Pikse tütar. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis süüdi ei olnud, et põhukuhi ühtäkki Jumal teab kust välja oli ilmunud ja autot lausa vastupandamatu jõuga enda poole hakanud kiskuma ja vanamees kõrval mingit õiget juhendust ei osanud anda. Too oli küll öelnud, et pööra paremale, aga kust tema selle ehmatusega teadma pidi, kus parem või kus vasak pool? See tohman oleks pidanud näpuga näitama, kuhupoole keerata, ja kuna ta seda ei teinud, siis oli täitsa arusaadav, et väeti naisterahvas oma totra vanamehe pärast enne pidama ei saanud kui põhukuhjas. Siis oli ta muidugi vanamehel näo täis sõimanud, et too talle oma juhendamisega appi ei tulnud, aga kasu polnud sellest kõigest pärast enam muidugi midagi. Auto oli nässus ja jumalast mõlkis ikka.

      Aga ega see, et ta ise sõita ei oska, ei tähenda veel, et ta ei teaks, kuidas on vaja sõita nii, et kõik õigesti välja tuleks. Seda ta teab täpselt. On alati teadnud ja teab ka edaspidi ja eks seepärast ta omal ajal vanameest, kui too siin maamunal veel elusana ringi kõndis, eriti hää südamega üksinda sõitu ei tahtnud lubadagi. Kui vähegi võimalik, siis püüdis ta ennast ikka igale poole kaasa sokutada ja kui kaasa minna polnud millegipärast võimalik, siis püüdis teha kõik selleks, et vanamees talle, see tähendab Almale, nüüd halastaks ega läheks sõitu mitte auto, vaid jalgrattaga. Muidu ei saa ta õiget rahu ega olemist seni, kuni vanamees elusalt ja ikka ühes tükis tagasi.

      Ilma Alma näpunäidete ja hääde nõuanneteta oleks vanamees ennast juba ammu enne oma loomulikku surma surnuks sõitnud. Kohe kindla pääle, selles pole mingisugust kahtlust, sest sõita ei osanud ta ju üldse vaatamata asjaolule, et autojuhiload olid tal taskus juba oma kolmkümmend aastat. Ega temal polnudki asjadest õiget arusaamist ja eks seepärast Alma pidigi teda sõidu ajal alalõpmata juhendama.

      Jagada õpetussõnu vanamehele oli aga hoopis teine tera, kui teha seda väimehega. Kas oli see nüüd harjumusest või kõrvakuulmise viletsusest või veel millestki muust, aga tigedaks ei läinud vanamees hää nõu pääle kunagi ja mõnikord võttis ta isegi kuulda, mida kõrvalistmelt soovitati.

      Paarikümne aastaga oli neil juhtunud ainult üksainuke avarii, kõik ülejäänud oli Alma ära suutnud hoida. Üksainuke avarii kahekümne või enamagi aastaga ja eks seegi näitas juba ära, kui hästi ja õigesti oli Alma kõikide nende aastate vältel vanameest sõidu ajal juhendanud ja õpetanud, sest muidu oleks avariisid olnud ju palju rohkem.

      Nad olid tol korral hirmsa valuga poest tulnud, sest lehm oli iga minut poegimas ja nad olid peaaegu hiljaks jäämas ja siis oleks võinud kodus lehmaga teab mis juhtuda. Nad olid just suurteelt ära kodu poole pööranud, kui neile äkitselt metskult ette jooksis. Alma oli siis hirmsa häälega, nii nagu ta vähegi jaksas, vanamehele kõrva röögatanud, et: „Oh sa pele!”, mispääle vanamehetohman kuidagi imelikult lössi oli vajunud, Almale segase pilguga otsa jäänud vahtima ja siis niisuguse liigutuse teinud, nagu tahaks ta sõitvast autost välja karata. Alma rabas tal käest ja turjast ning kukkus raputama, et vanameheke taas meelemõistusele äratada ja röökis talle kõrva: „Sinna, või ei, keera tänna, kuradi tõbras!”, sest vanamees, hull, oleks oma aruga Jumal teab kuhu põrutanud, aga tänu Alma kaasabile õnnestus neil ikka tee pääle jääda.

      Siga sai muidugi pihta ja esialgu surma kah, sest ta oli tee peal nagu kärbes, kõik neli jalga taeva poole, aga siis oli ta ikka üles ja elusse ärganud ja kuidagi imelikult, külg ees, metsa tuigerdanud, ise endamisi imeliku häälega jõrades, aga mis autost sai, seda ei taha Alma seniajani meenutada. Selle remont läks maksma terve õhvakese raha, sest ega autoremondimeeste ahnusel pole ju otsa ega äärt ja neile ei saa iial küllalt, kuigi see töö, mida nad teevad, pole töö ega miskit, sest mis töö see mutrite keeramine kusagil soojas garaažis ikka nii väga ära ei ole. Rohkem nagu töötegemise mängimine.

