Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma juba mõtlesingi, millal sa jõuad. On sul tassimisel abi vaja?”

      “Aitäh, Edna.” Hannah ulatas talle sisseviimiseks ühe karbi. “Ega skaudid juba kohal ole?”

      Edna raputas juuksevõrguga kaetud pead. “Härra Purvis korraldas kogu kooli kogunemise ja nad on ikka veel aulas. Kui laste vanemad ei ole neile järele tulnud, siis tahab ta, et lapsed kõnniksid grupiti koos koju.”

      Hannah noogutas, tõstis pingutusega Lisa pakitud suure küpsisekarbi autost välja ja järgnes Ednale kooli kööki. Kui Hannah suurde, seinu ääristavate tööpindade ja massiivsete köögimasinatega ruumi sisenes, siis mõtles ta, mis tunne võiks olla grupi viimane laps. Algul lähete kõik koos, tundes turvalisust hulgakesi olemisest, kuid siis hakkavad sõbrad üksteise järel oma kodudesse kaduma. Kui lahkub viimane sõber, pead edasi minema üksi, lootes ja palvetades, et mõrvar ei hiili kuskil läheduses.

      “Ta ei pidanud piinlema, ega ju, Hannah?”

      Hannah pani karbi käest ja pöördus Edna poole. “Mida?”

      “Ron. Ma olen terve päeva selle peale mõelnud. Ta oli nii tore poiss. Kui tema aeg oli tõesti käes, siis loodan, et see oli kiire ja valutu.”

      Hannah ei uskunud, et kõigi inimeste surmaaeg oli ette määratud. See mõtteviis meenutas liigselt loteriipileti ostmist, sest uskusid, et käes oli sinu kord peavõit saada. “Bill ütles mulle, et tema arvates oli surm silmapilkne.”

      “Peaksime selle üle vist tänulikud olema. Ja ta oli just siin, vaid mõni minut enne, kui ta tapeti! Mulle piisab vaid sellest mõttest, et kananahk ihule tõuseks!”

      Hannah tõstis sidrunid ühele Edna lõikelauale ja hakkas neid imeõhukesteks viiludeks lõikama. “Ron tõi siis teie kauba hommikul ära?”

      “Muidugi. See poiss ei jätnud ühtegi päeva vahele. Ta oli väga kohusetundlik ja tundis oma töö üle uhkust.”

      Hannah lisas selle killukese väikesele faktikogumile, mida ta oli juba jõudnud koguda. Ron oli hommikul Jordani keskkooli külmkambrisse kauba ära toonud – oli see fakt siis tähtis või mitte. “Kas sa nägid teda hommikul?”

      “Ei. Ma ei näe teda kunagi. Tulen kohale alles kella kaheksaks ja ta oli selleks ajaks juba ammu läinud. Aga külmkamber oli kaupa täis.”

      Hannah võttis välja oma vastupidava plastist boolikausi ja ulatas selle Ednale. Ta kasutas klaaskaussi ainult pidulikel puhkudel, näiteks pulmades ja abiturientide lõpuballil. Siis võttis Hannah kätte hiiglasliku limonaaditermose ja vast lõigatud sidruniviile täis kausi ning läks Edna ees sööklasse. Sinise paberlinaga laud oli söögi ja joogi jaoks juba valmis seatud ning teise samasuguse linaga kaetud laua otsas seisis papist arhiivikast.

      “Gil pani vaba tunni ajal siin kõik valmis,” ütles Edna Hannah’le. “Ta palus sulle edasi öelda, et toob ka õhupallidest lauakaunistuse.”

      “Olgu, jätan selle jaoks ruumi.” Hannah andis Ednale käega märku, et ta boolikausi lauale asetaks. Siis keeras ta termose lahti ja hakkas limonaadi kaussi kallama. “Panid sa tähele, kas köögis oli pärast Roni käiku midagi teistmoodi?”

      “Mina ei märganud küll midagi. Mis nende jääkuubikute sees on, Hannah? Need ei ole selged.”

      “Need on limonaadist tehtud, nii ei lahjenda jää sulades limonaadi. Kasutan sama võtet ka kõigi boolide puhul.” Hannah lõpetas limonaadi kallamise ja lisas sidruniviilud limonaadi pinnale hõljuma. Ta astus sammukese kaugemale, et oma kätetööd imetleda, ent märkas, et Edna kortsutas kulmu. “Arvad, et sidruniviile on juurde vaja?”

