Näljamängud. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

      1

      Kui ma ärkan, on voodi minu kõrval tühi. Sirutan käe välja ja otsin Primi sooja keha, kuid sõrmede alla jääb ainult kare purjeriidest madratsikate. Ilmselt nägi ta halba und ja ronis ema kõrvale. Muidugi. Käes on lõikuspäev.

      Ajan end küünarnuki najale püsti. Magamistoas on piisavalt valge ja ma näen neid hästi. Minu väike õde Prim on end kerra tõmmanud ja magab sügavalt ema kaisus, põsk vastu ema põske. Ema näeb magades noorem välja, väsinud küll, aga mitte nii vaevatud. Primi nägu on värske nagu vihmapiisk, armas nagu priimula. Selle järgi sai ta endale nimegi.1 Ka mu ema oli kunagi väga ilus. Nii vähemalt räägitakse.

      Primi põlvede juures istub ja valvab maailma kõige inetum kass. Lömmis nina, pool kõrva puudu, silmad mädaneva kõrvitsa karva. Prim pani talle nimeks Buttercup2, sest tema arvates oli kassi porine kollane kasukas täpselt selle särava lille värvi. See kõuts vihkab mind. Või vähemalt ei usalda sugugi. Olgugi juba mitu aastat möödas, aga ta mäletab ilmselt väga hästi, kuidas ma tahtsin teda ämbrisse ära uputada, kui Prim temaga koju tuli. Kondine kassipoeg, kõht ussidest paistes, kirpe täis. Ainult see mul siis puudus – veel üks suu, mida toita. Aga Prim anus, isegi nuttis. Andsin järele. Lõpuks läks kõik hästi. Ema tegi kassile ussi- ja kirburavi ning kõuts on sündinud hiirepüüdja. Saab isegi mõne juhusliku roti kätte. Mõnikord, kui ma jahisaaki puhastan, annan sisikonna Buttercupile. Enam ta minu peale ei sisista.

      Sisikond. Ei mingit sisinat. Lähedasemaks meie suhe ilmselt ei muutu.

      Lasen jalad üle voodiääre rippu ja libistan jahisaabastesse. Pehmed nahksaapad, täpselt minu jalgade järgi vormunud. Tõmban püksid jalga, särgi selga, topin pika tumeda patsi mütsi sisse ja haaran leivakoti. Laual puukausi all, hiirte ja kasside eest varjul, ootab basiilikulehtedesse mässitud imeline tükike kitsejuustu. Primi kingitus mulle lõikuspäeva puhul. Panen juustu ettevaatlikult taskusse ja lipsan õue.

      12. ringkonna meiepoolne kant, mida hüütakse Servaks, kihab sel kellaajal tavaliselt söekaevuritest, kes ruttavad hommikusse vahetusse. Längus õlgade ja paistes sõrmenukkidega mehed ja naised, kellest paljud proovisid murdunud sõrmeküünte alt söetolmu välja küürida viimati juba kaua aega tagasi ning kelle aukuvajunud nägudel on sügavad vaod. Aga täna on mustad söestunud tänavad tühjad. Madalate hallide majade aknaluugid on suletud. Lõikus ei alga enne kella kaht. Võib sama hästi ka kaua magada. Kui saad.

      Meie maja asub peaaegu Serva lõpus. Pean ainult mõnest väravast mööduma, enne kui jõuan armetule väljale, mida kutsutakse Aasaks. Aasa lahutab metsast kõrge traataed, mille kohal on spiraalne okastraat. Tegelikult piirab see tervet 12. ringkonda. Teoreetiliselt peaks seal kakskümmend neli tundi ööpäevas elekter sees olema, et hirmutada metsas elavaid kiskjaid – metsikute koerte karju, üksikuid puumasid, karusid –, kes varem ähvardasid tänavatele tungida. Aga et meil veab, kui õhtul kaks või kolm tundigi elektrit saame, ei ole traataia katsumine eriti ohtlik. Sellest hoolimata kuulan tavaliselt natuke aega, kas traadid undavad, mis tähendab, et elekter on sees. Praegu on kõik vaikne nagu hauas. Mõned põõsad varjuks ees, laskun maad ligi kõhuli ja libistan end aia alt läbi kohas, kus see on juba mitu aastat umbes poole meetri ulatuses lõdvem olnud. Aias on teisigi nõrku kohti, aga see siin on kodule nii lähedal, et lähen metsa peaaegu alati siitkaudu.

      Niipea kui metsa jõuan, otsin puuõõnest üles oma vibu ja nooled. Olgu elekter sees või mitte, aga aed on hoidnud 12. ringkonnast eemal kõik lihasööjad. Metsas hulguvad nad vabalt ringi ning lisaks valmistavad muret mürgised maod, marutõbised loomad ja täiesti olematud teerajad. Aga metsas on ka toitu, kui tead, kuidas seda leida. Minu isa teadis ja õpetas mullegi mõningaid asju enne, kui ta kaevanduse plahvatuses tükkideks rebiti. Isegi matta ei olnud midagi. Olin siis üksteist. Viis aastat hiljem ärkan endiselt selle peale, et hüüan unes isale, et ta jookseks elu eest.