      Imelik küll, aga Almale näib, et Muri ei paistagi kodust lahkumise üle eriti kurvastavat, õigemini paistab tema olekust, et tal on päris hää meel. Ta ei ole ju loll koer ja teab väga hästi, et tagasi koju saavad nad alles jumal teab millal, kusjuures pole kindel, kas üldse enam saavad, aga näe – ei kurvasta teine ega miskit. Anna talle või mõni laks, et ta kasvõi moepärastki kurvema näo pähe teeks, sest mis see siis olgu – viiakse teine omaenese kodust Jumal teab kuhu, aga tema rõõmustab, nagu oleks tegu lustisõiduga.

      Vahib hoopis autoaknast välja ja vahepääl müksab ninaga Almatki justnagu tahtes öelda, et vahi nüüd sina kah!

      Nojah, eks temale on autosõit alati meeldinud. Nii kui autouks lahti tehakse, ronib kohe tagaistmele, kasvõi vägisi, ja siis on tema säält kättesaamisega tükk tegu. Muudkui istub ega tule selle päälegi, et uks tehti vahest lahti hoopis auto tuulutamiseks.

      Aga autosõit paistab meeldivat kõikidele pinidele. Niipalju kui Almal koeri on olnud, on nad kõik kohe hirmsal kombel sõita tahtnud, aga mis neile selle juures meeldib, vaat seda ei suuda Alma mõista, sest igasugune autosõit tähendab ju kodust äraolekut, aga ega siis õige inimene või loom kodust ära ei taha olla.

      „Türklase majal juba katus pääl,” ütleb väimees varsti, ise hooletult teeäärsele majale osutades. Tõepoolest, uhke kahekorruseline maja on saanud punase katuse, aga Alma pöörab pilgu ära, sest tema arvates pole ses vaatepildis miskit kiiduväärset, kuigi väimehe ütlus oleks nagu kiitev. Tema teab ja tunneb seda türklaseks hüütud meest paremini. Õige inimene ta igatahes pole.

      „Kõva poiss. Sügiseks kolib vist sisse,” lisatakse eestpoolt juurde.

      „Aga mis sellest kõigest kasu, kui ta tööd ei tee,” ütleb Alma, justnagu püüdes väimehe soosivat suhtumist türklasesse maha jahutada.

      „Kuidas ei tee?”

      „Ta ei ole elupäev tööd teind. Kolhoosis oli ta varustaja, kõndis ainult ringi, käed taskus. Kui kolhoos ära lõpetati, siis hakkas poodi pidama ja…”

      „Kas see siis ei ole töö?”

      „Aga mis töö see leti taga vahtimine on? Loomi ei ole ta kunagi pidanud, eluaeg ainult perset taeva poole urvitanud…”

      Õnneks jääb väimees vait ega esita enam ühtki arutut küsimust. Alma niheleb tagasistmel ja tunneb end pisut ebamugavalt. Jälle ei saanud pidama ja kõneles asjadest nii, nagu tema neist aru saab, või õigemini, kõneles hoopis teistmoodi sõnu, kui oli tahtnud, sest ega ta tegelikult ju päris nii ka ei mõelnud, nagu välja ütles.

      Aga ega polegi nii lihtne leida niisuguseid sõnu, millega oma mõtteid kohe päris täpselt nii väljendada, nagu sa asjadest sisimas aru saad. Ikka ja jälle võib lipsata keelele midagi sellist, et teised saavad sinust hoopis valesti aru. Nii ka praegu: ta oli tahtnud öelda, et mis Türklasel viga ehitada, sest ta on ju jõukas mees, aga kuna õige tööinimene ei saa oma tööga iial rikkaks, siis… Jõudnud niikaugele, sai Alma aru, et on oma mõtetega päris sassi läinud.

      Paganama jama küll. Ei oska nende linna untsantsakate seltsis üldsegi kõnelda ega olla, nii et sa ennast mõnusasti saaksid tunda. Tütar saab temast muidugi aru ja mõistab, mida ta ühe või teise asjaga öelda tahab, aga väimehe juuresolekul tekib alati soov end võimalikult selgelt väljendada ja see viib niisuguse segapudruni, et ei tea enam ise ka, mida sa öelda või ütlemata tahtsid jätta.

      Mida rohkem pingutad, seda enam omadega rappa lähed ja säält väljapääsemine on kaunikesti keeruline.

      Aga küllap asi laabuma hakkab, kui ta hästi püüab, sest kui ta juba niisuguse hirmsa asjaga toime sai nagu omaenese kodu mahajätmine, siis kõik muu peaks selle kõrval tühiasi olema. Ja kui asja teisest küljest vaadata, siis ei tea misjaoks just tema, see tähendab Alma, nii väga püüdma peab? Püüdku parem nemad, et nad edaspidi tema jutust ja sõnadest ikka õigesti aru saavad.

      Ennist hommikul, kui noored saabusid ja nad kõik veel kodus olid, oli ta südame СКАЧАТЬ