Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ka seal. Ta ei puudunud üheltki koosolekult.”

      Hannah seadis sihiku asja tuumale. “Kas sa läksid pärast koosolekut temaga koos koju?”

      “Muidugi mitte. Arvasin, et Boyd on selleks ajaks juba kodus, ja me pidime sõitma koos The Hubi, et koos hilist õhtusööki süüa. Boydile meeldivad väga sealsed biifsteegid. Ta ütleb, et sportlased ei saa kanalihast ja kalast piisavalt valku, ning käsib poistel treeninguperioodil alati palju punast liha süüa.”

      Hannah oli näinud, kuidas treener Watsoni meeskondadesse kuuluvad poisid Hal & Rose’si kohvikus hamburgereid alla kugistasid, ja uskus, et poisid ei saanud kuidagi valgupuuduse all kannada. Aga Danielle hakkas teemast kõrvale kalduma ja Hannah pidi ta tagasi õigele rajale juhtima. “Su abikaasa ei tulnud eile õhtul koju, ega ju?”

      “Ei. Kui ma koju jõudsin, oli automaatvastajas Boydilt teade. Ta ütles, et oli otsustanud ema juurde jääda ja et jõuab koju täna pärastlõunaks. Ta ei näe ema nii tihti ja oleksin pidanud sellesse täiesti rahulikult suhtuma, aga ma ootasin teda koju ja … ja see lõi mind lihtsalt rööpast välja.”

      Hannah naeratas talle julgustavalt. “Muidugi lõi. Mis siis juhtus?”

      “Avasin saabunud kirju ja seal oli minu ema saadetud tšekk. Olime koos aktsiaid ostnud ja teenisime nende müügist päris hea kasumi. Kui see tšekk ei oleks just siis saabunud, siis arvan, et oleksin hakkama saanud. Ent lihtsalt selle raha nägemine tekitas minus mänguisu.”

      “See on mõistetav. Mida sa tegid?”

      “Helistasin Ronile. Me peame kohe oma tugiisikule helistama, kui tunneme, et oleme hädas. Aga Ron ei olnud kodus ja…” Danielle neelatas raskelt. “Ma ei ole uhke selle üle, mida ma järgmisena tegin, Hannah.”

      Hannah arvas, et teadis, mida Danielle oli teinud, kuid küsis siiski üle. “Sa läksid mängima?”

      “Jah.” Pisar veeres mööda Danielle’i põske alla ja ta pühkis selle oma vettinud salvrätiga ära. “Kasutasin pangaautomaati, et tšekk arvele panna ja osa sularahana välja võtta. Ja sõitsin siis indiaanlaste kasiinosse. Seal ma Roniga kokku sattusingi.”

      “Ron mängis Twin Pinesi kasiinos?”

      “Ei.” Danielle raputas kiiresti pead. “Ron oli tõeline tugisammas. Ta oli oma sõltuvusest täielikult vabanenud. Ta rääkis mulle kord, et tal ei ole enam isegi kiusatust hasartmänge mängida.”

      “Mida ta seal siis tegi?”

      “Ta jagas parklas brošüüre. Talle piisas vaid pilgust, et aru saada, et olen omadega hädas, ning ta istus oma autosse ja järgnes mulle koju. Olin nii õnnelik, et ta seda tegi. Boydi Grand Cherokee maasturil on midagi viga ja kartsin, et see ütleb tagasisõidul hoopiski üles.”

      “Kas sa tead, mis kell see oli?”

      “Kell üksteist,” vastas Danielle kiiresti. “Koridori kappkell lõi just siis, kui ma uksest sisse astusin.”

      “Ja Ron jäi sinu juurde?”

      “Ei, ta ootas mind nurga taga. Olin omadega päris läbi, Hannah. Kriimustasin garaaži sisse sõites peaaegu oma Lincolni külge.”

      Hannah noogutas ja ootas, et Danielle oma juttu jätkaks. Ta võis Danielle’ile ju kaasa tunda, kuid praegu ei olnud selleks õige aeg. Hannah’l oli vaja temalt veel informatsiooni kätte saada.

      “Läksin sisse, et veel kord automaatvastajat kontrollida, ja kõndisin siis kõrvaltänavale Roniga kohtuma. Ta sõidutas mind oma korterisse ning istusime terve öö kohvitassi taga. Just nii see kõik juhtuski, Hannah. Vannun seda!”

