Skvotterid. Hugo Vaher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on originaalne ja tänaseni veel töökorras,” kommenteeris Ilmar aegreleed.

      Mulle meeldis kõik, mida ma seni näinud olin. Astusin korterisse. Paremal asus kaks tuba, nende vahel seisis massiivne kahhelkiviahi. Mõlemate tubade uksed olid lahti ja sealt kiirgas eredat hilissuvise hommiku valgust. Vasakult paistis väikese koridori lõpus ilmselt köögilaud. Avara esiku lõpus oli veel üks tuba ja selle toa ukse kõrval oli ilmselt pesuruum.

      „Lähme elutuppa, seal räägime,” ütles Ilmar.

      Ma istusin kuuekümnendate stiilis tugitoolis. See oli parajalt kitsas ja ebamugav, et mu tähelepanu erksana hoida. Ma ei olnud hommikuinimene. Minu vastu oli end seadnud korteri omanik Ilmar Teeäär. Tundsin end nagu eksamil.

      „Noh, räägi siis endast. Mis mees sa oled?”

      Ilmselt soovis Ilmar siiski põhjalikumat ülevaadet mu tegemistest. Vale valik võis hiljem kurjasti kätte maksta. Alustasin sellest, kus ma sündinud olin ja Ilmar hakkas naerma.

      „Mul ei ole midagi selle vastu, et su elulugu kuulata, aga vaat mul on kell üksteist väike koosolek Tiigi tänavas ja teeks nii, et jääme nii viimase aasta piiresse. Kõike muud jõuab asjade sobivuse korral ka hiljem,” ütles ta muheledes.

      Tundsin end veidi rumalalt, aga suutsin end kohe koguda ja rääkisin, et olen Tallinnast ja otsin elamist ja et õpin juurat ja mulle meeldib siinne linnaosa. Rääkisin veidi oma vaimustusest vanade asjade vastu.

      „Ilmselt oleks see korter sulle sobiv. Vähemalt nii palju, kui ma kursis olen, ei leidu siin kandis paremat. Küsimus on selles, kas sa oled minu kui üürileandja jaoks piisavalt usaldusväärne. Vaata, mul on siin varemgi olnud üliõpilasi ja kõik on kenasti hakkama saanud. Ma ise elan samuti siin linnas, aga teatud põhjustel on see korter jäänud mul vabaks pinnaks. Ma olen mõelnud selle müügile, kuid hetkel ei pakuta selle eest hinda, mida see koht minu arvates väärt on. Muide, siin elades pead sa arvestama, et siin on külm. Kui me siin varem ise elasime, siis talvel kandsime pidevalt villaseid sokke. Ahjusid on siin kaks, pluss köögis olev pliit. Kas sa kütta mõistad?”

      Noogutasin. Olin elanud suviti linna lähedal suvilas ja seal oli meil Pioneer pliit. Ma teadsin ahjukütmise detaile ka seetõttu, et kõikjal maal, kus mul sugulasi vähegi elas, kütsid nad kõik ahju.

      „Väga hea, sellisel juhul näitan ma sulle korterit ja kui see sulle sobib, siis sõlmime lepingu.”

      Naeratasin omaette. Kõik läks nii libedalt.

      Korter osutus tohutult suureks. Kolm tuba, pluss väike majapidaja toake köögi ja ühe magamistoa vahel, lisaks avar veranda ja aianurk. Kuna korter vajas hoolt, siis leppisime kohe kokku, et paari kuu üüri eest kohendan ruumide lagesid ja vahetan tapeedid. Ilmnes, et ka ahjud vajasid remonti ja ka selle väljamineku lubas Ilmar üürist maha arvata. Ma olin rahul. Võisin kas või järgmisel päeval sisse kolida. Ja seda ma kavatsesingi teha. Lahkusin sellest nelja korteriga suure aiaga majast teadmisega, et mu esimene ülikooliaasta on alanud edukalt.

      „Siin on vann!” hüüatas Tarvi.

      „Jah, mugav, kas pole?”

      „Sa tahad öelda, et selle raha eest saad sa kogu selle elamise endale?” ei suutnud Tarvi ikka veel uskuda.

      „Ei ole ta kokkuvõttes nii odav midagi. Puudele kulub omajagu. Remonti teen ju ise, üksnes materjalid saan üürist maha arvata.”

      Ma olin just võtmed saanud ja tulnud Tarviga veel kord oma uut elamist üle vaatama. Omaette sai ju märksa paremini uurida, kas tehing oli väärt või mitte.

      „No aga sa ei pea ju seda suurt ahju kütma, kui sa neid tube ei kasuta. Sa ju ei kasuta?” Aimasin, kuhu Tarvi tüürib.