      “Ei. See näeb väga professionaalne välja. Mõtlesin lihtsalt Roni peale.”

      “Nagu kõik teisedki. Tule nüüd, Edna. Pean veel küpsised lahti pakkima.”

      Edna järgnes Hannah’le kööki ja ahhetas, kui Hannah küpsisekarbi kaane tõstis. “Vaata aga! Need on tõesti ilusad, Hannah.”

      “Arvan sama.” Hannah naeratas küpsiseid kandikule paigutades. Lisa oli võõbanud küpsised üle kollase ja sinise glasuuriga, millest moodustus skautide logo. “Lisa Herman kaunistas küpsised. Ta on tordipritsi kasutamises juba päris meister.”

      “Lisa on tõesti andekas. Olen enam kui kindel, et see tüdruk võib teha kõike, millele ta tähelepanu pühendab. Nii kahju, et ta ei saanud isa eest hoolitsemise pärast kolledžisse minna.”

      “Tean. Ta vanemad vennad ja õed tahtsid isa hooldekodusse panna, aga Lisa arvates ei olnud see õige.” Hannah ulatas Ednale karbi väikeste siniste papptaldrikute, kullakarva salvrättide ja siniste plasttopsidega. “Võta sa see. Ma toon küpsised.”

      Taldrikute, topside ja salvrättide lauale sättimine ei võtnud kaua aega. Kui kõik oli valmis, läksid Edna ja Hannah tagasi kööki, et juua tass kohvi. Nad istusid köögi nurgas asuva nelinurkse puulaua taga ning ootasid skautide saabumist, kui Edna taas raskelt ohkas. “Sellest on lihtsalt nii kahju.”

      “Mõtled Roni?”

      “Jah. Vaene poiss töötas nendel kaubaringidel kurnatuseni. Ta töötas nädalas kuuskümmend tundi ja Max ei maksa ju lisatundide eest. See hakkas talle liiga tegema.”

      “Kas Ron rääkis sulle seda?”

      Edna raputas pead: “Betty Jackson rääkis. Ta oli siis seal, kui Ron Maxilt endale abilist küsis. See oli enam kui kuus kuud tagasi, kuid Max oli liiga kitsi, et veel kedagi palgata.”

      Hannah teadis seda. Max Turner oli tuntud selle poolest, et tal võis kopik peos palavaks minna, enne kui oli nõus seda välja andma. Kuulujuttude järgi oli tal raha küllalt, ent ta elustiil ei peegeldanud seda sugugi. Max sõitis uue autoga, aga see oli ka ainus luksus, mida ta endale lubas. Ta elas ikka veel Cozy Cow meierei taga vanematekodus. Ta oli seda küll veidi remontinud, kuid viimases hädas – poleks ta seda teinud, oleks maja talle kaela langenud.

      “Minu meelest on nii kahju, et Ron pidi surema just sel päeval, kui ta lõpuks endale abilise sai.”

      “Ronil oli abiline?” Hannah pööras pilgu üllatunult Edna poole. “Kuidas sa seda tead?”

      “Mul on lahustuva kohvi purk alati Roni jaoks väljas. Talle meeldis midagi sooja juua, kui oli külmkambris töötamise lõpetanud. Kui ma täna hommikul tööle jõudsin, siis oli leti peal kaks tassi ja ma oletasin seega, et ta on lõpuks omale abilise saanud. Aga ma ei oleks kunagi arvanud, et Max palkab naise!”

      Hannah tundis, kuidas adrenaliin ta vere kihama lõi. Roni uus abiline võis olla mehe mõrva tunnistaja. “Oled sa kindel, et Roni abiline oli naine?”

      “Tassil oli huulepulgajälg. Kindlasti oli see naine noor, sest huulepulk oli erkroosa ja see värv näeb meievanuste naiste peal kohutav välja.”

      Hannah läks natuke turri, et teda arvati ühte kampa naisega, kes oli temast vähemalt kakskümmend aastat vanem. Tal tekkis väike tahtmine seda Ednale meelde tuletada, kuid see ei oleks olnud kasulik. “Edna, kas sa pesid tassid puhtaks?”

      “Ei. Ma viskasin need minema.”

      “Sa viskasin need minema?”

      Edna naeris Hannah’ jahmunud näoilme üle. “Need olid plasttassid.”

      “Need võisid СКАЧАТЬ