Pikse tütar. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja niisuguse asjaga ei lepiks juba ükski endast vähegi lugu pidav pini, et teda külaliste saabudes kodus ei ole. Ja kui Muri pole endast lugu pidav koer, siis ei tea, kes seda veel peaks olema?

      Veel enne, kui Muri akna all õieti haukumagi jõuab hakata, on Alma köögis ja avab ukse.

      „Oh sa mu kullakallikene, sa mu väikene koerakene,” ei jõua Alma ülevoolavat rõõmu talitseda ja juba on ta vaatamata oma haigele keskkohale koera kohale kummardunud ja kallistab teda, nii nagu vähegi jaksab. Ta surub näo hundikoera õrnalt niisketesse turjakarvadesse ja tunneb ühtäkki, et ta polegi enam üksi.

      Nüüd, kui Muri koju on tulnud, tuleb teda sööta ja joota, tuleb tema eest hoolitseda ja see kõik annab tegevust ja tänu sellele saab Alma ennast jällegi inimesena tunda, sest ei tea, mille muu jaoks inimene siis veel maailma on loodud, kui mitte loomade eest hoolitsemiseks? Mingit muud otstarvet pole Jumal inimesele teda siia põrgusse saates kaasa andnud.

      „Näe, vaata nüüd… vesi on siin,” näitab ta koerale kaussi, mis seisab seal, kus see on seisnud terve Muri eluaja, ja kui Muri juua ei taha, siis püüab Alma teda veenda. Mis see siis olgu! Koer on Jumal teab kui pika maa maha jooksnud ja ähib nüüd, nii et tare kajab, aga ometi ei joo.

      „Näe… vesi on siin… joo nüüd… või muidu ei jää midagi muud üle, kui tuleb kaigas võtta… Mis see siis olgu, et loom inimese sõna ei kuula ja seda ei tee, mis õige, vaid hoopis omatahtsi talitab.”

      Edasi tuleb Murile võileib teha, sest tema on nimelt säherdune koer, kelle päev algab ja lõpeb võileivaga. Midagi muud anda on mõttetu. Midagi muud võib anda päevasel ajal, aga hommik peab algama ja õhtu lõppema võileivaga. See on kindel nagu aamen kirikus ja mine tea, võib-olla veel kindlamgi.

      „Tea, kas sulle linnas enam võileiba antaksegi,” räägib Alma leivale võid määrides, ilma et ta õieti isegi teaks, mida ta sellega öelda on tahtnud. Ju mitte midagi, aga midagi peab ju ometi kõnelema, sest Muri istub siinsamas köögilaua kõrval ja näib lausa ootavat, et Alma temaga mõne sõnakese juttu puhuks.

      Viimaks saab Muri oma võileiva kätte ja hakkab sellelt võid lakkuma.

      Alma vaatab teda heldinud pilgul ja mõtleb endamisi, et suuremat rõõmu kui looma eest hoolitsemine pole olemas terves ilmas, olgu see loomake siis kes tahes: koer või lehm, lammas või jänes. Kahju ainult, et linnarahvas sellest aru ei taha saada. Alma on täiesti kindel, et kui linlasel oleks kasvõi õrnukenegi aim, milline mõnu on loomade eest hoolitseda, siis jätaksid nad oma hirmsad linnad kus seda ja teist ja tuleksid ka maale õige inimese elu elama. Aga nemad on sääl hea elu pääl nii laisaks muutunud, et neist pole proovijatki. Keeva veega peaks neid kõrvetatama, et nad aru hakkaksid saama, mis on õige inimese elu. Tööst ei tea nad midagi ega tahagi teada. Eks seepärast kõik maalt ära pagevadki, seepärast neid nii koledal kombel tõmbabki linn, kus elu hea ja miskit tööd tegema ei pea.

      Ja nüüd peab siis temagi minema sinna, kus ümberringi on niisugused võõrad, kes pole õiged inimesed ega miskit ja kus sa kedagi ei tunne ega tea, kus pole ei õhku hingamiseks ega ruumi astumiseks ja kus sa ei tea isegi seda, mida teha või kuidas olla? Aga midagi pole teha, sest saatus on niisugune ja selle vastu juba ei saa.

      Alma tervis on viimastel aegadel nii paganama viletsaks muutunud, et sellega pole enam midagi peale hakata. Või kui asja teisest küljest vaadata, siis ega keegi ju ei sundinud teda sinna laudapealsele ronima, kust kukkudes kõik kuri alguse oli saanud. Aga ta lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidi ronima, sest kassipojad, narrikesed, olid nii väetikesed, et ei jõudnud alla piima lakkuma tulla.

      Alma oli neid küll meelitada püüdnud, oli kausi värskelt lüpstud piimaga sellisel kombel laudaotsa juurde maha pannud, et seda ülevalt luugist näha oleks, aga kasu polnud sellest midagi, sest need jooramid ei pannud tema piima nagu tähelegi. Nii ei jäänudki Almal midagi muud üle, kui ise üles ronida, sest tal oli tekkinud plaan kassipojad ülevalt alla tuua ja nende ninad piima sisse sorgata, et nad teada saaksid, kui üliväga hea asi on värskelt lüpstud piim.

