnudki praegu hea vaadata, sest metsaisand sai aru, nii jäme kui see laimus küll ka oli, et teised seda kergesti uskuma hakkasid.

      “Kuidas ma teid teotan,” küsis Arnold lõbusas tujus, sest ta nägi et tugev hoop vastase pea hingetuks lõi, “ma ju ütlen ka, et nad poja said, kes Pommerist pärit. Oleks ma – noh, kadakasaks ütelnud, siis vahest…”

      Härra Willig vihastus sedavõrd, et ta sealt ära läks. Neiud olid veel üleni punased ja vaatasid endi ette maha või hoidsid näpuga kübara äärest kinni. Pidi nii olema, sest aias tundus tuult, vähemalt nähti õunapuude latvu vähe liikuvat.

      Kerge kokkupõrge oli pidulõbu katkestanud. Arnold Vaik sai aru, et neil inimestel oleks praegu palju ütelda olnud, aga tema juuresolekul ei tulnud midagi üle huulte. “Las otsustavad,” mõtles noormees ja läks teinepoole aianurka, kus lauljad kohvijoomise olid lõpetanud.

      “Noh, laulikud, laske käia:

      Kui kallis, kaunis Põhjala,

      kus rahvas elab rahuga.”

      Poisid puhusid bassi iseäranis hästi ja neiude hääled ulatusid imeväärt kõrguseni. Arnoldi käsi liigutas taktikeppi ilma sundimata kergesti. See oli kõik nagu veresse kasvanud.

      Kas nad ei laulnud hästi!

      3

      Kaks meest läksid mööda heinamaateed. Noorem on meile tuttav Arnold Vaik ja ta kannab kaenla all nahktupiku sees laia raamatut.

      Teine on ka veel noorevõitu talumees. Ta on endale ka samasuguse kitsaäärelise nokkmütsi omandanud, nagu need Laiksaares veel hiljuti isandate juures moodi tulid. Niisugused mütsid on “peenikesest” sinisest või mustast kalevist, sitsist pesa asemel on neil peenikene kollane või hallikas nahk sees ja paks kõvast nahast nokk ees. Kuuekümne kopika asemel, nagu endised, odavast kalevist sitsist pesaga nokkmütsid ikka maksid, taheti niisuguste eest rubla kakskümmend kopikat saada.

      Pool rohkem. Sellega võib rahul olla, sest see on edenemise märk.

      Nõndanimetatud trükk-lõimelised riided olid tal seljas. Kuuest ei võinud aru saada, oli sellega püütud uut moodi järele aimata, nagu nad nüüd nagu kotid moes olid, või oli see nii juhtunud. Aga võib ju väga võimalik olla, et tal päris uut moodi laiad riided seljas olid, sest tuntud külarätsep Pais on kõigile tuntud ja tunneb ka ise igaühte. Mis seal siis uuest linnamoest palju peljata, sest need riided olid ju Paisi tehtud.

      Jalas olid mõlemal mehel СКАЧАТЬ