Mitte päris surnud. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põhjusele, ehkki Grace oli ammugi õppinud vältima ennatlikke järeldusi.

      Surnud naist vahtides oli tal raske hoiduda mõtlemast oma kadunud abikaasale Sandyle.

      Kas see võis juhtuda ka sinuga, mu arm?

      Hüsteeriline koristaja oli õnneks majast minema toimetatud. Jumal üksi teadis, kui palju koristaja oli juba kuriteopaika rikkunud, rebides gaasimaski ohvri näolt ja tormates peata kana kombel ringi.

      Suutnud koristajat rahustada, oli Grace temalt veidi infot saanud. Koristaja teada veetis surnud naise abikaasa Brian Bishop nädala põhiliselt Londonis. Ja täna hommikul mängis abikaasa golfiturniiril Põhja-Brightoni klubis – enamikule politseinikele polnud see klubi taskukohane, mitte et golfimäng oleks Grace’i üldse ahvatlenud.

      Kriminalistide meeskond oli saabunud tükk aega tagasi ja töötas palehigis. Üks kriminalist oli vaibal käpuli ja otsis kiudusid; teine kattis seinu ja muid pindu sõrmejäljepulbriga; kuriteopaiga vastutav järelevaataja Joe Tindall tutvus tubadega.

      Äsja vanemkriminalistiks edutatud Tindall, kes vastutas vajaduse korral mitme kuriteopaiga eest samal ajal, ilmus parajasti komplektina sisustatud vannitoast. Ta oli hiljuti oma naise tublisti noorema tüdruku pärast maha jätnud ja läbi teinud totaalse muutumise. Mehe ümbersünd hämmastas Grace’i ikka veel.

      Vaevalt paari kuu eest oli Tindall sarnanenud hullu teadlasega, tal oli vats, turris juuksed ja paksude klaasidega prillid. Praegu uhkeldas ta kiilaksaetud peaga, trimmis kõhulihastega, veerand tolli laiuse habemetriibuga, mis ulatus alahuulest lõua keskele, ja moekate prillidega, mille piklikud nelinurksed klaasid olid siniseks toonitud. Üle hulga aastate jälle naisterahvaga suhtes, oli Grace hiljuti üritanud endagi imagot lihvida. Kuid kerge kadedusega taipas ta, et jääb laheduses Tindallist kaugele maha.

      Iga mõne hetke tagant valgustas surnud naist millisekundiks ootamatult ja eredalt välklambisähvatus. Fotograafile, pulbitsevalt heatujulisele hõbehallide juustega pisut alla viiekümneaastasele mehele, kelle nimi oli Derek Gavin, kuulus varem Hove’is fotoateljee, enne kui koduse digifotograafia maailm tema kasumit kahandas ja sundis pille kotti panema. Ta naljatles mornilt, et eelistabki kuriteopaikadel töötada, sest laipadega ei pea kunagi muretsema, kuidas neid vaikselt istuma või naeratama meelitada.

      Seni oli hommiku parim uudis see, et juhtum oli määratud riiklikest patoloogidest Grace’i lemmikule. Hispaanias sündinud, Vene aristokraatide järeltulija Nadiuska De Sancha oli lõbus, ajuti võllahuumorit armastav, aga säravalt andekas.

      Grace astus ettevaatlikult ümber naise surnukeha, tundes viivuks pitsitust omaenda kaelal ja edasi kõhukoopas. Sisikond tõmbus pingule. Milline kuradima sadist oli seda teinud? Tema pilk langes tillukesele plekile valgel linal naise jalge vahel. Kas sinna oli valgunud spermat?

      Jeerum.

      Sandy.

      Noorte naiste surm mõjus talle alati rängalt. Ta soovis kangesti, et täna oleks valves olnud keegi teine.

      Ühel kullatud, Louis XIV stiili imiteerival öölauakesel lebas telefon. Kuna vanadest harjumustest pole lihtne vabaneda, oleks Grace selle äärepealt pihku korjanud. Uued tegutsemiseeskirjad olid politseinikele hiljuti rõhutanud, et vana 1471 valimise meetodi asemel on telefonidest võimaliku tõendusmaterjali avastamiseks parim viis lasta need tehniliseks uuringuks kaasa võtta eksperdil. Ta hõikas kõrvaltuppa kriminalistile meenutuse, et kõik telefonid tuleb tingimata kokku koguda.

      Nüüd talitas ta nõnda, nagu võimalikel kuriteopaikadel ikka toimida tavatses: uitas mõttesse vajunult. Põgusalt püüdis tema pilku efektne moodne maal seinal. Ta piidles kunstniku nime – Helen Steele –, arutledes, kas see on keegi kuulus, ja taipas taas, kui vähe ta kunstimaailmast teab. Ta läks tohutusse komplektina sisustatud vannituppa ja avas klaasuksega dušikabiini, mis oli küllalt suur, et seal elada. Ta silmitses seepi, varnas rippuvaid dušigeele ja šampoone. Kapikese peegliga uks oli lahti ja ta kontrollis tabletivaru. Mõeldes ise pidevalt koristaja sõnadele.