      Kuigi metsas käimine on illegaalne ja salaküttimine toob kaasa kõige rangemad karistused, riskiks sellega rohkem inimesi, kui neil oleks relvad. Aga enamik ei ole nii vaprad, et julgeksid ainult nuga käes metsa minna. Minu vibu on haruldus, isa tehtud, peidan seda ja veel paari teist tema meisterdatud vibu niiskuskindlalt pakituna metsas. Isa oleks nende müümisega võinud teenida hulga raha, aga saanuks võimud sellest teada, oleks ta mässu õhutamise eest avalikult hukatud. Suurem osa rahuvalvajaid pigistab mõne meiesuguse küti pärast silma kinni, sest nad on värske liha peale sama maiad nagu kõik teisedki. Tegelikult on nad ühed meie parimad kliendid. Aga kogu Serva relvastamist ei oleks keegi kunagi lubanud.

      Sügisel hiilivad mõned vapramad hinged metsa õunu korjama. Aga ei lase Aasa kunagi silmist. Alati piisavalt lähedal, et häda korral 12. ringkonna turvalisse rüppe tagasi joosta. "12. ringkond. Siin võid turvaliselt surnuks nälgida," pomisen endamisi. Seejärel vaatan kiiresti üle õla. Isegi siin, kesk tühja välja, painab mind mure, et keegi võib pealt kuulda.

      Kui noorem olin, ajasin emale surmahirmu nahka kõikide nende asjadega, mida võisin välja pahvatada 12. ringkonna ja inimeste kohta, kes kauges Kapitooliumi linnas valitsevad meie riiki Panemit. Lõpuks sain aru, et see võib meid ainult suuremasse ohtu seada. Et keegi kunagi mu mõtteid ei saaks lugeda, õppisin keelt hammaste taga hoidma ja näole ükskõiksuse maski manama. Koolis oma tööd vaikselt tegema. Avalikul turul ainult viisakusväljendeid vahetama. Teistega väga vähe rääkima – kui välja arvata kauplemine Hobis, mustal turul, kus ma peamiselt raha teenin. Isegi kodus, kus ma nii eeskujulik ei ole, väldin riskantseid teemasid nagu lõikus või toidunappus või Näljamängud. Prim võib hakata minu sõnu kordama ja kuhu me niimoodi välja jõuaksime?

      Metsas ootab mind ainus inimene, kellega koos saan olla mina ise. Gale. Tunnen, kuidas mu näolihased lõtvuvad ja samm muutub kiiremaks, kui kõnnin üle küngaste meie kohtumispaiga poole: kaljuservale, kust avaneb vaade orule. Siin pakub marjapõõsaste tihnik soovimatute pilkude eest varju. Näen, et poiss ootab, ja naeratus ilmub mu näole. Gale ütleb, et ma ei naerata kusagil mujal kui metsas.

      "Hei, Catnip," tervitab Gale. Tegelikult on mu nimi Katniss, aga kui ma talle esimest korda oma nime ütlesin, sosistasin seda vaevukuuldavalt. Ta arvas, et ma ütlesin Catnip. Ja kui see segane ilves hakkas mul ka veel metsas järele käima ja almuseid ootama, pani ta selle hüüdnime mulle täiesti ametlikult.3 Lõpuks pidin ilvese maha laskma, sest ta hirmutas jahisaagi minema. Mul oli isegi kahju, ta polnud sugugi kehv kaaslane. Aga kasuka eest sain korralikku hinda.

      "Vaata, mille mina maha lasksin." Gale tõstab noole otsa torgatud leivapätsi kõrgemale ja ma hakkan naerma. Päris leib päris pagari juurest, mitte kehvasti kerkinud ja nätske päts, mida meil ise oma teraviljanormist õnnestub küpsetada. Võtan leiva kätte, tõmban noole välja ja tõstan koorikus oleva augu otse nina juurde, et hingata sügavalt sisse hõrku lõhna, mis paneb sülje voolama. Sellist head leiba saab ainult erilistel puhkudel.

      "Mmm, alles soe," ütlen ma. Gale pidi juba enne kukke ja koitu pagari ukse taga olema, et sellist kaupa teha. "Mis see sul maksma läks?"

      "Ainult ühe orava. Ma arvan, et vanamees oli täna hommikul sentimentaalne," vastab Gale. "Soovis mulle isegi edu."

      Pruukosti peale lööb poisi nägu särama. "Ole tänatud, Prim. Tõeline pidusöömaaeg." Korraga hakkab ta rääkima Kapitooliumi aktsendiga, matkides Effie Trinketit, maniakaalselt särtsakat naist, kes sõidab kord aastas kohale, et lõikuspäeval nimed ette lugeda. "Oleksin peaaegu unustanud! Häid Näljamänge!" Gale rahmab peoga selja tagant mõned põldmarjad. "Olgu juhus …" Ta viskab ühe marja kõrge kaarega minu poole.

      Mari lendab mulle otse suhu ja ma löön hambad õrna naha sisse. Magus mahl purskab keele peale laiali. "… alati teie poolt!" lõpetan sama hoogsalt. Me lihtsalt peame selle üle nalja viskama, muidu kaotaksime hirmust aru. Pealegi on Kapitooliumi aktsent nii võlts, et peaaegu kõik selles räägitu kõlab naljakalt.

      Vaatan, kuidas Gale tõmbab taskust noa ja СКАЧАТЬ