Mandariinid tihnikus. Ryunosuke Akutagawa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läbi ka sünge pilve vari, mis tahtis kogu tema õnne eemale peletada. Loomulikult O-Kimi armastas Tanakat. Kuid Tanaka, keda tema armastas, oli noormees, keda O-Kimi kujutluses ümbritses kunstilise ekstaasi aura. Teisisõnu, see oli sir Lancelot, kes kirjutas luulet, mängis viiulit, joonistas õlimaale, esines näitlejana, oli osav luulekaardimängus, lisaks veel andekas Satsuma biwa mängija. Siiski ütles O-Kimi värske neitsilik vaist, et tema Lancelot’s oli midagi äärmiselt kahtlast. Sellistel hetkedel varjutasid O-Kimi meelt tumedad murepilved. Need pilved aga hajusid sama kiiresti, kui olid tekkinud. O-Kimi võis küll küpsena näida, kuid ta oli siiski vaid kuueteist- või seitsmeteistaastane tütarlaps. Tütarlaps, kes oli tulvil kunstilist ekstaasi. Nii polnudki ime, et O-Kimi – kui ta just ei muretsenud kimono märjaks saamise pärast või ei hüüatanud Reini jõe päikeseloojanguga postkaarti nähes – ei pannud neid pilvi tähele. Veelgi vähem märkas ta roosidega ääristatud teerajale puistatud meres kasvatatud pärlitega sõrmuseid ja nefriidilaadseid obi kinnitusi… – Ülejäänu on juba sama nagu eelnevas lõigus, nii et lugege seda.

      Just nagu Chavannes’i „Püha Geneviève”28 seisis O-Kimi tükk aega kuuvalges ja imetles säravaid katusekivisid. Lõpuks ta turtsatas, lajatas lükandakna kinni ja istus taas oma tavapärases asendis laua äärde. Mida tegi O-Kimi edasi kuni järgmise päeva õhtu kella kuueni, pole kahjuks isegi mulle teada. Miks mina kui autor sellest siis midagi ei tea? Kui lõpuni aus olla, siis ei tea ma seda sellepärast, et pean tänase ööga siinse loo valmis kirjutama.

      Järgmise päeva õhtul kell kuus jõudis tavatult rahutu O-Kimi, kreemikas õlasall sinakaslillal mantlil, juba õhtupimedusse mähkunud Ogawamachi trammipeatusesse. Tanaka seisis ja ootas teda punase tänavalaterna all, toosama must laiaservaline kaabu silmile tõmmatud, uushõbedaga kaetud nupuga jalutuskepp käes, laiatriibuline poolkrae üles keeratud. Tema valge nägu oli puhtam kui kunagi varem ning sellele oli isegi veidi parfüümi piserdatud – näis, et tänase õhtu jaoks oli ta end eriliselt üles löönud.

      „Kas ootasid kaua?” küsis O-Kimi, ise Tanaka nägemisest veidi hingetu.

      „No mis? Muidugi mitte,” vastas Tanaka suuremeelselt ja O-Kimit vaatavates silmades peegeldus mingi seletamatu naeratus. Siis väristas korra õlgu ja lisas: „Jalutame veidi.”

      Seda öeldes oligi ta juba hakanud kaarlambiga valgustatud rahvarohkel tänaval Sudachō suunas liikuma. Kuid tsirkus pidi ju ometigi toimuma Shibauras! Isegi kui nad oleksid trammipeatusest jala minema hakanud, oleksid nad ikkagi pidanud Kandabashi poole minema. O-Kimi seisis endiselt paigal. Tolmuses tuules lehvivast kreemikast õlasallist kinni haarates küsis ta kahtleval häälel: „Sinna?”

      Tanaka ühmas üle õla vaid „Mh-mh.” ja jätkas Sudachō suunas liikumist. O-Kimil ei jäänud muud üle kui Tanakale järele joosta, et siis raagus pajupuude all koos temaga õhinal edasi kõndida. Taas kord seletamatult naeratavail silmil O-Kimi nägu piiludes ütles Tanaka: „Pean sind kurvastama, kuid Shibaura tsirkuseetendused lõppesid eilsega ära. Kuidas oleks, kui läheks selle asemel ühte kohta ja sööks koos õhtust?”

      „Miks ka mitte,” vastas O-Kimi mahedal häälel, mis värises lootusest ja hirmust, kui Tanaka õrnalt ta käest kinni võttis. O-Kimi oli pisarateni liigutatud – nii nagu tookord „Kägu” lugedes. Oli küsimatagi selge, et läbi selliste pisarate näisid kõik paigad, kust nad möödusid – Ogawamachi, Awajichō, Sudachō –, imelistena. Esinevate bändide muusika aastalõpu hinnaalandustel, pead pööritama panev Jintani vilkuv reklaam, seedripuust jõulukaunistused, kõikvõimalike maade riigilippude väljapanek, vaateakna jõuluvanad, välilettidel reas olevad postkaardid ja kalendrid – O-Kimi arvates laulsid need kõik ülistust võrratule armastusele, mis näis imepäraselt ulatuvat lausa igasse maailma serva. Isegi siin-seal taevas helkivate tähtede valgus ei tundunud jahe. Tolmu üleskeerutav tuulgi, mis aeg-ajalt mantlihõlmade vahele puhus, muutus kohe kevadiselt soojaks tuuleiiliks. Õnn, õnn, õnn…

