Meelespead. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ja teised saavad ka sama tasu.”

      Eevi vajus istuma. Süda ähvardas seiskuda, kui ta mõtles tütre kotis olevatele kuldmüntidele.

      Kiivra Ants tuli varavalges Helmile järele. Eevi saatis tütre ukseni ja tundis, et ta ei näe Helmit enam mitte kunagi. Kui auto oli õuel ringi pööranud ja kadakate varju kadunud, tormas Eevi autole järele. Tee oli tühi, ainult kaugelt oli veel kuulda automootori mürinat ja siis saabus vaikus. Hommikune vaikus, rohul nutmas kastepärlid.

      Eevi läks taarudes majja. Priidik istus köögis. Ede-Marie magas Helmi kunagises hällis. Maja oli vaikne, nagu oleks seal surm kodu leidnud.

      Eevi läks kambrisse ja viskus kõhuli sängi. Muljus patja. Padjal oli tütre juuste lõhn. Eevi silmavesi ja Helmi juuste lõhn segunesid ning korraga oli kõik kadunud. Ema pisarad ujutasid patja ja Helmi juuste lõhn uppus.

      Oli möödunud juba nädal, aga Helmi polnud veel tagasi. Eevit ja Priidikut pures valus südamevalu, mida leevendas vaid väike Ede-Marie.

      Ka Luukere tundis naabrite murele kaasa ja läks mõisahoonesse sakslaste staapi aru pärima. Tagasi tuli ta niisama targalt, kui oli läinud. Teati vaid, et Helmi oli tõesti staabis käinud ja puksiiri kapteniga rääkinud, aga edasi ei teatud midagi.

      Eevi otsustas Kiivra Antsu juurde koju minna. Priidik pumpas rattakummid täis ja õlitas pedaale ning Eevi asuski teele.

      Oli juuli viimane päev. Päike oli endiselt soe, aga linnud olid laulu unustanud. Mööda mereäärset kruusateed sõites kummitasid Eevi peas igasugused halvad mõtted. Ka meri ta kõrval oli rahutu, isegi tigedavõitu. Kajakad pingutasid rinnast võikaid häälitsusi ja vehkisid tiibadega närviliselt lainete kohal.

      Kiivra Antsu maja uks oli pärani ja Eevi astus ilma koputamata otse kööki. Söögilaual vedelesid kärbestest hõivatud poolik konserv, päts leiba, võitoos ja tühi viinapudel. Peale nende veel paar savikaussi hapuks läinud toiduga, mis oli nüüd porilaste pärusmaa.

      Eevi kirtsutas vastiku haisuga köögis nina ja paotas kambriust. Kiivra Ants lamas võidunud tekiga voodis selili ja norskas. Kärbsed tiirutasid ta näo ümber ja istusid ninale, aga see ei seganud magajat.

      Eevi astus lähemale ja raputas norskajat.

      „Ärka üles, ma tahan sinuga rääkida!”

      Kiivra Ants vaid norsatas vastuseks.

      Eevi raputas magajat tugevamini, rääkis valjemini, kuni Ants avas viimaks rähmased silmad.

      „Mida sa tahad?” küsis Kiivra Ants ja valmistus küljeli keerama.

      Eevi võttis kogu jõu kokku ja tiris Kiivra Antsu istukile.

      „Ütle, kus on Helmi! Ütle mulle! Kas ta läks laevale? Nägid sa?” kordas Eevi mitmendat korda.

      Kiivra Ants haigutas ja jäi Eevit jõllitama.

      „Sina? Või uhke Eevi tuli ise minu juurde! Vaat kus lugu! Nooruses põlgasid mind ära, aga vanas eas tulid ise. Kas Priidik ei jõuagi enam sedasamust teha, nüüd siis mind vaja? Tule, Eevi, mu kõrvale, ma oskan sulle pulga küll sisse pista.”

      Kõva laks tabas Kiivra Antsu põske.

      „Ah, või lööma tulid!”

      „Ütle, kus on Helmi! Kas sa viisid ta ikka Lehtma sadamasse? Kas ta läks laevale? Nägid sa?”

      „Kurat! Üle kuulad või mis? Ise nägid ju, kuidas ta autosse istus.”

      „Aga edasi?” nõudis Eevi.

