Mandariinid tihnikus. Ryunosuke Akutagawa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühe lõbusa jaapanipärase õhtusöögi. Õhtusöök lõppes umbes kella kümne paiku. Jätsin ajakirjaniku endast maha ja hakkasin mööda kitsast treppi alla minema. Järsku kuulsin, et keegi hüüab mind selja tagant: „Aaa-san!”12 Jäin poole trepi peale seisma ja vaatasin üles. Seal seisis üks meid lõbustanud geiša ja vaatas üksiti alla minu poole. Läksin midagi ütlemata trepist alla ja ronisin välisukse ees taksosse. Takso hakkas kohe sõitma. Aga rohkem kui oma isale, mõtlesin ma selle geiša õhulise lääneliku soenguga ümbritsetud näole, või õigemini, tema silmadele.

      Kui ma haiglasse tagasi jõudsin, oli isa juba läbematult mind ootamas. Vähe sellest, ta kihutas kõik võõrad lükandsirmi taha ja pajatas minu kätt pitsitades ja silitades lugusid kaugest minevikust, millest mina midagi ei teadnud: ajast, mil tema ja mu ema abiellusid. Kuidas nad emaga kahekesi kummutit käisid ostmas, sushit sõid. Need kõik olid lihtsad ja igapäevased lood, kuid teda kuulates tõmbusid mu silmalaud vähehaaval pisaratest kuumaks. Ka mu isa kõhnunud põski mööda voolasid pisarad.

      Minu isa suri järgmisel hommikul ilma suuremate piinadeta. Paistis, et enne siit ilmast lahkumist kaotas ta aru, sest ta ütles: „Vaata, kui palju heisatud lippudega sõjalaevu tuli! Hüüdkem kõik koos „Hurraa!!”” ja muud säärast. Ma ei mäleta oma isa matust. Mäletan vaid, et kui ma isa surnukeha haiglast tema koju toimetasin, säras mu isa surnuvankri kohal suur kevadine kuu.

IV

      Käesoleva aasta märtsi keskpaigas käisin naisega üle pika aja haudu vaatamas, endal veel soojakotid13 riiete all. Üle pika aja küll, aga loomulikult ei olnud ei väikesed hauad ega nende kohale oksi sirutav punane mänd karvavõrdki muutunud.

      Kõik kolm inimest, kelle siia surnuraamatusse üles olen tähendanud, puhkavad Yanaka surnuaia ühes nurgas. Nende luud on maetud lausa ühe ja sama hauakivi alla. Mulle meenus see, kuidas mu ema kirst vaikselt haua sügavustesse lasti. Arvata võib, et Hatsuko matus oli samasugune. Ainult minu isaga oli teistmoodi… Mäletan, kuidas tema valevate peenikeste teravate kontide vahel oli paar kuldhammast…

      Mulle ei meeldi haual käia. Mõtlen, et kui see oleks vähegi võimalik, siis meeldiks mulle oma vanemad ja vanem õde ära unustada. Aga kui ma sel kevadisel pärastlõunal päikesevihus mustendavat hauakivi silmitsesin, siis tuli see nüüd mu enda viletsast tervislikust seisundist või millest, aga küsisin endalt, kes neist kolmest küll õnnelik oli?

      õhu värelus

      siinpool hauakääbast

      elan edasi

      Kunagi varem polnud ma endas Jōsō14 haikude vaimu nii selgelt tundnud.

      Oktoober 1926

      Sügis

I

      Nobukost räägiti juba naisteülikoolis käimise ajal kui väga andekast inimesest. Mitte keegi ei kahelnud, et varem või hiljem tõuseb ta tähena kirjandustaevasse. Oli isegi neid, kes levitasid jutte, justkui oleks ta juba ülikooliajal kolmesajaleheküljelise autobiograafilise romaani valmis kirjutanud. Kuid kui ta kooli lõpetas, oli olukord väheke keeruline, kuna teda ja ta veel tütarlastegümnaasiumis käivat õde toetas leseks jäänud ema, kelle rahaline olukord aga tütardele kuigi palju valikuvõimalusi ei jätnud. Ja nii ei jäänudki tal midagi muud üle, kui enne kirjanduskarjääri alustamist abieluplaanid paika panna, nii nagu üldsuses kombeks.

      Nobukol oli Shunkichi nimeline tädipoeg. See tädipoeg oli tollal veel ülikooli kirjandusosakonna üliõpilane, kuid temalgi paistis olevat kindel plaan tulevikus kirjanike sõbralikku perre astuda. Nobuko oli temaga ammusest ajast tuttav. Ja eks kui neil tekkis ühine jututeema, see tähendab kirjandus, kasvas nende lähedus veelgi. Ainult et erinevalt Nobukost ei näidanud Shunkichi üles vähimatki austust tollal moes olnud tolstoismi15 vastu, vaid pildus üksteise järel lõputult prantsusepäraseid teravmeelsusi ja aforisme. Vahel juhtus, et Shunkichi taoline küünilisus ärritas tõsimeelset Nobukot. Aga ka Nobuko tundis tahes-tahtmata, et noormehe küünilistes torgetes oli midagi, mida ei saanud pahaks panna.

