Lunastus: ühe töölise noorpõlv. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ andis ta temale andeks. Ja weel enam: Jensi meelest oli, kui peaks wanamees igakord walusaste aietama, kui ta oma puujala, mille peale ta „haige” põlweots oli seotud, kiwist maad wastu tõukas, ja et wanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakeste ise.

      Ahwile järgnesiwad apelsinid ja bananid. Neid müütas punase peaga, tigeda näoga mehenäss kaariku pealt, millele helesiniseks wärwitud kõrge wõllas peale oli ehitatud. Selle wõlla külles kõlkusiwad bananikaunade suured kollased kobarad, kuna apelsinide punawad kuldterad wankri keret täitsiwad. Kuis nad naeratasiwad ja kutsusiwad! Müüja kiitlewat hõiskamist poleks wajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul wiisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba weerand tundi ammuli suuga nõiduslise waatepildi ees – bananid on weel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestwalt meelde jääb. Tigeda näoga kaupmees, räpases linases kuues, kes oma jämedate, töntside kätega ühtelugu kauba sees siblib, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei waata Jensi pealegi – siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrwuni ära, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sellel tigedal mehel ometi meelde tuli!”

      Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees bananikauna seest magusat, armsaste lõhnawat wõid nosib süüa, tuigub keldriuksest mees wälja, kes nii joobnud on, et ta Jensi ette uulitsarenni langeb ja enesest kõik wälja heidab, mis ta Henrik Sörenseni käest raha eest on ostnud. Linnawaht tuleb ja tassib ta ära – lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord läheb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste wahel kakelus lahti, mis uulitsatäie suuri ja wäikseid inimesi akende taha ahwatleb. Kõrtsis lendawad pudelid ja toolid. Aknaruut kliriseb kildudeks. Uksest prahwatab mütsita madrus wälja, kelle näo üle weri woolab. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulwaril ümber luusib, tekkib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järwekese poolt, keerlewa rahwakobara seest, sigineb põgeneja wälja, kes hirmsa hiiliga bulwari mööda üles jookseb, Jensile otsekohe wastu. Üheainsa pilgu saab Jens tema peale heita, siis on mees temast möödas. Põgenejale järele punuwad kaks linnawahti – lõõtsutades, näod punased – ja nendele järele, wäikest Jensi peaaegu jalge alla tallates, kari inimesi, kelle seast „waras, waras!” karjutakse. Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kudas keegi kolmas linnawahi kitsas uulitsasuus põgeneja eest tee kinni paneb ja ta wangi wõtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahwahulga saatel wiiwad mõegamehed ta ära.

      Seesugused ja teised sarnased sündmused kopsasiwad pisikesele Jens Nielsenile nagu nuiaga hinge pihta. Oksendawat meest, keda ta haigeks pidas, uulitsarennis nähes tõmbas ta näoke nutule ja ta pani laial silmal imeks, miks inimesed õnnetule appi ei läinud. Werise peaga madrust nähes lõi ta mõlemad käed hirmunult pea ümber, nagu jookseks tal enesel weri juukste seest. Ja tagaaaetud inimesest, keda nad wargaks nimetasiwad, jäi Jensile kohutawalt meelde, kudas selle inimese silmad nagu keerlewad luumunad pea seest wälja tikkusiwad ja kudas ta näost halliks läks, kui politseinik ta kinni püüdis. Jens nägi neid järgmistel öödel unes; kord oli tal „haige mehega”, kord silmipööritawa „wargaga” wõi weriseks peksetud madrusega sedawõrt tegemist, et ta karjatades, külm higi otsaesisel, magamast üles ärkas. Kahwatasiwad need mõjundid ta mälus ära, siis tuliwad teised. Kes uulitsal elab, elab silmadega küllas. Järgnes pagaripoiss kes saiakorwiga hoburaudtee alla jäi, järgnesiwad müürisepad, kes murduwa telingiga kõrgelt maja küllest maha sadasiwad, järgnes tulekahju, mil põlewast majast ärasüsinenud laps wälja kanti.

      Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast uulitsaelu murdlaenetuses tabamata. Õhtutel, kui gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama hakkasiwad, armastas ta laial, liikumisest uhawal Nörrebro Gadel wahtida, kudas läikiwad tõllad ehitud herrastega mööda weeresiwad. Üle uulitsa jookstes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga terwisejaama, kust ema ta alles teisel päewal koju wiis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle sealsamas Nörrebro Gadel üks rattasõitja selga, nii et ta peaga kõnnitee serwa wastu põrkas ja kõrwa äärde niisamasuguse werd woolawa haawa sai, nagu peksetud meremees. Ema tuli warajaste töölt ja leidis kokkuwalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Wõis weel õnne tänada, et teise seegi kord jälle wõerasema uulitsa käest enam-wähem elusalt tagasi sai. —

      Ema õhtul! See oli Jensi päewa pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitawat pehmust, ja igast nurgast näis naerataw nägu wälja wahtiwat. Ema tõi enesega midagi magusat kaasa, ühes tubakalõhnaga, mis ta riiete seest, käte küllest, isegi juukstest salaja wälja imbus ja millega Jens harjunud oli – harjunud imemiseajast saadik, kus ta seda lõhna ema rinna küllest sisse oli hinganud.

      See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas woolama nagu ojake kewadesel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja weel enam pärida. Mis päew talle wähegi iseäralikku toonud – kõik sai kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahw, „haige mees” ja haawatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja telingitelt kukkunud müürisespad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde siis weel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnawahid ja muud awalikud tegelased tuliwad, kes ühel wõi teisel wiisil Jensi tähelpanekut äratanud. Kensakal kombel selgus ema wastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäewases korras. Ahwil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli wiinajoomisest haige ja haawatud madrus peksasaamisest haawatud; waras wõeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürisepad kukkusiwad alla, sest nad oliwad liig nõrga telingi peale läinud; ärapõlenud lapse aga oli Jumal oma juurde kutsunud, ja pagaripoiss – see poleks hoburaudtee alla jäänud, kui ta ettewaatlikum oleks olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta ema sõna oleks kuulanud ja ilusaste toas wõi hoowis mänginud. Need wastused täitsiwad Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatusline ja ärarääkimata tähtjas oli, kuiwas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu teisiti ei wõinud ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Wahel päris ta aga edasi, ja siis läksiwad ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” wastama, siis tüdines Jensi suu wiimaks kinni.

      Nad sõiwad, ja pärast sööki kasis ja koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terwe päewa lohakil seisnud. Siis tõi nurgast wana roostekärnase õmblusmasina laua peale ja hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ja paikama. Seega oli aeg kätte jõudnud, kus Jens oma paar mänguasjakest sängi wõi kummuti alt wälja konkis, et nendega ema jalge ees waiksel mängul oma waimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted oliwad nüüd maja wõi torni sisse koondatud, mida ta ettemaalitud plaani järele wärwilistest pulgakestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate wahede järele waatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad wahtisiwad teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratawat – ei tea mille üle; ta kuulis teda õhkuwat – ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuwad huuled sõnu tegiwad – ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma walmis torni, ja ema kiitis ja imestas seda, aga Jensi meelest oli, kui näeks ema tema torni asemel kaugelt eemalt midagi muud.

      Enamaste roomas päewane wäsimus Jensile mängu juures kallale, nii et ta omi pakkude ja pulkade wahele magama uinus – kord külleli, kord selili wõi kummuli.

      Teine peatükk.

      Wäikese Jens Nielseni öö

      Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast üles. Tuba oli siis pime, ja Jens hüüdis, niipea tui ta märkama hakkas, ema. Ema wastas oma sängist, mille jalgots Jensi woodikese wastu ulatas, suud matsutades unise healega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku, ja jäi sinna uueste magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma wõrega woodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.

      Aga mitte igakord ei saanud Jens СКАЧАТЬ