Mandariinid tihnikus. Ryunosuke Akutagawa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väravast eemale, vaata üles ja sa ei näe enam värava tippu.” Seega pidi tegemist olema tõeliselt võimsa tolmupilvega. Nagu mäletate, olid Hanzaburō jalad võetud Déshèngméni hobuseturul surnud hobuselt. Ilmselgelt oli see hobune Mongoolia Kuluni hobune, kes oli Zhāngjiākǒu ja Jĭnzhōu kaudu Bĕijīngi jõudnud. Kas ei ole siis sellisel puhul igati arusaadav, et tema hobujalad tundsid Mongoolia hõngu ning just seetõttu hüppama ja tantsima hakkasid? See oli periood, mil hobused teispool Suurt Müüri pöörases paaritumisihas igas suunas galopeerima hakkasid. Nii ei suutnud ka Hanzaburō jalad paigal püsida, mistõttu võib talle vaid kaasa tunda. —

      Kas minu interpretatsioon oli veenev, ei tea, kuid samal päeval oli Hanzaburō väidetavalt ka firmas midagi tantsulaadset esitanud. Lisaks oli ta hiljem vaid kolm kvartalit enne kodu seitse rikšat jalge alla sõtkunud. Kui ta lõpuks koju jõudis, – nii vähemalt rääkis Tsuneko –, olevat ta koera moodi lõõtsutades elutuppa vaarunud. Kui ta viimaks sohvale istus, käskis ta oma hämmingus naisel tuua pikem jupp nööri. Meest sellises olukorras nähes sai Tsuneko muidugi aru, et juhtunud on midagi kohutavat. Esiteks oli mees näost ära. Lisaks sellele liigutas ta vahetpidamata oma saabastes jalgu, nagu ärritaks teda miski. Naine unustas isegi oma tavapärase naeratuse ning küsis murelikult, mida mees nööriga teha kavatseb. Kuid mees kordas vaid kannatanu ilmel, laubalt higi pühkides:

      „Tee nüüd kähku. Eluga, eluga!”

      Tsunekol ei jäänud muud üle, kui tuua üks punt pakkepaelu ja anda need mehele. Too hakkas oma saabastes jalgu kinni siduma. Sel hetkel haaras naist hirm, et mees on hulluks läinud. Mehele otsa vaadates soovitas Tsuneko väriseval häälel talle doktor Yamai juurde minna. Too aga oli ametis oma jalgade sidumisega ega võtnud naise soovitust kuulda.

      „Too imearst nüüd ka midagi teab? Ta on ju röövel! Ja suur petis! Tule parem ise siia ja hoia mind paigal.”

      Nad istusid sohval tihedalt teineteise kõrval. Bĕijīngi katnud kollakas sudu muutus üha raevukamaks. Isegi loojuva päikese kiired akna taga näitasid vaid hägust punasust. Loomulikult ei püsinud kogu selle aja jooksul Hanzaburō jalad paigal. Nööriga kinni seotud, nagu need olid, jätkasid need liikumist otsekui mingit nähtamatut pedaali tallates. Tsuneko püüdis abikaasat lohutada ja julgustada:

      „Kallis, miks sa nõnda värised?”

      „Pole mul häda midagi. Ei ole midagi.”

      „Aga sa ju higistad nii et… Lähme sel suvel Jaapanisse tagasi. Eks, kallis. Üle pika aja. Lähme tagasi.”

      „Just, lähme Jaapanisse. Lähme kodumaale tagasi.”

      Viis minutit. Kümme minutit. Kakskümmend minutit… Aeg nende kahe kohal liikus aeglasel sammul. Pärast rääkis Tsuneko Shùntiān Shíbào ajakirjanikule, et ta tundis end sel hetkel otsekui aheldatud vang. Kolmekümne minuti pärast ahelad lõpuks siiski purunesid. Paraku mitte Tsuneko ahelad, vaid ahelad, mis sidusid Hanzaburō oma kodu külge. Võimalik, et puhuva tuule tõttu hakkas aken, mille taga paistis hägust puna, äkitselt lõgisema. Samal hetkel karjatas Hanzaburō ja hüppas kolme jala kõrgusele õhku. Tsuneko olevat näinud, kuidas mehe jalgade ümber seotud nöörid hetkega puruks rebenesid. Hanzaburō… Siit alates ei mäletanud Tsuneko enam midagi. Viimane asi, mida ta nägi, oli mehe hüpe. Pärast seda ta minestas.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Ichōgae –vallaliste tütarlaste soeng, kus pealaele seotud hobusesaba jagatakse kaheks ning mähitakse paremale ja vasakule keerutades ringikujuliselt ümber pea.

      2

      Jutt käib Esimese maailmasõja järgsetest rahuläbirääkimistest, mis lõppesid järgmisel aastal Versailles’ lepinguga, mille tulemusel Jaapan sai endale Saksamaa valitsuse all olnud saared Vaikses ookeanis ja Hiinas Jiaozhou piirkonnas.

      3

      Tenkibo, register kuhu märgitakse üles surnu nimi, postuumne budistlik nimi ja surmakuupäev.

      4

      Akutagawa Ryūnosuke ema kaotas aru, kui poiss oli vaevalt üheksakuune. Ema suri, kui laps oli 11-aastane.

      5

      Hiina kuulsamaid draamateoseid „Xīxiāngjì”, mille autoriks on Wáng Shífǔ (ca 1260–1336). Teose tegevustik toimub Tangi dünastia Hiinas (618–907) ning räägib noore õpetlase Zhāng Shēngi ja Tangi õukonna ministri tütre Cūi Yīngyingi keelatud armusuhtest.

      6

      Tatamion bambusest vms taimest paks põrandamatt, mille suurus toimis ajalooliselt pindalaühikuna, kuid oli eri Jaapani osades erinev. Tōkyō tatamimati suurus oli 880mm×1760mm, Kyōto oma natukene laiem. Seega oli tuba umbes 13-ruutmeetrine.

      7

      Postuumne nimi (kaimyō) määratakse budistliku munga poolt ja kirjutatakse kõigepealt musta tušiga hauale püstitavatele piklikele nimetahvlitele, 49 päeva möödudes kirjutatakse see kullaga väiksemale tahvlile ja seejärel graveeritakse hauakivile. (Toim.)

      8

      Kimyōin Myōjō Nisshin Daishi (jp. k.): täiskasvanud naine (daishi), kes on pühendunud usklikuna leidnud varjupaiga (kimyōin) dharmaõpetuses (myōjō). Sõna „nisshin”– „päikese-edendaja” viitab, et tegemist oli Nichiren budismi järgijaga. (Toim.)

      9

      „Hatsu” = „esimene, algus”; „ko” = „laps”. „Chan” on laste nimele lisatav hellitust väljendav sufiks. Hatsuko-chan lühendatakse suupärasemaks „Hat-chan”.

      10

      „ebaküdoonia” on jp. k. samakõlaline sõnaga „narr” (boke), ja sarnane sõnaga „loll” (baka). (Toim.)

      11

      Shinjuku on praegu üks Tōkyō kõige moodsamaid linnaosasid. (Toim.)

СКАЧАТЬ