      Seepärast juhtus üsna tihti, et nad käisid juba ülikooli ajal koos näitustel ja kontsertidel. Siiski oli nendega enamasti kaasas Nobuko noorem õde Teruko. Nii minnes kui tulles naersid ja lobisesid noored muretult, kuid vahel juhtus ka, et Teruko jäi jutust kõrvale. Kuid näis, et Teruko ei pahandanud üldse, et teda vestlusse ei kaasatud, vaid kõndis nagu laps, silmitsedes vaateakendele pandud päevavarje ja siidist salle. Ent niipea kui Nobuko seda märkas, muutis ta kohe teemat ja tõi õe jutuajamisse tagasi. Ometi oli just Nobuko see, kes esimesena Teruko kohalolu unustas. Shunkichi heitis edasi oma teravmeelseid nalju, justnagu oleks tal kõigest ükskõik, ja kõndis kirevas inimsummas aeglaselt ja pikkade sammudega edasi.

      Otse loomulikult pidi Nobuko ja tema tädipoja suhe kõigi silmis lõppema abieluga. Oma sisemuses olid kursusekaaslased Nobuko kujuteldava tuleviku pärast kadedad ja kiivad. Eriti just need, kes Shunkichit ennast ei tundnud, kippusid nii arvama (nii naljakas kui see ka pole). Ühelt poolt üritas Nobuko neid kuuldusi kummutada, teisalt vihjas ta tahtmatult ka ise sellele võimalusele. Nii juhtuski, et kooli lõpuks olid Nobuko ja Shunkichi sööbinud kaasüliõpilaste kujutlusse kui pruutpaar pulmafotol.

      Ent peale ülikooli lõpetamist abiellus Nobuko kõigi ootuste vastaselt hoopiski ühe kaubanduskooli lõpetanud noormehega, kes pidi lähiajal Ōsakasse tööle suunatama. Kaks-kolm päeva pärast pulmatseremooniat sõitiski ta koos peigmehega tolle töökohta Ōsakasse. Pruutpaari raudteejaamas saatmas käinud inimeste ütluste kohaselt oli Nobuko tol päeval helgelt naerusuine nagu alati, ja lohutas igati oma õde Terukot, kes ei suutnud kuidagi pisaraid tagasi hoida.

      Ülikoolikaaslased olid kõik hämmingus. Nende nõutusse oli segunenud paras annus veidrat rõõmu ja varasemast hoopis teistsugust kadedust. Mõni uskus Nobukosse ja pani kõik tema ema süüks.

      Mõni teine jälle kahtles Nobukos ja levitas kuuldusi, et Nobuko tüdines Shunkichist ära. Aga lõppude lõpuks teadsid nad ka ise, et kõik need jutud polnud midagi enamat kui nende oma väljamõeldis. Miks Nobuko ometi Shunkichiga ei abiellunud? Mõnda aega peale pulmi olevat see küsimus nende ülikoolikaaslaste seas igal koosviibimisel kõneaineks olnud. Kuid vaevalt kahe kuu möödudes unustasid nad Nobuko täielikult. Ja romaani, mille ta väidetavalt kirjutanud oli, samuti.

      Nobuko aga seadis end samal ajal oma mehega Ōsaka äärelinnas sisse nagu õnnelik noorpaar kunagi. Nende uus kodu asus linnaservas ümbruskonna kõige vaiksema männisalu keskel. Männiokaste lõhn ja päiksevalgus ning mehe pidev kodust äraolek lõid kahekorruselises üürimajas pineva vaikuse. Kui Nobuko niisugustel üksildastel pärastlõunatel ilma otsese põhjuseta norgu vajus, avas ta alati oma käsitöökarbi sahtli ning voltis lahti sahtlipõhja peidetud virsikuvärvi kirjapaberi. Paberile oli peenikese sulepeaga kirjutatud järgmist:

      „Kallis õde, niipea kui ma mõtlen, et tänasest ei saagi ma enam Teiega koos aega veeta, voolavad mu silmist katkematult pisarad – isegi praegu, mil ma neid ridu kirjutan. Armas õde, ma palun, ma anun Teid – andke mulle andeks! Te vääritu õde ei tea, mida Te suuremeelse eneseohverduse peale kosta.”

      „Mu õde, minu pärast nõustusite Te selle abieluga. Te küll eitate seda, aga mina ju ometi tean seda. Tol õhtul, kui me koos teatris käisime, küsisite minult, kas mulle meeldib Shun-san. Ja lubasite, et kui see tõesti nii on, siis teete kõik, mis Teie võimuses, et saaksin temaga abielluda. Arvatavasti olite toona juba lugenud kirja, mille ma Shunkichile kirjutasin. Tunnistan, et kui too kiri kadus, vihkasin Teid südamest. (Andestage, palun! Te ei kujuta ette, millist häbi see mulle valmistab!) Seepärast tundusid Teie lahked sõnad mulle tol õhtul lausa õela СКАЧАТЬ