Mitte päris surnud. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli Sophie Harrington kirjutanud: „Segu „Tulnukast” ja sarjast „OC”.”

      Alates lapsena „Ozi võluri” nägemisest oli ta tahtnud mingil viisil, kas või väikeses rollis, filmindusega seotud olla. Nüüd oli tal unistuste amet, ta töötas tüüpidega, kes olid kamba peale tootnud tosinaid filme, millest mõnda oli ta näinud kas kinoekraanil, videos või DVD-l; ja arendusjärguski leidus neil üht-teist, mida ei oodanud tema uskumist mööda tulevikus küll Oscarid, aga vähemalt teatav kommertsedu.

      Ta ulatas Adamile kruusi piimakohvi kahe tüki suhkruga ja Cristianile kruusi lisanditeta jasmiiniteed, istus siis enda teekruusiga (piim ja kaks tükki suhkrut) kirjutuslaua taha, logis netti ja vaatas e-kirjade posu, mis oli tema meilikasti üle ujutanud.

      Kõigile kirjadele oli vaja vastata, kuid pagana pihta, üks asi oli esmatähtis. Ta tõstis mobiili kõrva äärde ja valis uuesti mehe numbri.

      Ta suunati otse kõneposti.

      „Helista mulle,” ütles ta. „Esimesel võimalusel. Ma olen tõesti mures.”

      Tund aega hiljem proovis ta jälle. Ikka kõnepost.

      E-kirju aina lisandus. Tema tee seisis joomata vastuvõtutoa kirjutuslaual. Metroos loetud stsenaarium oli lahti samalt leheküljelt, kus oli pooleli jäänud. Seni ei sujunud täna hommikul miski. Oma kolmandale bossile Luke Martinile ei õnnestunud tal homme lõunaks Caprice’i lauda reserveerida ja Adamile oli ta unustanud mainida, et kohtumine filmiäri raamatupidaja Harry Hicksiga täna pärastlõunal on tühistatud. Lühidalt, terve päev oli üsna mokas.

      Siis helises tema telefon ja päev võttis isegi hullema pöörde.

      11

      Naine ei olnud lehkama hakanud, mis viitas, et ta polnud veel väga kaua surnud. Ventilatsioon Bishopite magamistoas aitas kaasa, hoides söövitavat augustikuumust tõhusalt vaos.

      Porikärbsedki ei olnud veel platsis, aga varsti nad saabuvad. Need putukad haistsid surma lausa viie miili kauguselt. Umbes sama vahemaa tagant nagu ajalehereporterid, neist üks oli juba väravas ja küsitles sissepääsu valvavat konstaablit, kellelt reporteri kehakeele järgi otsustades palju ei pudenenud.

      Roy Grace, kapuutsiga valge steriilne paberkombinesoon üll, kummikindad käes ja jalatsitel kilekatted, jälgis teda viivu toa eesaknast. Kevin Spinella, pisut üle kahekümne aasta vana kleenukese näoga mees, lohakalt seotud lipsuga hall ülikond seljas, märkmik peos ja näts suus. Grace oli temaga varemgi kokku puutunud. Ta töötas kohalikus ajalehes Argus ja tal näis olevat arenenud hirmuäratav oskus jõuda kuriteopaika mitu tundi enne politsei ametlikku teadaannet. Kiiruse ja faktitäpsuse põhjal, millega tõsised kuritööd olid hiljuti üleriigilisse meediasse sattunud, oletas Grace, et talle lekitab infot keegi politseist või operatiivkeskusest. Kuid see oli väike mure.

      Püsides kleeplindijoonel, mille kriminalistide meeskond oli vaibale vedanud, kõndis Grace üle toa ja võttis ühe telefonikõne teise järel. Ta organiseeris esimese astme juurdlustuppa töö- ja lauaruumi oma loodavale uurijate, trükkijate ja kartoteekijate tiimile ning leppis lisaks kokku kohtumise planeerimisjuhiga, et kavandada käesoleva juurdluse lähtestrateegia. Praegu, kuni kestis kuldne tund, oli iga minut hinnas. Kahtlase surma sündmuspaigale saabumisel võis eduka vahistamise tõenäosus suuresti sõltuda esimese tunni tegevusest.

      Siin jahedavõitu toas, mis oli läbi imbunud šiki parfüümi lõhnast, murdiski ta telefonikõnede vahel pead: kas see surm oli õnnetusjuhtum? Öö täis perversset seksi, mis lõppes halvasti?

      Või oli see mõrv?

      Enam-vähem iga mõrva puhul oli süüdlane üsna kindlasti uurijast rohkem sabinas. Roy Grace’il oli aastate jooksul mõrtsukatega üksjagu pistmist olnud ja üldiselt ei suutnud nad külma närvi säilitada ega rahulikult käituda, mitte kohe pärast juhtunut. Valdavalt viibisid nad seisundis, mida kutsuti punaseks uduks. Adrenaliin möllas, mõtlemine oli segane, nende teod – ja mis tahes kavandatud plaani – nurjas aju keemiliste koostisosade ahelreaktsioon, millega nad polnud lihtsalt arvestanud.