      „Ma ei saa allüürnikke võtta. Vähemalt veel mitte. Las ma ikka elan enne sisse.”

      „Kes siin allüürnikest rääkinud on?” muigas Tarvi, teades ise väga hästi, mida ta tegelikult oma küsimusega silmas oli pidanud.

      „Mul on su abi vaja kolimisel.”

      „Teeme ära. Aga üksnes tingimusel, et saan siin vannis käia.”

      Tarvi oli vannifriik. Ta oli vist sündinud ja kasvanud vannis. Küllap magaski seal. Ta võis tunde vannivees liguneda ja lugeda. Tass teega vanni kõrval asuval taburetil ja võileib juustuga puhuks, kui nälg näpistama hakkab. Ime, et tal juba uimed ei kasvanud. Kuna tema korteris normaalne pesemisvõimalus puudus, siis olin nõus. Tegelikult oleks Tarvi aidanud mind ka ilma lisatingimuseta. Lihtsalt oli võimalus vajalik asi kohe ära lahendada.

      „Kust sa puid ostad?” küsisin.

      Keldris oli puid, mis eelmistest asukatest üle olid jäänud, kuid need olid niisked.

      „Mina ei osta enam, kuhu ma need panen? Ma võin sulle sõbra numbri anda, kes töötab majatehases. Neil on saejääke. Toovad kohale ka.”

      Ta otsis oma telefoni taskust välja ja ma tegin kohe kõne.

      Korteris oli voodi – lai kušett, väike öökapp, sealsamas magamistoas seisis suur riiul, mis oli täis huvitavat kirjandust. Elutoas oli ümmargune laud koos nelja kuuekümnendate stiilis tugitooliga. Köögis oli ka mööbel olemas. Ma ei vajanud muud, kui tuua siia oma kitarr, võimendus, voodipesu ja riided. Otsustasin kodus ära käia, tuua oma autoga asjad ja siis hakata remondiga otsast pihta. Tarvi käis peale, et enne tuleks üks korralik soolaleivapidu teha. Ma olin selle mõttega peaaegu nõus. Pärast Zavoodi olin ma sellega täiesti päri.

      Pubi oli rahvast täis. Oli hilisõhtu ja kell oli liginemas südaööle. Meid oli siin mitu – Tarvi, Lenno, Sireli ja Pill. Meil oli kaasas mitu kotti head-paremat, kuid sellegipoolest otsustasime astuda läbi viimasest baarist enne minu juurde jõudmist. Meie eesmärk oli pühitseda sisse mu uus elamine ja selleks otstarbeks olime enne kümmet kõik üheskoos poes käinud. Kuna Pill oli taimetoitlane, siis leidus meie kotis igat sorti puu- ja juurvilja, mida kas siis paljalt või millegi sisse kastetuna sai krõmpsutada. Kuid nii mina kui ka Tarvi ja Lenno ei saanud vastu kiusatusele osta grillimiseks ka liha ja nii lendas meie kärusse pakk kadakasuitsust siga. Pill tegi grimasse ja me lubasime talle, et see jääb tema juuresolekul viimaseks korraks. Kuidas me seda valmistama pidime, me veel ei teadnud. Ja ilmselt ei olnud see ka kõige olulisem küsimus sel ajahetkel, kuna järgmine pikem peatus oli õlleleti juures. Arvasime, et jaksame kõik kohale tarida. Nagu selgus, vajasime siiski üht väikest peatust enne Jakobi mäkke ronimist.

      Me toetasime ostukotid vastu tellisseina ja ma trügisin koos Tarviga leti poole. Seinal rippuval ekraanil mängis Lemmy bassi. Seisime lõputuna näivasse sappa. Kõik venis.

      „Rutem, mul läheb buss!” hüüdis Tarvi.

      Vahepeal trügisid sappa mõned tüdrukud, kes arvasid, et oma ilusa näolapiga on neil eesõigus. Leidsime Tarviga, et ilmselt ikka mitte tulenevalt välimusest, vaid invaliidi staatusest. Veidi närvi ajas selline suhtumine küll. Paar inimest meist eespool pressis jälle üks end vahele ja Tarvi üritas üle lainetava massi talle õlale koputada.

      „Hei, kurat, mida sa teed!? Järjekord lõpeb seal,” ja ta viipas käega selja taha, pannes selle kogemata oma tagaseisjale seltsiks olnud tüübi õlleklaasi nii, et vahtu pritsis.

      „Sorri,” viskas Tarvi süüdlaslikult, aga tüüp üksnes noogutas, justkui mõistes, ja ajas juttu edasi. Sellised asjad olid siin tavapärased.

      Tüdruk eespool ei teinud aga Tarvit СКАЧАТЬ