Skvotterid. Hugo Vaher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohe, kus ma teda varem näinud olin. See oli üks kiilaspeadest. Seesama punase särgiga, kes mul teel ees tolknes, kui jalgrattal kuulutusi kleepimas olin käinud. Ta tiris žestiga tagataskust musta värvi rahatasku ja päris baaris töötavalt tüdrukult: „Kui palju tahad, raisk?”

      Ja alles siis nägin ma teda. Tüdrukut, kes terve selle aja oli jooke valanud ja meie ees olevat järjekorda kahandanud. Ta oli üdini armsa näoga. Punakad, ilmselt värvitud juuksed hooletutes patsides nagu Pipil. Tukk pooleldi silmil. Seljas kitsas ja naba paljastav musta värvi T-särk. T-särgi rinnal oli kleeps või mingi silt. Jalas paistsid sinised teksad.

      Riku, mis oli ilmselt selle skinni nimi või hüüdnimi, maksis, ja külastajate vahelt välja ilmunud kolme kamraadi abiga tassisid nad baarileti sinna tekkinud klaasidest tühjaks. Pitsi kangemat kummutas Riku samas leti ääres enne lahkumist ja lõi siis klaasi vastu letti peaaegu puruks.

      „Oot-oot. Rahulikult,” lähemale astus baarileti taga askeldanud patsipunutud habemega tegelane.

      „Ise ole rahulikult, heil!” kostis Riku vastu.

      „Tead, ei viitsi, läheme edasi!” hüüdis Tarvi mulle läbi lärmi.

      „Aga oota, oota, me oleme kohe ju järgmised.”

      Ma tahtsin veel seda tüdrukut näha. Tema rinnal oleval sildil seisis „Timeli”. Kummaline nimi, kui see tema nimi oli. Ma polnud varem kuulnud.

      „Tere, Timeli,” ütlesin valju häälega.

      Tüdruk naeratas.

      „Mida sina tahad?”

      „Ma tahaksin sinuga mõnel õhtul välja minna!” hüüdsin ja tundsin kohe, kuidas ma teen midagi sellist, mida ma tavaliselt ei tee.

      Oigasin häbist. Olin nii tüüpiline olnud.

      „Hahaa,” pani tüdruk käed puusa.

      Ilmselt sai ta selliseid magedaid ettepanekuid sageli.

      „Timeli, jah?”

      „See on mu nimi, telli ja lase teistel ka tellida.”

      „Aga mida sa ise võtaksid?”

      Timeli vajus hetkeks mõttesse, vaadates selja taha pudeliriiulitele.

      „No mina võtaks ploomimahla.”

      „Ah et ma näen nii jommis välja?”

      „Sa küsisid, mida mina tahan, tobujuss.”

      „Üks ploomimahl siis,” pistsin käe püksitasku ja õngitsesin seal varjus olevaid münte näpuotsaga.

      Kui ta klaasi mu ette oli asetanud, siis maksin ja astusin letist eemale.

      „Oota, sinu jook!” hüüdis Timeli.

      „Ei ole, sinu oma!”

      Ma üritasin talle julgustavalt viibata, aga juba trügiti minu ja leti vahele ning mul õnnestus tabada vaid Timeli naeratavaid silmi, kui ta pead vangutas. Talle ilmselt tehti jooke õhtu jooksul kogu aeg välja, aga noh, olgu see siis klišee, las ta olla.

      Teised seisid juba ukse ees, valmis välja astuma.

      „Ühesõnaga – tulime siia, et seista järjekorras,” võttis Lenno meie visiidi kokku.

      „Tulime siia, et Hando saaks järksis seista ja baaridaamile jooki välja käristada,” parandas teda Tarvi.

      „Mis asja? Ma ei teadnudki, et sulle tüdrukud meeldivad,” hüüatas Pill beibelikult ja lõkerdas naerda.

      Torkasin teda näpuga kannikasse. Ta kiljatas ja lõkerdas veelgi rohkem ja valjemini.

      Väljudes nägin, kuidas Riku poolkinnised silmad meid saatsid. Ilmselt oli tema siin boss ja kõik teised, kes liiga palju sõna võtsid, võisid kergemal juhul saada tema tapva pilgu osaliseks, halvemal juhul aga ukse taga kolakat. Nii palju võis tema hoiakust välja lugeda. See mees tähendas sekeldusi. Talle oli näkku kirjutatud – vaata mulle silma ja ma löön sul nad kinni, heil!