      O-Kimi märkas alles praegu, et nad olid vahepeal alleelt ära pööranud ja jalutasid nüüd mööda kitsast kõrvaltänavat. Paremal pool tänavat oli üks väike toidupood. Poe ereda gaasilambi alla olid kuhja laotud suured valged redised, porgandid, marineeritud köögiviljad, porrulaugud, väiksed naerid, jõgi-kõõluslehed, takjajuured, maguskartulid, naerisheinad, araaliad, lootose juured, tarod, õunad, mandariinid. Poest möödudes jäi O-Kimile juhuslikult silma porrulaugu kuhja vahele pistetud bambustorule kinnitatud silt. Sildile oli lohakalt süsimusta tindiga kirjutatud: „Üks kimp neli sen’i”. Tänase hinnatõusu juures ei olnud kimpu porrulauku nelja sen’i eest kusagilt saada. Seda silti vaadates ärkas seni armastusest ja kunstist joovastunud O-Kimi õndsas südames ootamatult sinna peitunud reaalne maailm. Roosid, sõrmused, ööbikud, Mitsukoshi reklaamsildid olid ühe hetkega ta silma eest kadunud. Seda asendasid kõikvõimalikud elamiskulud – üür, riisi arve, elektriarve, puusöe-, toidu-, soya-, ajalehe-, kosmeetika- ja transpordiarved –, mis koos kunagiste valulike kogemustega igast suunast, nagu putukad tule peale, O-Kimi tillukesse südamesse tuiskasid. Ta seisatas tahtmatult, jättis pahviks löödud Tanaka tänavale, ja sammus otsejoones ereda gaasilambi valguses olevate köögiviljakuhjade vahele. Osutades oma peene näpuga neli sen’i maksvate porrulaukude poole, ütles ta otsekui „Sasurai” laulu29 lauldes: „Palun mulle kaks kimpu.”

      Tanaka – must laia äärega kübar peas, laiatriibuline krae üles keeratud, nikeldatud nupuga jalutuskepp käes – seisis üksi tolmutuulisel tänaval. Tema meeles mõlkus võretatud uksega maja selle tänava lõpus – kiiruga kokku klopsitud kahekordne majake, mille esiku trepikivid olid puhtaks pestud ja räästa all rippus elektrilamp. Paraku hakkas nõndaviisi tänaval oodates pilt sellest väiksest hubasest majakeset kummalisel kombel ähmastuma ning temagi peas hakkas aegamisi ringlema mõte porrulauguhunnikust, mille keskel tahvel „Üks kimp neli sen’i”. Juba järgmisel hetkel aga olid kõik unelmad justkui tuulega minema pühitud. Tanaka ninna tungis täiesti reaalne porrulaugu lehk, mis oli sama kibe ja silmi vesistama panev nagu reaalne elu.

      „Vabandust, et pidid ootama.”

      Õnnetu Tanaka silmitses kurblikul ilmel O-Kimit, otsekui oleks too hoopis keegi teine. Juuksed kaunilt lahku kammitud ja meelespealillelise juukseklambriga kinni pandud, nina veidi ülespoole, seisis O-Kimi ta ees, kreemikat salli kergelt vastu põske surudes, kaheksa sen’i eest ostetud porrulaugukimbud käes ja õnnelik naeratus silmis…

***

      Valmis! Päike peaks iga hetk tõusma. Väljast kostab kuke kähedat kiremist. Kuid miks on mu hing ikka nii raske? Sain ju ometi kirjatööga ühele poole. O-Kimi naasis tol õhtul oma juuksurisalongi ülakorruse tuppa, ilma et midagi oleks juhtunud, ning kui ta just kohvikus töötamist ei lõpeta, ei saa öelda, et ta enam Tanakaga välja ei lähe. Mis aga siis küll juhtuda võib… Ei, see, mis siis juhtub, juhtub siis. Praegu pole põhjust selle pärast muretseda. Siinkohal lõpetan. Hüvasti, O-Kimi! Astu ka täna kodust välja! Julgelt ja rõõmsameelselt! Kriitikuid eirates!

      Detsember 1919

      Taskurätt

      Tōkyō Keiserliku Ülikooli Õigusteaduste õppejõud professor Hasegawa Kinzō30 istus verandal korvtoolis ja luges Strindbergi „Dramaturgiat”.

      Professor Hasegawa uurimisvaldkonnaks oli koloniaalpoliitika. Seetõttu võib asjaolu, et ta „Dramaturgiat” luges, veidi ehk hämmingut tekitada, kuid mitte ainult teadlase, vaid ka haritlasena tuntud inimesena üritas ta ikka, vaba aja olemasolu korral, kõikvõimalikele tänaste õpilaste mõtete ja tunnetega seotud raamatutele pilgu peale heita, isegi kui need ei puudutanud tema enda valdkonda. Hiljuti oli professor võtnud vaevaks lugeda läbi Oscar Wilde’i teosed „De profundis” ja „Kavatsused” lihtsalt sellepärast, et ühe kutsekeskkooli, СКАЧАТЬ