      “Miks sa koos temaga tööle läksid?”

      “Ron oli hiljaks jäämas ja tal ei olnud aega, et mind varem koju viia. Käisin koos temaga eraklientide kaubaringil ja läksime siis tagasi meiereisse, kus ta laadis peale äriklientide kauba. Käisin koos temaga ainult ühte kohta kaupa viimas. Kohe pärast kooli külmkambri täitmist viis ta mu koju.”

      “Mis kell Ron sind koju tõi?”

      “7.20. Vaatasin enne veokist väljumist oma käekella. Arvasin, et mu naabrid võivad selleks kellaajaks juba üleval olla, seega põikasin kõrvaltänavasse ja läksin läbi garaaži tuppa.”

      “Kas arvad, et oleksid märganud, kui keegi oleks Roni veokit jälitanud?”

      “Ma ei tea.” Danielle’i näol peegeldus hirm. “Olen selle peale kogu päeva mõelnud, aga ma ei mäleta, et oleksin kedagi meie taga näinud.”

      Hannah kummardus ettepoole. Kui Danielle teadis, kuhu Ron oli kavatsenud pärast naise koju viimist edasi sõita, siis võis see olla suureks abiks. “Mõtle hoolikalt järele, Danielle. Kas Ron ütles midagi selle kohta, kuhu ta kavatses sinu juurest lahkudes edasi sõita?”

      “Ta ei öelnud peale head aega midagi,” Danielle’i hääl värises ja ta tupsutas taas oma silmi. “Proovisin teda veenda, et ta oma hamba pärast hambaarsti juurde läheks, aga ma ei usu, et ta läks. Roni jaoks oli see ülitähtis, et ta oleks täiesti usaldusväärne ja viiks oma kauba õigel ajal kohale.”

      Hannah’ kulmud tõusid imestusest. “Hammas? Mis ta hambal viga oli?”

      “Ma arvan, et see oli mõranenud. Ta oli kakelnud ühe kasiino turvamehega, kui oli üritanud kasiinos brošüüre jagada. Ta põsk oli paistes ja see oli väga valus. Käskisin tal sellele jääd panna. See on paistetuse vastu hea.”

      Hannah meenutas viimast korda, kui oli Roni elavana näinud. Ta oli seisnud oma veoki kõrval ja toetanud käega põske. Hannah oli mõelnud, et mees näeb mõtlik välja, ent ta võis hoida kätt mõranenud hamba kohal. “Danielle, kas Roni mõranenud hammas oli vasakul pool?”

      “Jah!” Danielle ahmis õhku ja jõllitas Hannah’t, nagu oleks too just kübarast küüliku välja tõmmanud. “Kuidas sa seda teadsid?”

      “Kui ma hommikul tööle sõitsin, siis nägin, kuidas ta veoki laadimise ajal käega vasakut põske toetas. Aga sind ma ei näinud.”

      “Sest ma olin surunud end vastu istet. Ma ei tahtnud, et keegi mind koos Roniga märkaks ja valesid järeldusi teeks.”

      See oli loogiline. Hannah teadis, et kohalikel keelepeksjatel oleks olnud pidupäev, kui nad oleksid Danielle’i koos Roniga näinud. “Kas sa oskad Roni löönud turvameest kirjeldada?”

      “Mind ei olnud siis seal. See juhtus umbes tund enne seda, kui kasiinosse jõudsin. Aga ma arvan, et sa võid talle jälile saada. Ron ütles, et sai mehele ka ise paar head lööki vastu anda, ja oli päris kindel, et lõi turvamehel silma siniseks.”

      “Ja see on kõik, mida sa tead?”

      “See on kõik, Hannah.” Danielle ohkas sügavalt. “Sa ei pea sellest ju Billile rääkima, ega ju? Boyd arvab, et ma olin kogu öö kodus ja ma tõesti ei taha, et ta sellest teada saaks.”

      Hannah võttis vastu ühe oma äkkotsustest ja lootis, et ei pea seda hiljem kahetsema. “Räägin Billile, mis juhtus, aga ma ei maini su nime, Danielle. Pole ühtki põhjust, miks ta peaks seda teadma.”

      “Oh, aitäh, Hannah! Sa ei suuda ette kujutada, kui väga ma seda hindan. Ma tahtsin juba СКАЧАТЬ