      „Mis edasi? Sõidutasin ta sadamasse, tasus sõidu eest ja läks. Mina sõitsin kohe tagasi. Ei jäänud passima.”

      „Tasus? Kas kullas?”

      Kiivra Ants vidutas silmi. „Kullas. Imestasin väga, kus ikka rikkus tüdrukul.”

      Eevi vajus norgu. Selge, Kiivra Antsult polnud võimalik rohkem välja pigistada. Äkki oligi nii, nagu Ants rääkis. Muidugi, milleks oleks tal olnud vaja vaatama jääda, kas Helmi läks ikka laevale.

      Löödult sõitis Eevi kodu poole. Meri oli läinud veel rahutumaks. Lained uhtusid teed ja Eevil oli tunne, nagu sooviks meri ta enda voogudesse tõmmata.

      5

      Luukere tuli Priidikule uudiseid tooma. Tartu olla langenud Punaarmee kätte. Oli augusti lõpp. Eevi võttis varajasi kartuleid üles. Ede-Marie paterdas kartulivagude vahel, nägu mullane.

      „Kas Helmist polegi siis kippu ega kõppu?” küsis Luukere.

      Priidik ohkas vastuseks.

      Luukere arvas edasi: „Äkki läksid puksiiriga põhja.”

      Priidik kattis näo kätega. „Olen ka ise seda mõelnud. Merelt on kuulda olnud mitu pauku. Aga kas sellel hommikul ka oli, ei tea.”

      „Jaah, tõesti ei tea,” lausus omalt poolt Luukere. „Sõja ajal on ohtlik reisida. Ja mis häda tal oli vaja minna? Hea, et lapse siia jättis.”

      Priidik mõtles sama.

      Eevi tuli kartulipõllult. „Kuule, naabrimees, näh, võta korv kaasa, kui koju lähed. Saad varajast värsket kartulit ka hamba alla.”

      „Küll sina, Eevi, oled lahke inimene! Jaah, eks Luukeret peab ikka Metsaküla rahvas toitma. Eile tõi Tormi Leili mulle ka värskeid juurikaid ja lambakintsu. Laasi Hilde andis kotade parandamise eest võid ja mune. Ma elan nagu kuningas.”

      „Sa ju hea mees ka,” poetas Eevi, võttis Ede käekõrvale ja läks kartulipõllule tagasi.

      Sügis saabus kiiresti. Septembri teisel nädalal tegi ilmataat kõva öökülma, mis võttis kartulivarred ära. Sepa talu perel oli üle poole talvekartuleid keldris ja Eevi oli hulga seakartuleid välja sorteerinud. Saagi üle ei võinud nuriseda.

      Eevi uppus kodutöödesse. Eks olnud ka üks põhjus väike Ede, kes vajas hoolt, armastust ja järelevaatamist. Priidik oli hakanud ise süüa keetma, sest Eevil ei jätkunud aega. Kui nad oleks kahekesi olnud, söönuks nad vaid leiba, piima, võid, mune, aga väikesele inimesele olid nad otsustanud pakkuda sooja toitu vähemalt kaks korda päevas. Suvel sai sööki keeta paargus, aga sügisel pidi pliiti toidu valmistamiseks kütma kaks korda päevas ja see võttis hulga kasulikku tööaega. Hea, et Ede-Marie magas hommikuti kaua ja läks õhtul vara magama. Küllap oli väike tüdruk päevasest vanaema põllepaelte küljes rippumisest väsinud. Õhtuti kraasis Eevi villa ja Priidik voolis kadakajuurikatest Edele mänguasju. Eevi oli Edele ka kaltsunuku õmmelnud, mis nüüd igal õhtul kaissu võeti. Ainukese asjana tegi Eevile muret, et lapse riided olid väikeseks jäänud, ja ta otsustas ühel päeval Tormi peret külastada. Seal oli kahe õe pere peale kuus last ja küllap oli riideid, mida enam ei vajatud.

      Priidik lõhkus puid. Tibutas tasast vihma. Eevi oli Edega seenele läinud, kui Luukere puuriida tagant tere hõikas.

      „Oeh, mis sa, sant, mind ehmatad!” puhkis Priidik ja istus puupakule.

      „Sa nii ara verega!” laius Luukere suul naeratus ja ta ulatas Priidikule vast avatud pudeli.

СКАЧАТЬ