Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lääne pool kaldus see tagasi niinimetatud keelena Norra mägede ja ookeani vahel kuni Põhja-Jäämereni välja. Idas kulges piir Laadoga järveni ja sealt edasi Vene tasandikule. Ühel pool piiri sõltus inimolu adrast ning haritavatest põldudest ja rohetavatest aasadest, teisel pool, alal, mida skandinaavlased nimetasid Finnmargiks, läksid arvesse küttide ja karjakasvatajate oskused. Seal «üleval» või õigemini «all», sest Botnia tähendas nii soomlastele kui ka rootslastele «pära, põhja», oli kõik teistmoodi: puudusid kindlad külad, puudus viljasaak, ratas, kuningriigid ja kirikud. Inimesed liikusid põhjapõtradel oma kaasaskantavate elamutega ääretutel aladel, mis ei kuulunud enne uusaega õigupoolest ühegi poliitilise üksuse koosseisu. Nad olid põhiliselt saamid, kuigi talviti liikus seal ka norralastest, rootslastest ja soomlastest kaupmeeste ja küttide salku, kes ostsid kokku nahku, sulgi ja lapsi, või ka röövisid, sest seal, Arktika piirimail, olid just lõunast tulijad inimnäoga huntideks. Viikingid teadsid samuti rändlejate olemasolust ja saagade autorid saatsid mõnigi kord oma kangelasi suuskadel üle lumeväljade kaugele põhja nomaadide või rajamaa muude lindpriidest asukatega võitlema või äri ajama. Kuid ei kangelased ega autorid tundnud end Finnmargis koduselt ning nad olid veendunud, et seal elavad nõiad, kes suudavad kontrollida ilma, muuta oma välimust ja surnuid ellu äratada. Lõunapoolsemad keskaja kirjamehed asustasid kauged põhjaalad päris kummaliste olenditega: amatsoonid, kes jäid rasedaks pelgalt vett juues ja sünnitasid koerapeaga poisslapsi, kelle klähvimine täitis Vene orjaturud, valgejuukselised metslased, keda kaitsesid hiiglaslikud hundikoerad, sadu aastaid elavad rohekad inimesed ja kannibalid. Selline oli näiteks Bremeni Adami arvamus 1070. aastail ja alles 1555. aastal, mil pagulasest rootslane Olaus Magnus avaldas Roomas oma teose «Historia de gentibus septentrionalibus» («Põhjamaiste rahvaste ajalugu»), said haritud eurooplased esimest korda usaldusväärse ülevaate saamidest.

      Kliimapiir kujutas endast ka arusaamise piiri, sest selle taga elavad inimesed olid ellujäämiseks korraldanud oma elu viisil, mis tekitas teistes võõrastust. Väikesed, 100–150 hingest koosnenud perekondade rühmad asustasid «kodu» (sit), mis koosnes suve- ja talilaagri vahele jäänud teest ning selle ääres paiknenud ressurssidest. Põhjapõtrade karjatamist, metsloomade küttimist, kalastamist ja linnujahti raja ääres korraldas perekonnapeade nõukogu (naraz), iga sit’i piirid aga määrati kindlaks vastavate naraz’ide esindajate kokkusaamisel. Mõnes kalastuskohas või jahialal võis tegutseda ka enam kui üks sit, mis tekitas ühiselt toiminud perekonnarühmade vahel mõningaid täiendavaid sidemeid, kuid üldiselt jäid need suhteliselt nõrgaks. Väljaspool olijad omistasid saamidelegi kuningaid, kantse ja malevaid, kuid kindlasti kasutasid nad valesid sõnu – lihtsalt liiga raske oli midagi nii võõrast selgitada.

      Siiski mõjutas rajajoone lähedal elavaid paikseid asunikke ebasõbraliku maailma lähedus. See kujutas endast pideva tulu ja ohu allikat. Tulu tärkas kauplemisest ning nomaadidelt oskusi omandanud kalameeste ja küttide oskustest loomariigiga midagi ette võtta, oht aga karmidest talvedest, mis tõid kaasa viljasaagi puudujäägi ning näljasurma, samuti karude, huntide ja muude vähemate röövloomade sagedastest rünnakutest. Need kahandasid niigi nappe varusid. Novgorodi kroonikast võime lugeda, kuidas see ohtlikule piirile liiga lähedal asuv õitsev linn pidi ikka ja jälle näljale alla vanduma. Näiteks 1128. aastal, mil pakane võttis talivilja:

      See aasta oli metsik: osmiina rukist maksis grivna; ja inimesed sõid pärnalehti, kasekoort ja mõned jahvatasid puusäsi ja segasid rohu ja õlgedega; mõned sõid tulikaid, sammalt, hobuseliha; ja paljud langesid näljast kokku, laibad vedelesid tänavatel, turul ja teedel ja kõikjal; palgati igasuguseid laipu linnast välja kandma; aga servid ei tohtinud välja minna. Kõikjal valitses häda ja viletsus, isad ja emad panid oma lapsi paatidesse, et külalistele kinkida, või tapsid sootuks, ja teised läksid kaugetele maadele.1

