Meie rebane. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      „Vaata, see on seesama, mille sa ise paar päeva tagasi sinna viskasid. Mäletad, et ma sind siis keelasin, öeldes: ära pillu kive rohu sisse, lööd oma jala nende vastu ära. Näe, nüüd ongi sul käes. Kivid peab aia äärde viskama, kus keegi ei käi.”

      Ema tahtis kivi visata nõgesepõõsasse, aga Ats ei lasknud, vaid küsis kivi endale. Ema andiski selle tema kätte, aga selle asemel, et küütida ta aia äärde nõgestesse, viskas ta tema üle aia põllule.

      „Seal lööd veel kord oma varba tema vastu veriseks,” ütles ema.

      Aga poiss ei vastanud. Ta tegi, nagu ei kuulekski ta ema sõnu ja läks luugates kuuri poole, et vaadata, mis teevad rebane ja surnud vares. Seal piilus ta hulk aega ja udis vahetevahel kepiga, kuni kuulis viimaks isa häält, kes oli magamast üles tõusnud. Nüüd polnud poisil enam aega rebase kasti juures istuda, vaid tõttas vaatama, kas isa mõtleb täna poodi minna või on ehk ka tema kõik unustanud nagu emagi.

      Aga ei, isal oli rebase rihm ja pannal meeles, kuid tema rääkis neist sellise hääle ja näoilmega, nagu võiks ta neid minna tooma kas täna, homme, tuleval nädalal või ka tuleval aastal. Ats ei saanud kuidagi aru, miks on küll vanainimesed nii ükskõiksed selliste tähtsate asjade vastu, nagu on seda rebaserihm ja vaskpannal. Kui tema, Ats, saab kord suureks, siis ei muutu ta kunagi nii tuimaks ja külmaks, ei kunagi. Mis on tähtis, seda tahab ta alati tähtsaks pidada, ehk olgu ta ei tea kui vana.

      Nõnda mõeldes käis Ats kui vari isa kannul ja rääkis vahetpidamata nii või teisiti ainult rebasest, surnud varesest, rihmast ja tema kullakarva pandlast. Isa pani saapaid jalga, poiss oli kõrval; isa pesi silmi, poiss oli sealsamas, nii et veetilgad lendasid talle näkku; isa sidus rätikut kaela, poiss kiskus teda püksisäärest; isa sõi, poiss luges tema suutäisi, ilma et omal oleks tahtnud ainustki raasu kurgust alla minna; isa tõusis lauast, poiss tellerdas tema jalge ees, vahtis talle üksisilmi otsa ja küsis:

      „Isa, kas nüüd hakkad minema?”

      „Sa oled täna nagu tüütu kärbes,” vastas isa pojale. „Anna ometi natukenegi rahu.”

      Aga poiss ei võinud isale rahu anda, sest temal endal polnud rahu. Ta keerles vahetpidamata isa ümber ja tegi temaga ikka ja jälle samast asjast juttu. Ta ei pannud isegi seda tähele, millal ta lapi oma katkise varba otsast kaotas, tundis ainult äkki, et haige koht puutub rohuga kokku ning teeb valu. Nüüd läks ta ema juurde, et see seoks varba uuesti kinni, sest muidu võib veri jällegi jooksma hakata. Verejooksu Ats kartis kõige rohkem, sest millalgi oli isa öelnud, et kui veri jookseb, siis hakkavad soolikad paistma. Need aga paista ei tohi, sest siis tuleb varsti surm, nagu suri see kirju mullikaski, kellel vana Kriimik kaevas oma teravate sarvedega soolikad välja. Elas teine, see mullikas, paar päeva, ei söönud ega joonud, ainult kuurustas ja oligi teine ühel hommikul surnud. Ja kuigi Ats nüüd teab, et ei varba ega sõrmeotsast hakka soolikaid paistma, ometi kipub talle õudus südamesse, kui ta näeb oma verd.

      „Kui sa oma varbalapid nii ruttu ära kaotad,” räägib ema poisile, „siis tuleb mul varsti lappidest puudus kätte. Ühe oma vana särgi karistasin juba puruks, teine on veel tagavaraks ja siis ei ole mul enam kusagilt midagi võtta.”

      „Kas isal ei ole vanu särke?” küsis poiss.

      „Isal ei ole praegu,” vastas ema.

      „Aga minul omal?” päris poiss edasi.

      „Sina pead omad nõnda ära, et need ei kannatagi enam varba ümber siduda,” seletas ema.

      „Eks sa kisu nad siis ennem lappideks,” õpetas poiss.

      „Mis ma siis sulle selga panen?” vastas ema.

