Meelespead. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Purju nad ka ei jää, vaid hakkavad laulma. Nii ilusad laulud, nagu „Oo, Rosamunde” või „Lili Marleen”.”

      „Kust sa tead, kas tuled mõisast?”

      „Mõisast neh! Sakslastel on tuli takus. Ohvitserid pakivad kohvreid. On nii õnnetute nägudega, täitsa kahju hakkas. Ma läksin jälle ühele ohvitsiirile parandatud säärikuid ära viima ja tead, kus kukkus mulle kaela, lausa nutma hakkas. Andis kaks pudelit magusat napsu. Ma natuke juba saan aru saksa keelest, ütles, et guud šnaps, liköör ja bitte. Mina vastu: danke.”

      Priidik muigas ja pani pudeli suule. „Tõesti guud šnaps, ohvitsiiril oli õigus.”

      „Õigus jah,” kinnitas Luukere, istus vabale puupakule ja küsis teist puulõhkumise kirvest.

      „Tahad aidata?”

      „Aga muidugi! Toksin puid niikaua, kuni pudelid tühjad.”

      Priidik tõi teise, väiksema kirve. „Võta, ära ainult endale liiga tee.”

      „Mis ma ikka liiga! Luukere oskab istudes pakkusid neljaks lüüa. Ma eluaeg ju istunud ja kingi parandanud, saapaid ka, uusi samuti teinud. Istumise amet on mulle kontimööda.”

      „Noh, aga uudised?” küsis Priidik vähe aja pärast.

      Luukere jättis kirve pakku ja vaatas Priidikule pikalt otsa, enne kui ütles: „Mida kuradit siin enam elu veeretada? Ja usu mind, kui tulevad venelased, on Kiivra Ants esimene, kes neile vastu jookseb, punalipp käes. Esimest korda, kui venelased tulid, oli Kiivra-mees nendega ühes pütis. Tulid sakslased, jälle Kiivra-mees nendega mestis. Lehvitas Saksa lippu. Ei tea, kas ta õmbleb neid ise? Kes teab, missuguse riigi või valitsuse lipud tal veel põranda alla peidetud on.”

      Priidikule meenus kohe tütar Helmi. „Jaah, ega Kiivra Antsu saa usaldada. Kahju, et Helmi temaga kaasa läks.”

      „Seda minagi mõtlen,” ühmas Luukere ja avas teise pudeli.

      6

      Eevi oli 54 saanud ilma peota. Isegi Priidikul polnud naise sünnipäev meeles, aga Eevi ei teinud sellest numbrit. Oli muudki targemat teha kui sünnipäeva pidada ja keda ikka kutsuda.

      Iga pere elas oma talus oma elu ja harva saadi ka poe juures kokku. Ega poest olnudki midagi muud osta kui vaid petrooleumi ja mõnikord, kui näkkas, siis soola. Kõigil kuuel talul Metsakülas, muidugi välja arvatud Luukerel, oli oma majapidamine, mis toitis ja kattis. Kui midagi eriti vajalikku oli vaja, laenati naabrilt.

      Luukere majapidamine oli kõige väiksem. Oli alati nii olnud. Vaid kaks hektarit maad. Sotsa talu, kus Luukere sündis, oli väike popsikoht. Luukere isa Sotsa Miku oli kingsepp ja pärandas oma ameti poeg Jaanile edasi. Ema Liisu oli haige ja lonkav naine, kes peagi pärast Jaani sündi suri. Väike Jaan oli põdura tervisega, ääretult kõhn ja nii saigi ta oma nime Luukere juba koolipõlves.

      Viimasel ajal meeldis Luukerel käia Tormide juures raadiost uudiseid kuulamas ja Sepa perele edasi rääkimas.

      Sepa koht asus üsna tee ääres ja sageli sõitis sõjamasin läbi Sepa õue, et pääseda lihtsamini Metsaküla-vahelisele teele, mis ühendas talusid ja suundus seejärel mere poole. Sellest otsesõidust olid Sepa õuele jäänud autorataste tekitatud sügavad vaod. Kui riigikord vahetus, täitis Priidik rikutud õuemaa kruusaga ja Eevi kaevas põllu äärest murumättaid ning kattis kruusa nendega.

      Luukere saabus Sepale, ähmi täis. „Kas teate, et Eesti laskurkorpus vallutas Muhu saare?”

