Lunastus: ühe töölise noorpõlv. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tahatuppa. Käsa kergeste ema põlwede peale pannes küsis ta:

      „Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?”

      Kes see ometi peaks oleks, et ta tema eest nii wäga kardab?” mõtles Nielseni neid, ja wastas wähese arupidamise järele:

      „Ei ma teeks talle midagi.”

      „Kas sa teda ei lööks?”

      „Lööks? – Ei.”

      „Ega karwustaks?”

      „Ei.”

      „Aga sa kaebad ehk tema mammale?”

      Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.”

      „Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.”

      „Pisike Holger? Kudas tema seda teadis?”

      „Ta – ta teab kõik!.. Ei,” parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest… Galliseni Julie ütles talle.”

      Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimiselooke wälja tuli: Jensike küsib oma wäikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendada. Holger ei tea. See pahandab wiimast nähtawaste, haawab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast” öelda – „kõige hiljem õhtuks.” Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitawat. Aga teda naerdakse wälja. Küsitawad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslist tuuma, wõi ei pea nad pisikest põnni seletuse wääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatlane lihunik Galliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbraliselt külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugu ilmaasjadest, sest wana Julie, arukese poolest pisut napikas, kõneleb lastega nagu wanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera wõi puuhalugagi. Kudas nüüd wäike keeleuurija uuritawa sõna muu seas kõnesse wõtab, jääb teadmataks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kudas Julie suuke kõlblise pahandusega hüüab: „Kuule aga, kuule jõmsikal suud! Lits on ropp naisterahwas, kelle juures mehed magamas käiwad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu wõta!”

      Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku, ja wõidurõemul teatab talle, mis teine isegi juba kuulis. —

      Ema pidas Jensi wastu sõna: ei ta wõtnud Holgerit ise wastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke aga mõjus tema kohta nõnda, et ta paaril esimesel kuul ühtegi öösest külalist uude korterisse ei toonud, jah, õhtutel üleüldse wäljagi ei läinud. Kuid kolimine oli kulu nõudnud, Jensi uued saapad ja ülikond maksiwad mitu krooni, laenukassas ootasiwad mõned pandid intresside äramaksmist ja wabrikus muutus ajutine tükitöö jälle halwaste tasutawaks päewatööks. Ei olnud midagi parata – Jensine Nielsen puges, kui pojuke magama pandud, jälle uulitsale. Mitu ööd tuli ta tühjalt tagasi; siis, ühel laupäewaõhtul, ehtis ta ennast riiete poolest paremine, ülendas oma näojume punase pulbriga, ja nüüd oli tal õnne. Ta tõi wanadlase, wagusa ja üsna kaine isanda kaasa, kes aga naeratades suure pudeli kollast wiina taskust tõmbas, kui neiu Nielsen lambi põlema oli süüdanud.

      „Tahaksin teiega laupäewaõhtut pühitseda, preili,” tähendas ta oma põrisewa bassihealega wiisakalt, „mu eit pahandas mind kodus.”

      Waewalt oli wäikene Jens, keda mõlemate tulek unest äratanud, wõera healt kuulnud, kui ta, nagu ettekawatsetud nõu järele, wihast meeleawaldust algas.

      „Mees, mine ära!” hakkas ta woodist karjuma, „mees, mine kohe ära!”

      Jensine külaline sai üsna kohmetuks. „Ma ei teadnud preili, wõi proua, et teil – ”

      „Ärge pange teda tähele,” kuulis Jens ema ütlewat, – „unise lapse jonnakas tuju! Küll ma ta warsti waikseks saan.”

      Kuid sellega walas ta ainult õli Jensi tulde. Poiss pistis huluma, jalgadega trampima, sõimama, ja kui ema talle meelitades ja musutades karbikese kompwekkisid pihku surus, wiskas ta selle patsti põrandale. Tema üleannetus ulatas lõpuks nii kaugele, et ta woodist wälja ronis, waheukse läwele ilmus ja nüüd sealt wõerast meest kõige waljusega ära hakkas ajama. Särgiwäel, põsed woolawatel pisaratel, parem käsi ähwardawalt ülewal, nõnda seisis ta kohkunud külalise ees, kes ei teadnud, kas kübara järele kahmata wõi paigale jääda. Wõeras tegi siis sõbrustamisega katset ja pakkus talle raha. Jens lükkas raha põlastawa käewiskamisega tagasi. Kui waenlane teda sülle tahtis tõsta, põgenes ta pimedasse tuppa ja sängi tagasi, kus ta kauakestwasse nutuhoosse sattus. Wiimaks küsis ta emalt juua. Ema pilgutas külalisele silma, walas wiinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa liköriga.

      Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.

      Kui ema wõeraga woodisse heitis, riiwas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahwatanud põskedel siretasiwad weel mõned hõbedased mässuwiha piisad.

      Neljas peatükk.

      Wäikene Jens Nielsen käib koolis

      Muidugi ei näinud pisikene kiusupunn asjale põhja – seks oli ta liig noor. Teda haawas ainult, et tema ema wastu lugupidamatust üles oli näidatud. Ja et need wõerad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsiwad, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarwis oli, seda ta mõistis, ja et wõerad mehed emale raha kinkisiwad, sellega oli ta nõus. Aga et und ema juures magamas käisiwad, mis emale sõimunime tõi – nime, mis teistel emadel mitte ei olnud – selle nähtuse wajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei wõinud nad emale raha anda, ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?

      Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päewal kuuldawale, kui ema talle öösese üleannetuse eest manitsewaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terwe hommiku walutas, algas sellest hoolimata emaga kräbedat waidlust.

      „Aga Holgeri isa on ka surnud ja tema emal ei käi mitte külalisi – ”

      „Kust sa seda tead?”

      „Ma küsisin Holgeri käest.”

      Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,” ütles ta siis.

      „Kas ta rohkem teenib kui sina?”

      „Ei, aga ta saab kuninga käest ka raha.”

      „Kuninga käest? Kas siis kuningas tema juures magamas käib?”

      „Ei, Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.”

      „Kas minu isa ei teeninnd kuningat?”

      „Teenis küll, aga wäga wähe aega – ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.”

      „Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab ja tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?”

      „Ma ei tea, Jens” – ema õerus kihelewat otsaesisest – „nad ei anna – ”

      „Kas sa oled nende käest küsinud?

      „Ja – ei – ”

      „Siis СКАЧАТЬ