Meie rebane. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii et ta hüüdis iseendalegi ootamatult:

      „Aga mina jaksan!”

      „Kuis nii?” imestus ema. „Ega sa ometi selle suure kivi kallale läind? Ära sa seda hullutükki tee, kukub sulle viimaks veel jala peale.”

      „Ei kukkunud ühtigi,” vastas Ats.

      „Siis sa ikka kiskusid juba teda?” päris ema.

      „Ainult natukene,” seletas Ats. „Ega ma siis teda tõstnud, ainult veeretasin.”

      „Kui isa seda teada saab, siis hoia oma nahk,” ütles ema. „Lased viimaks tema rebasepoja kastist välja.”

      „Ei lase, rebasepoega ei lase,” kinnitas Ats. „Kui kivi oleks maha kukkund, siis ma oleksin ise istund kastikaanele.”

      „Tähendab – ta pidi sul juba kukkuma?” küsis ema, ja nüüd Ats jutustas temale kogu oma loo pulgast, kastikaanest, tema praost ja kivist. Lõpuks kinnitas ta emale, et tema pulk olevat palju ilusam kui see, mille isa pannud kastikaane vahele ja sellepärast peaks selle asemele panema tema ilusa. Ema tulgu ainult vaadaku seda kahte pulka, küllap ta siis näeb, kas temal, Atsil, on õigus või mitte. Tulgu ainult korraks kasti juurde, kaant pole tal sellepärast veel sugugi vaja tõsta.

      Ja Ats mangus ema kallal seni, kuni see läks ühes temaga kuuri alla. Seal ta küsis kohe emalt:

      „Kas sina tõesti ei jäksa kastikaant nii paljukegi kergitada, et mina saaksin selle uue ilusa pulga prao vahele pista?”

      „Ei mina jäksa,” vastas ema. „Las tuleb isa, küll tema kergitab.”

      „Isa ei tule ju,” ütles Ats. „Mul on nii igav teda oodata. Katsu õige korraks sina ise. Pista ainult sõrmed pisut kastikaane vahele, tõsta pole vajagi, ma vaatan, kas su sõrmed mahuvad sinna.”

      Aga kui ema lõpuks pistis sõrmed, kuhu Ats käskinud, siis mangus see kohe edasi:

      „No mis see siis sulle teeb, kui sa nüüd natukenegi katsud tõsta, ainult niipaljuke, et sa teaksid, kui raske see suur kivi on.”

      Nõnda siis ema tõstiski pisut kastikaant ja Ats pistis kärmesti oma ilusa lepapulga talle vahele. Rebasepoegki, kes vahtis oma põlevate silmadega, nägi, kuis just Ats pistis selle ilusa uue pulga kastikaane vahele, mitte ema.

      „Juba valmis!” hüüdis poiss rõõmsalt.

      „0led sina aga kärmas!” imestus ema.

      „Noh, näed nüüd, ema, sa jaksasid küll, ainult et sul omal polnud julgust katsuda,” rääkis Ats. „Vaat' mis hea, et mina sulle nõu andsin.”

      „Jah, sinust on mul juba suur abi,” vastas ema.

*

      Rebane jäi paariks nädalaks siia kasti ja iga päev Ats vahtis teda läbi irvakile jäetud kaane prao ning ajas temaga pikad jutud maha. Ta seletas temale ojapurdest, noorest lepikust teisel pool oja, mäenukist, kuhu paistavad kõik metsasuitsud, liiatigi veel kui ronida seal selle oksalise kuuse otsa. Ats lubas Mossale seda kuuske näidata, enne aga ta kasvagu pisut suuremaks ja saagu targemaks, nii et ta mõistab, mis on kuusk ja mis oks. Nüüd olgu tal aga esimeseks mureks, et ta teaks, kes on Mossa ja kes Piitsu, kui see tal selge, alles siis tulevad asjad, mis palju raskemad.

      Ühel päeval ütles Ats emale:

      „Rebase silmad ei põle enam nii hästi kui enne ja karv pole tal ka enam nii ilus.”