      Ärra Bishop on terve nädal ära. Ei old eile õhtu kodu. Mina teab, et teda eile õhtu ei old, sest mina teeb prouva Bishopile õhtusöök. Prouva sõi ainult salat. Kui ärra Bishop on kodu, tahab ärra liha või kala. Mina teeb suur toit.

      Nii et kui Brian Bishop polnud eile õhtul siin oma naisega seksimänge mängimas, kes siis oli?

      Ja kui too tundmatu naise tappis – siis miks?

      Oli see õnnetus?

      Kägistusjälg kaelal vaidles väga häälekalt vastu.

      Ja Grace’i vaist samuti.

      12

      Sussex House, klants ristkülikukujuline kolmekorruseline hoone, vananes sarnaselt paljude varase sõjajärgse ehitusbuumi saavutustega ruttu. Algset arhitekti oli selgelt mõjutanud art déco ajastu ja mõne nurga alt jättis maja väikese väsinud kruiisilaeva tekiehitise mulje.

      Rajatud 1950ndatel nakkushaiglana, oli see paiknenud toona aukartustäratavalt eraldatud künkal Brightoni serval, just Hollingbury eeslinna taga, ning arhitekt oli kahtlemata näinud oma kätetööd täies üksildases hiilguses. Kuid aastate kulg polnud lahke. Laiutava linna pealetungis liigitati hoonet ümbritsev ala tööstuskrundiks. Haigla suleti põhjustel, mida tänapäeval enam täpselt ei mäletatud, ja hoone ostis ära kassaaparaate tootev ettevõte. Paar aastat hiljem müüdi see külmikufirmale, mis müüs selle edasi American Expressile, mis omakorda müüs selle 1990ndate keskel Sussexi politseiametile.

      Remonditud ja ajakohastatud, avati see ohtra kära saatel Sussexi kriminaalpolitsei lipulaevana, tipptehnoloogilise peakorterina, mis asetas krahvkonna politseijõud moodsa Briti korrakaitse esirinda. Hiljem toodi siia üle ka kinnipidamiskeskus koos arestikambritega, nii et hoonele tehti juurdeehitis. Ja ehkki Sussex House ähvardas õmblustest käriseda, oli nüüd parajasti käimas mõningate mundrit kandvate politseiüksuste siia ületoomine. Kuna kaader oli kasvanud neljasaja kolmekümne inimeseni, valmistas üheksakümne parkimiskohaga hoone esialgsete lootustega võrreldes mitmeti pettumuse.

      Tunnistajate küsitlustuba on kahele viletsale boksile liiga pidulik nimetus, mõtles Glenn Branson. Pisemat ruumi, kus ainsaks sisustuseks oli monitor ja kaks tooli, kasutati jälgimiseks. Suurem, kus ta praegu nooremuurija Nick Nicholli ja ahastusse langenud Brian Bishopiga istus, oli sisustatud eesmärgiga tunnistajate ja võimalike kahtlusaluste ärevust hajutada – hoolimata kahest seinale üles seatud kaamerast, mis osutasid otse neile.

      Boks oli heledalt valgustatud, kõva halli vaiba ja kreemjate seintega, avara lõunapoolse aknaga, kust üle ASDA supermarketi katuseplatoo paistis tükike Brightonit ja Hove’i; kolm kitsa põhjaga tooli olid kaetud kirsipunase riidega ning üpris ilmetu mustade jalgade ja männiimitatsioonist plaadiga kohvilaud võis välimuse järgi otsustades olla mõne odavmööblipoe tühjendusmüügi viimane jääk.

      Toas hõljus värske aroom, nagu olnuks vaip äsja põrandale laotatud ja värv seintel alles kuivamas, ja ometi oli see Bransoni mäletamist mööda kogu aeg nõnda lõhnanud. Ta oli siin istunud kõigest paar minutit ja higistas juba, samuti kui nooremuurija Nicholl ja Bishopki. Selle hoone igavene häda oli ventilatsioon, mis ei kõlvanud kuhugi, ja ka pooled aknad ei käinud lahti.

      Seinalülitist salvestustehnikat käivitades nimetas Branson kuupäeva ja kellaaja. Ta selgitas protseduuri käiku Bishopile, kes noogutas alistuvalt.

      Mees näis olevat üdini lohutamatu. Kallis hõbenööpidega kollakaspruun pintsak lahtise kurgualusega sinisel Armani polosärgil puseriti ja ülemisest taskust piilumas päikeseprillid, СКАЧАТЬ