      „Või nii,” venitas Priidik.

      „Kas peab rõõmustama või mitte?” oli Luukere äkitselt löödud.

      „Mis seal ikka, eks varsti vallutatakse ka meid,” vastas Priidik ohates.

      „Eks see paneb ohkama küll,” nõustus Luukere. „Ei tea, mis siis edasi saab? Võimuvahetus on hirmus asi. Ei tea enam, kelle poole hoida.”

      „Hoida? Mina ei ole kellegi poolt. Ei sakslase, ei venelase. Olen vaba Eesti poolt.”

      1. oktoobril kostis merelt Metsakülla mitu kõva plahvatust. Järgmisel päeval ei julgenud ükski Metsaküla elanik jalga õue tõsta. Üle majade, põllulappide, karjaaedade ja metsade vuhisesid lennukid. Lennukid lendasid madalalt ja Eevi kartis, et võtavad maja katuse kaasa. 3. oktoobril 1944 lõi Punaarmee sakslased Hiiumaalt välja. Aga sõda polnud saartel veel lõppenud. Algasid lahingud Saaremaal, nagu teadis Luukere.

      Kuigi saar oli sakslastest vaba, ei julgenud ükski Metsaküla elanik venelaste kartuses jalga kodust kaugemale tõsta.

      Ainuke elav hing oli Luukere, kes tõi talust tallu uudiseid. Luukere teadis, et mõisahoones asub nüüd venelaste staap ja seal olevat ka hulga eesti mehi Vene sõjaväe mundris. Kõige peamine uudis oli see, et Kiivra Ants sõidab Vene masinaga.

      Kartulivõtuaeg venis sõjasündmuste tõttu. Sepa perel oli üle poole põllu üles võtmata. Ka ilmad olid olnud vihmased ja kiviselt maalt oli raske kartuleid kookida. Priidiku jalg oli hakanud jälle häda tegema ja nii pidi Eevi üksi kartulipõlluga hakkama saama. Aga Eevi oli rahul: vähemalt ei pidanud Ede-Mariet porisele põllule kaasa vedama. Priidik toimetas toas, laudas, tegi süüa ja hoidis lapsel silma peal.

      Eevi otsustas varavalges kartulipõllule minna ja kui ta paar päeva usinasti töötab, saab põld lagedaks.

      Tol hommikul, kui Eevi läks kartuleid võtma, sõitis Sepa õuele Vene villis, Kiivra Ants roolis. Masinas istus kaks sõjaväelast. Priidik ruttas uksele vastu.

      „Dokumentide kontroll!” teatas noorem sõjaväelane ja lisas kaaslasele midagi vene keeles.

      „Ma ei tea, kus dokumendid on. Naine teab.”

      „Las naine siis toob.”

      „Naine on põllul, koogib kartuleid.”

      „Kutsu naine koju.”

      Priidik pani põllu poole liduma nii kiirelt, kui haige jalg võimaldas ja jaksas, ning karjus: „Eevi, Eevi, tule koju! Dokumente tahetakse näha!”

      Ehmunud Eevi jooksis veel kiiremini, kui Priidik oli jooksnud. Õuel polnud hingelistki, ainult villis.

      Eevi kargas kööki, süda kurgus. Mehed istusid köögilaua ümber ja sõid hommikusöögiks valmistatud toitu.

      „Elate jõukalt: praetud liha, munad, või, koor,” lausus sõjaväelane ja pühkis rasvaseid sõrmi vastu säärikuid. „Tooge oma dokumendid, passid. Kontroll.”

      Väriseva käega otsis Eevi kummuti alumisest sahtlist enda ja Priidiku passi. Käsi puudutas kirjut rätikut.

      Vali jutt oli Ede-Marie üles ajanud ja Priidik läks kambrisse last rahustama.

      „Nii,” lausus kontrollija. „Eevi Rand ja Priidik Rand. Selge. Seltsimees Rand, kas teie juures on peavarju saanud sakslased?”

      Eevi karjatas valjult: „Ei!”, mis pani kontrollija muigama.

      Ede-Marie oli nutma hakanud ja sõjaväelane küsis: „Kelle laps seal karjub?”

      „Tütrelaps,” vastas Eevi ja püüdis end vähegi tasakaalus hoida.

      „Lapse СКАЧАТЬ