      Aga need lorud oli tema eest plehku pannud, laka sügavusse taandunud, ja Alma oli neile järgnenud, et vaadata, kas nende pesa on ikka niisugune, nagu olema peab, või on sääl midagi säädida tarvis või kohendada, ja siis see raksatus jalge all käiski. Meel lendas peast ja kui Alma selle maailma asjadest jällegi midagi jagama hakkas, siis leidis ta enese juba haiglast.

      Mis temaga juhtus, seda ei tea ta õigupoolest seniajani, sest teadupärast on tohtrite käest võimatu tõde kätte saada, sest palka saavad nad ainult valetamise eest. Üks valges kitlis arstijõhkam oli küll kõnelenud midagi seesmistest põrutustest ja verejooksudest, aga kui Alma asja kohta ligemalt teada tahtis, siis oli too valges kitlis raibe vanainimest tolaks tehes nii keerulisi sõnu kõnelema hakanud, et Alma ei saanud tema jutust mõhkugi aru.

      Selge on vaid see, et nii roosiline see asi tema tervisega nüüd ka polnud, nagu tütar, väimees ja tohtrid kõnelesid, sest muidu oleks teda ravima hakatud, aga seda ei tehtud ja nii saadetigi Alma hoopis koju surema. Kuna teda ravima ei hakatud, siis on ju täiesti selge, et arstitohmanitel polnud mingisugust lootust, et ta veel kunagi paraneda võiks. Kaitsetut naisterahvast koju vaevlema saata oli palju lihtsam.

      No ja alates säältmaalt polnud enam miski endine. Kõik tööd, millega ta senini kenasti hakkama oli saanud, hakkasid üle jõu käima. Ei jõudnud ta enam kaevult kahe ämbri kaupa vettki tuua ega kartulivakka tõsta – millest muust siis veel kõnelda.

      Siit valutas ja säält valutas ja elul polnud enam mingisugust mekki. Igatahes pole Alma ennast alates kukkumisest enam õige inimesena tundnud, sest mis inimene see on, kellele loomakestegi eest hoolekandmine üle jõu hakkab käima? Kõige muuga võiks veel leppida, aga sellega mitte iial, sest mille muu jaoks inimene siia ilma siis veel loodud on, kui mitte loomade eest hoolitsemiseks? Kes seda ei suuda, on sama hästi kui surnud ja kui mitte surnud, siis õigeks inimeseks ei pea säherdust küll ükski. Nii on see olnud ja saab alati olema ja täiesti arusaadav, et Alma ei tahtnud säherduste hulka kuuluda, keda õigeks ei peeta.

      Seepärast oligi ta alguses saatusele kõvasti vastu punninud. Juba kasvõi kiusu pärast, et vaadata, kelle vägi kelle väest üle käib, ja teinud oma igapäevaseid talitusi, hambad ristis, sest nii toimides oli elul vähemalt mõte sees. Alma ei loobunud loomapidamisest, sest loobumine oleks tähendanud sülitamist kõikidele nendele asjadele, mida ta kogu elu suurteks ja tähtsateks on pidanud. Ei, tema ise ei tee seda iial, pigem juba surm – iseasi oleks muidugi see, kui saatus kuidagiviisi sekkuks ja asjad niisugusel kombel paika paneks, et Alma nii teiste kui eelkõige iseenese silmis ikka õigeks saaks jääda.

      Ent niikaua kuni seda ei juhtu, peab tema nurisemata kandma seda koormat, mis tema õlgadele pandud, sest ega saatuse vastu ei saa.

      Tütar ja väimees olid teda küll püüdnud keelitada loomapidamisest loobuma, aga ega nende tõbraste juttu siis tõsiselt ei saa võtta. Nemad on lõppude lõpuks linna untsantsakad ja ei tea õige inimese elust midagi. Veel enamgi – Alma oli juba ammu tähele pannud, et neis näis olevat loomade vastu nagu mingi viha, mingi sõge tigedus, sest nad kõnelesid alalõpmata loomapidamise mõttetusest.

      Almal olevat aeg nendega jandamisele lõpp teha!

      Niisama hästi oleksid nad võinud ju öelda, et tee iseendale lõpp peale, sest õige inimene on loomadega nii tihedalt seotud, et neil on niisama hästi kui üks elu ja kui pole loomakest laudas, siis pole ka inimest. Vähemalt säärast inimest mitte, kelle elul oleks mingi sügavam otstarve ja keda õigeks peetakse. Öelda, et loomapidamisele tuleks lõpp teha, on ju sama hea, mis öelda, et nüüd mine ja tapa ennast ära

      Aga nemad ei saa sellest aru ja ega vist ei tahagi saada. Linna untsantsaklus on nende üle võimust СКАЧАТЬ