      Seda Ats ei teadnud ja sellepärast jäigi asi seks. Aga kui varvas uuesti kinni seotud ja pael isegi ümber pahkluu pandud, et lapp ei saaks varbalt ära nihkuda, oli poisi esimeseks mureks vaadata, kus on isa. Aga see oli nagu tina tuhka kadunud. Ats jooksis kuuri ja vaatas aita, läks lauda juurde ja ronis mööda redelit laka äärele, nagu võiks isa oma kirikuriietega sinna minna, tõttas kambri ja toa taha ning kui isa kuski ei olnud, siis pistis täie ajuga õueväravast välja teele. Aga isa jäigi kadunuks. Sellepärast ruttas Ats ema juurde, et temalt küsida, kuhu isa saanud. Kuid ema ei teadnud palju rohkem kui Ats ise. Ta arvas ainult, et eks ta siis juba poe poole sammud seadnud, kui teda enam kuski näha ei ole. See vastus Atsi ei rahuldanud. Tema tahtis kindlat tõendust isa asukoha suhtes. Nõnda siis ta jooksis uuesti õueväravast teele ja mööda teed edasi poe poole, kuni jõudis metsast välja põllu äärde, kus silm ulatus kauge maa taha nägema. Aga isa ei olnud teel. Oli küll teisi inimesi, aga teda mitte. Nukralt tuli ta koju tagasi, et ta polnud isa leidnud. Ta kõndis nina norus, silmad maas, kuni kuulis isa häält, mis küsis:

      „Kust sina siis tuled?”

      „Käisin niisama metsa ääres,” vastas Ats, sest ta ei tahtnud isale öelda, et ta asjata teda taga ajanud. Aga kui isa pani enese järele õuevärava kinni ja hakkas tõelikult poe poole minema, siis ei saanud Ats muidu, kui pidi ütlema:

      „Ma tulen sind saatma.”

      „Kaugele ei või, ema hakkab sind taga otsima,” vastas isa.

      „Ega ma tahagi väga kaugele, ainult metsa servani,” ütles poiss.

      Sellele ei lausunud isa sõnagi vastuseks, millest Ats järeldas, et sinnamaani võib temaga kaasa minna. Aga jõudnud üheskoos põldude äärde, isa ütles Atsile:

      „Siit pööra nüüd tagasi, muidu tuled liiga kaugele.”

      Ats tegigi, nagu hakkaks ta tagasi minema, tõepoolest pöördus ta aga teelt kõrvale ja läks paksu sarapuupõõsa taha, kust oli hea piiluda, kuidas isa astus oma raskete saabastega mööda tolmust maanteed. Ats oleks siin põõsa taga kas või seni seisnud, kuni isa oleks poest tagasi tulnud, aga natukese aja pärast hakkas kostma ema hääl, mis hüüdis tema nime. Nüüd ei aidanud muu, kui pidi koju tagasi minema, aga ta tegi seda luugates, sest äkki tundis ta, et katkine varvas teeb haiget ja tuksub hirmsasti, kuna ta seni polnud seda põrmugi märganud. On päris kindel, et kui Ats oleks võinud isaga kas või poeni kaasa minna, siis poleks ta oma haiget varvast üldse tundnud, nagu poleks teda otsas olemaski. Aga nüüd oli temaga väga raske astuda, sest pidi toetuma kannale.

      „Kus sa ometi nii kauaks jääd!” tõreles ema: .kartsin, et läksid ehk isale järele.”

      „Mu varvas on ju haige, ma ei saa joosta,” seletas Ats. „Saatsin isa lagedale välja, aga ei jõudnud ennem tagasi.”

      „Mis sa siis komberdad oma haige jalaga nii kaugele,” ütles ema, „eks sa seisa kodu.”

      „Ega mu jalg siis nii hirmus haige olegi, et ma sugugi käidud ei saa,” vaidles Ats nüüd kohe emale vastu.

      „Su jalg on ehk nõnda, et kui pead kodu poole, siis on haige, aga kui väljapoole, siis terve,” ütles ema. Sellele ei vastanud poiss midagi, ja nõnda astusid nad vaikides õueväravast sisse. Nüüd oli Atsil esimene asi kohe rebase juurde minna ja läbi pilu talle öelda:

      „Isa juba läks! Kui ta tagasi tuleb, saad omale rihma ja pandla kaela, küll sa näed. Vares ei saa, aga sina saad. Sina oled alles elus, sellepärast. Kui vares ka veel elaks, siis tooks isa ka temale rihma ja pandla, aga nüüd ei too, ei maksa vaeva. Ja siis, tead, tuled kastist välja. Kuhu isa su paneb, seda ma ei tea, aga küllap ta sulle juba koha leiab, kus sa võid rõõmuga elada. Sest isa ütleb emale ikka: ole rõõmus, kuni sul hing sees, kui saad hauda, siis aega kurvastada СКАЧАТЬ