      „See on sellepärast, et sa teda nii palju vahid,” seletas ema. „Rebasepoeg ei taha, et inimene teda ühtpuhku piilub.”

      „Miks ta ei taha?” küsis Ats.

      „Tema tahab üksi olla,” ütles ema. „Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad.”

      „Kas kassipoeg vaadates ka niruks läheb?” küsis Ats.

      „Kassipoeg ei lähe, aga, näe, rebasepoeg läheb,” seletas ema.

      Ats pidas pisut aru, kas võtta ema sõnu tõena või naljana. Aga veel enne kui ta jõudis otsusele, kuulis ta ema ütlevat isale:

      „Sa peaksid oma rebasele parema paiga muretsema, kus ta saaks rohkem õhku ja päikest, muidu läheb teine niruks, ei taha enam süüa ega kedagi, ainult vett lakub pisut. Näe, poisski paneb juba tähele, et rebase silmad ei põle enam nõnda nagu enne ja et karv tokerdab ära.”

      „Esiteks ta kartis kangesti; mõtles, ei tea mis talle tehakse, sellepärast põlesid ta silmad nii väga,” seletas isa; „aga eks võiks ta ka kuhugi mujalegi panna. Ma teen talle kaelarihma ja panen ta siis keti otsa.”

      Seda kuulnud, Ats jäi pikisilmi ootama, millal küll isa hakkab rebasele kaelarihma tegema. Aga päev kadus päeva järele, ilma et Ats oleks midagi selletaolist tähele pannud. Viimaks tal katkes kannatus ja ta küsis emalt, miks isa ei hakka rebasele kaelarihma tegema.

      „Isal pole kodu parajat rihmajuppi, millest teha,” vastas ema. „Ja ilusat vaskpannalt pole ka.”

      „Kas rauast ei kõlba?” küsis Ats.

      „Ei, rauast ei kõlba,” seletas ema. „Vasest on ilusam.”

      „Aga kust isa saab vasest?” päris Ats.

      „Poest, ikka poest,” vastas ema.

      „Millal isa läheb poodi?”

      „Pühapäeval, ega enne,” ütles ema, „argipäeval pole aega minna.”

      „Mis päev täna on? ”

      „Täna on reede, ” ütles ema.

      „Nii et homme on laupäev ja siis tulebki pühapäev,” järeldas Ats.

      „Jah, tunahomme on pühapäev ja siis läheb isa poodi ning ostab ilusa kullakarva pandla ja paraja tüki nahka.”

      Nõnda oli siis Atsil üsna selge, kui kaua ta peab veel ootama, enne kui isa võib hakata tegema rebasele kaelarihma: ta peab ootama terve tänase päeva, tänase õhtu, tänase öö, siis homse päeva, homse õhtu, homse öö, tunahomse hommiku, mis on juba pühapäeva hommik, ja tunahomse päeva, sest isa jõuab poest alles pärast lõunat tagasi. Kogu seda aega Ats kujutles endale hirmus pikana, nii pikana, et hakka kas või nutma ja valva pooled ööd. Aga siis juhtus äkki nõnda, et see hirmus pikk aeg kadus nagu lühike silmapilk. Selle imeliku muutuse põhjustas elus vares, kelle isa tõi metsast koju ja pani rebase juurde kasti.

      „Kuidas sa ta kätte said?” küsis Ats isalt.

      „Ma lasksin tal teise tiiva vigaseks, nii et ta ei saand lennata,” seletas isa. „Kukkus teine nagu vana kasukas krõbinal maha.”

      „Miks sa ta rebase kasti paned?” päris Ats.

      „Tahan näha, kumb on üle, kas rebane või vares,” ütles isa.

      See oligi see asi, mis huvitas Atsi nii väga, et kujutletud hirmus pikk aeg muutus peaaegu silmapilguks. Suure põnevusega piilus ta läbi prao, mis rebane ja vares kastis teevad. Aga esiotsa nad ei teinud midagi, vaid vahtisid teineteisele üksisilmi otsa, ning äkki Ats pani tähele, et rebase silmad põlesid samuti kui alguseski.

СКАЧАТЬ