      Puud praksusid ahjus ja veranda poolt tuli Lenno kahe põõsaoksast voolitud ridvaga, millele pidime sealiha otsa lükkima. Toas oli tunda suitsu, lahtisest ahjuuksest lahvatas aeg-ajalt sisse helehall tihe tossupahvak. Kuid mida soojemaks läksid lõõrid, seda paremini hakkas ahi tõmbama. Sireli joonistas midagi elutoa tapeedile koos Tarviga. Ma pidin tapeedi niikuinii ära vahetama, las nad siis sodivad. Või õigemini joonistavad. Köögis hakkis Pill oma jänesetoitu. Lükkasin õhuukse koomale ja läksin talle seltsiks.

      Enne, kui ma täna Timelit nägin, olin ma unistanud Pillist. Tema vintske keha tundus väga ahvatlev ja näis, et seks oli peamine, mis mul hetkel temaga seostus. Ei mingeid käest kinni jalutamisi pargis või jõe ääres või kinos nagistamist. Räige ja loomalik seks. Nüüd, köögis teda korraks vaadates, tundsin mingit süümekat. Mulle näis, et soovisin siin näha Lennot ja et Lenno ta kähku ära nabiks. Oleks mul üks ahvatlus vähem ja saaksin keskenduda oma uuele silmarõõmule pubis. Imelik, kuid mind häiris Pilli nali pubiuksel seniajani. Vist mingi isaste värk. Ent meis kõigis peitub vist parasjagu homofoobiat, et lasta end sellistel süütutel naljakestel endast välja viia. Keegi ei seadnud ju midagi kahtluse alla. See oli nali. Aga millegipärast tundsin, et pean enda eelistusi tõestama ja suutmata kontrollida edasist asjade käiku, lõin Pillile paraja laksu vastu tagumikku. Temas ei olnud vist grammigi rasva. Ma ei murdnud käeluud, kuid sellegipoolest avastasin end välkkiirelt mõttelt, et oleks nagu soovinud midagi pehmemat. Ja sealt tuli Lenno, mind päästma.

      „Ära jama, võta parem see porgand,” ütles Pill naerdes ümber pöördudes.

      „Kuhu sa soovid, et ma selle paneksin?” küsisin ja Lenno pahvatas ka hirnuma.

      Me olime lõbusas tujus.

      „Sa vaata mul!” viibutas Pill selle peale kurki oma käes.

      Kõik, ka väga süütud naljad, tundusid ühel hetkel nii paganama himurad. Võis olla ka meie east tingitud. Kõik kees üle.

      „Kuule, Lenno. Aita teda. Ma lähen vaatan, mida söed teevad.”

      „Söed, ha-ha-haa,” naeris Pill, sest mõni hetk tagasi olime arutanud, kuidas nimetada erinevate väljendite abil enese täisjoomist ja üks variantidest oli „end söeks jooma”.

      Tarvi ja Sireli olid ilmselt söed, sest elutoast kostis kööki nende valju lõkerdamist. Mina pidasin muidugi silmas ahjus põlevaid puid. Kõht hakkas tühjaks minema ja me pidime midagi sööma.

      Elutoa seinad olid selle väikese aja jooksul, mis ma köögis olin olnud, kattunud väga skisofreeniliste sirgeldustega. Ühe korraliku hipi unenägu vaatas mulle seinalt vastu. Suures joonistamise tuhinas oli Tarvi maalinud ka osa aknaalusest täis, mis ei olnud aga enam tapeedi all, vaid krohvitud ja värvitud. See kõik tundus väga naljakas. Kõhtu kinni hoides naersime, et silmad märjad. Ma kujutasin ette üürileandja nägu, kui ta oleks sel hetkel sisse astunud. Ometi pidin ma niikuinii tapeedi ära vahetama ja aknaalune pleekinud kollane värv lausa nõudis valgeks võõpamist. Nõnda ei olnud sellest pullist suurt jama oodata. Vähemalt nii arvasime meie. Meie, kes me olime juba kella kümnest saadik end lõdvaks lasknud ja kes me magama saime alles varavalges.

      Uksekell helises vaid korraks ja sellele järgnes СКАЧАТЬ