      Sama hull oli asi 1230. aastal, mil väidetavalt 3030 inimest suri nälga – seda elanikkonna puhul, keda polnud kindlasti enam kui 5000 hinge – ning kroonik annab meile teada, et

      mõned lihtrahva seast tapsid elavaid inimesi ja sõid, mõned aga lõikasid surnutelt liha ja sõid, teised aga sõid hobuseliha, koeraliha ja kasse. Keda leiti nii tegevat, neist ühed põletati surnuks, teised raiuti tükkideks ja mõned poodi üles; mõned aga sõid sammalt, usse, männikoort, pärnakoort ja lehti, jalakaid, kes veel mida välja suutis mõelda…

      …meie vahel armastust enam ei olnud, vaid ainult viletsus ja õnnetus, tänavatel solvangud üksteise jaoks, majades nukrus, nähes lapsi leiba soovides nutmas, teisi aga suremas. Ja ostsime leiba grivna ja enama eest ja setverdi rukist hõbegrivna eest…2

      Veel aastail 1413–1414 leidis Burgundia rändrüütel Ghillebert de Lannoy, et «talvel ei jõua Suur-Novgorodi turule ükski värske toiduaine, olgu siis kala, sealiha või lambaliha, ega ka ükski jahiloom, sest kõik on surnud ja külmunud».3

      Niisama halb võis kõik olla ka teistes Põhjamaades – Läänemere kliima oli toonud maaviljelejad elama hävingu servale. Teiselt poolt oli aga tegemist piirkonnaga, mida ei jätnud kahe silma vahele ka ülejäänud Euroopa ning seda samuti tänu merele.

      Läänemerre suubuvad viis suurt jõge lõid vahetu seose hiiglaslike lõuna- ja idapoolsete alade ning Kaug-Põhja vahel. Keskajal sidus Odra Läänemerega Saksimaa Brandenburgi, Meisseni ja Lausitzi marke, Poola vürstkondi, Sileesia hertsogkonda ja Moraaviat. Kontaktid olid pidevad, sest Saksi vürstidele tähendasid need laienemise ja liitude loomise võimalust. Brandenburgi markkrahv püüdis Szczecinit (Stettin) hõivata juba 1147. aastal ning rüüstas selle ümbruskonda 1190. aastatel. Saksi hertsog rajas Lübecki koloonia 1158. aastal ja pani oma kaks last paari Taani kuninga järeltulijatega. Ka Meisseni markkrahv pani 1152. aastal oma tütre mehele Taani kuningale. Moraavia piiskop asus 1147. aastal teele põhja poole, et jutlustada ristiusku Läänemere-äärsetele slaavlastele, Sileesia vürstid aga võtsid järgmisel paaril sajandil regulaarselt ette ristiretki samasse piirkonda. Jõgi kujutas endast majandussoont ning mida paremini mõni valitseja seda kontrollis, seda rikkamaks võis ta saada, mida rohkem tundis ta huvi võimu vastu jõe lähtealadel ning selle harude ääres, seda rohkem läksid talle korda ka suudmeala inimeste tegemised.

      Ka Visla tõi Poola valitsejad varakult mere äärde. Juba Bolesław Vapper lootis jõe suudme X sajandi lõpuaastatel kontrolli alla saada. Sama eesmärk oli kõigil tema aktiivsematel järeltulijatel, kuigi nende võimu kese asus sadu kilomeetreid ülesvoolu, Karpaatide jalamil paiknevas Krakówis. Visla köitis ka Vene vürstiriiki Volõõniat, samuti stepiasukaid ja 1241. aastal jõudsid isegi mongolite väeüksused Preisimaa põlismetsadesse.

      Nemunas omakorda tõi mere äärde Minski vürstiriigi ja leedulased, Väina Polotski ning Lovati-Volhovi-Laadoga-Neeva veetee kogu Uuraliteni laiuvad Novgorodi alad. Venemaad läbivate jõeteede peamine tähtsus seisnes selles, et tänu lisajõgede vaheliste lohistamisvõimaluste kasutamisele laienes Läänemere «haardepiirkond» üüratult, ulatudes Dvina kaudu Põhja-Jäämereni, Dnepri kaudu Musta mereni ning Volga kaudu Kaspia mereni. Kogu seda hiigelvõrgustikku pidi liikusid Läänemere kaubad mujale maailma ning Põhjalasse jõudsid siin haruldasemad kaubad, mistõttu nii vürste kui ka kaupmehi huvitas vägagi see, mis toimub seal, kus jõed lõpevad. Polotski vürst oli XII sajandil abielusidemetes Taani kuningakojaga, Smolenski vürst sõlmis 1229. aastal lepingu Riia ja Ojamaa kaupmeestega ning kui viieteistkümnendal sajandil hakkas meredest kaugel esile kerkima Moskva, tundsid selle valitsejad vastupandamatut tungi Soome ja Riia lahe poole. Olaus Magnuse sõnul oli 1555. aastal Põhjalas «moskoviitide russi keel» üks viiest käibivast suhtlemiskeelest, kõrvuti näiteks saksa keelega.

      Ala, kust suured jõed alguse said, mõjutas ladina ja Bütsantsi tsivilisatsioon märksa varem kui Läänemere kaldaid ning just varasel keskajal olid ülem- ja alamjooksu asukate kultuurierinevused suurimad. Erinevust peegeldasid ka jõeti toimunud kontaktid. Neoliitikumi tagasiulatuvale kaubavahetusele, СКАЧАТЬ