      Hiljuti oli ta telekast näinud dokumentaalfilmi sellest, kuidas inimevolutsioon ei jaksanud sammu pidada inimühiskonna arenguga. Maksuinspektoriga silmitsi seistes oli inimestel vaja rahulikuks ja külmavereliseks jääda. Selle asemel käivitusid vaistlikud algelised põgenemis- ja võitlusreaktsioonid – samad reaktsioonid, nagu savannis mõõkhambulise tiigriga trehvamisel. Inimesi raputas võimas adrenaliinisööst, mis ajas värisema ja higistama.

      Pikapeale sööst viimaks vaibub. Nii et parim võimalus tulemusi saavutada on kurjategija tabada, kuni too on alles kõrgendatud erutuse seisundis.

      Magamistuba ulatus läbi terve maja – sellist maja, nentis ta erilise kadeduseta, ei saa tema endale iial lubada. Ja isegi kui saaks, mis juhtuks küll vaid loteriivõidu korral – ebatõenäoline, sest tal oli harva meeles pilet osta –, ei soetaks ta sedalaadi maja. Ehk mõne mõnusa George’i-aegse häärberi, mille juurde kuulub järv ja paarsada aakrit rulluvat maastikku. Midagi natuke stiilsemat ja väärikamat. Jep. Maahärra Grace. Seda kujutas ta ette. Teadvuse pöörasemates soppides.

      Aga mitte säärast priiskavat võltstudorlikku majalasu tõrjuva valgeksvõõbatud müüri ja elektrooniliste sepisrauast väravatega Brightoni ja Hove’i elamupiirkonna kõige hooplevamal tänaval Dyke Road Avenuel. Ei eales. Esialgu oli tema arust maja ainuke pluss garaažis: võrdlemisi kaunilt taastatud ja tolmulinaga kaitstud valge 3,8-liitrine Jaguar Mk II, mis tõestas, et Bishopid polnud siiski täiesti maitselagedad.

      Bishopite ülejäänud kaks autot sissesõiduteel ei jätnud sügavat muljet. Üks oli tumesinine 3. seeria BMW kabriolett ja teine must Smart. Nende taga oli majaesisele ümarale kruusatatud alale trüginud kandiline kobakas esimese astme juurdluste buss, märgistustega politseiauto ja veel mitu kriminalistikameeskonna liikme autot. Varsti veereb platsile kollane Saabi kabriolett, ühe riikliku patoloogi, kohale kutsutud Nadiuska De Sancha omandus.

      Toa vastasservas, voodist vasakul ja paremal, avanes vaade üle katuste merele, kuhu oli umbes miil maad, ja all aia muruterrassidele, mille keskel – silmatorkavam kui ujumisbassein tagapool – kõrgus ehispurskkaev, tipus Mannequin Pisi koopia, väikest kasvu keerubitaoline pissiv kivipoiss; öösiti kahtlemata kirendavates värvides valgustatud, mõtles Grace järgmist telefonikõnet võttes.

      Kõne oli vana kooli uurijale Norman Pottingile, kes polnud meeskonnas just populaarne isik, kuid ühe eelmise eduka juurdluse käigus oli Grace leidnud, et tegu on usaldusväärse tööhobusega. Pottingit juhtumi juurde nõutades käskis ta mehel korraldada kõigi mõrvapaigast kahe miili raadiuses ja Brightonist sisse-välja viivatel maanteedel asuvate turvakaamerate salvestuste hankimine. Ta tellis ka mundripolitseinike rühma vahetus naabruses ukselt uksele küsimusi esitama.

      Nüüd pööras ta tähelepanu taas süngele pildile kuninglikku mõõtu kahe sambaga baldahhiinvoodil. Liikumatu naine, käed laiali, kumbki käsi meestelipsuga voodisamba külge seotud, mis paljastas värskelt raseeritud kaenlaalused. Kui mitte arvestada tillukese oranži lepatriinuklambriga peenikest kuldkaelakeed, kullast laulatussõrmust ja piraka teemandiga kihlasõrmust, oli naine alasti, võluvat nägu raamimas pikk punane juuksesasi ja silmade ümber mustad rõngad – küllap naise kõrval lebavast Teise maailmasõja aegsest gaasimaskist, pakkus Grace, mõeldes talle aastate jooksul mõrvajuurdlustes mantraks kujunenud sõnadele.

      Mida ütleb laip sündmuspaigal?

      Naise varbad olid lühikesed ja tömbid, küüntel murenenud roosa lakk. Riided olid põrandale puistatud, otsekui oleks naine kiiruga lahti riietunud. Riiete seas vedeles luitunud kaisukaru. Peale häbemepiirkonna alabastervalge bikiinikolmnurga СКАЧАТЬ