Nii siis jääbki. Taavi Kangur
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Nii siis jääbki - Taavi Kangur страница 7

Название: Nii siis jääbki

Автор: Taavi Kangur

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949270620

isbn:

СКАЧАТЬ üles. „Ja tead,” ta ei jäänud vastust ootama, vaid jätkas kiiresti, „kui ta sinu voodil istus, siis ta põlved ei olnud päris koos. Ja ma nägin! Ta tegi seda meelega! Ma ju ütlesin sulle, et koostöös hakkab meil vedama.”

      Janar oli emotsionaalselt ja moraalselt nii väsinud, et ei hakanud lopsakaid kulme vehkiva ürgvaimustuses puberteedile vastu vaidlema.

      „Nüüd ei olegi muud, kui palud, et ta masseeriks sind natuke ja mina samal ajal…”

      „Rahune maha,” sõnas Janar tuimalt.

      Naaber oleks ilmselt lõpmatuseni samal teemal lobisenud, kuid õnneks tuli Liina siibriga palatisse tagasi ja Marek pidi tõestama, et ta seda ka vajas.

***

      Radiaatori küljes elava soojalembese asuka suust kostis ärritunud pomin: „Jätke see kiremine!”

      Poisid vaatasid üksteisele üllatunult otsa: tuli välja, et pikkade halliseguste juustega õgard, kes ainult toitumiseks virgus, oskas rääkida.

      Marek hakkas totakalt hirnuma ja küsis poolkuuldavalt: „Mis see jobu köhib seal?”

      Janar ei mõistnud palatikaaslase raevupurset, sest nad ei olnud Marekiga midagi tavapärasest erinevat korda saatnud. Marek pidas monoloogi ja tema vastas lühidalt jah ja ei.

      Sündmused hakkasid hargnema: mees viskas järsu liigutusega teki pealt ja tõukas ennast voodiservale istuma.Ta heitis vihase pilgu poiste poole, toetas kätega voodiraamile ja vibutas lühikesi jalgu energiliselt. Marek tõmbus tõsiseks. Äkilised liigutused tundusid ähvardavalt reaalsed.

      Higised laubale kleepunud hallid juuksesalgad, säravad silmad ja järsk hüplemine meenutasid mõnd „Kapsapea“ multifilmi nukku.

      Vihane mees üritas voodi kõrvale maha poetatud karke kätte upitada, kuid kuna see ei õnnestunud, ümises omaette: „Hõmm, hõmm, hõmm, hõm,” viskus voodisse tagasi ja surus pea demonstratiivselt patjade vahele. Selleks korraks oli olukord lahenenud.

      „Mnjaa, ohtlik vanur tundub seal nurgas elavat,” osatas Marek.Ta ei olnud juhtunust raasugi õppinud.Vihasest kaaslasest lahutav distants tundus talle piisavalt turvaline.Viis meetrit võis mõnel juhul tähendada sajakilomeetrist edumaad.

      Janar ei öelnud midagi.Teda hakkas järsku häirima, et ei tea palatinurgas tigetsenud mehe nime ega ka seda, mis mõlemal kaaslasel viga oli. Millegipärast tundus talle, et palatikaaslased olid maailmas, kuhu tema äsja sisenes, kohanenud ja ellu jäänud. Ja et nad varjavad tema eest midagi.Ta oleks tahtnud nendelt infot tangidega välja kiskuda, uurida, pärida, kombata, et teada saada, mis teda täpselt ootamas oli. Hetkel tundus talle, nagu kihutaks ta autoga betoonseina suunas. Kokkupõrge oli vältimatu, kuid midagi ei saanud ette võtta, sest saatus oli valmis kirjutatud ja ära otsustatud. Janar oli jäetud nimetu statisti rolli, kellel ei olnud sõnaõigust.Ta sai ainult oodata ja tunnetada, et õnnetus lähenes.

      Janar mõtles, et see ei saa nii olla. Kukkumine oli ju seljataga, operatsioon õnnestus ning võib-olla juba mõne kuu pärast naerab ta juhtunu üle. Avab pudeli õlut, vaatab õhtust seebikat – olenevalt päevast, kas kriminalistide või arstide tegemisi –, hommikul läheb tööle, õhtul koju ja trenni. Nädalavahetusel kõmbib läbi porise sügise või selleks ajaks ehk juba läbi lumise talve ööklubisse ja öösel komberdab koju magama. Pühapäeval on pohmell, olenevalt eelmise päeva joobeastmest. Ja siis algab uus tsükkel.

      „Kardad seda vana või?” irvitas Marek.

      „Ah, jäta inimene rahule ja ole veidi vaiksem. Ma tahan ka rahus olla, mitte pidevalt su möla kuulata,” sähvas Janar veidi liiga teravaltki.Teadmatus, segased tunded ja palatinaabri pidev sumin ärritasid.

      Mareki prilliklaasidelt peegeldus solvumine.Ah niiviisi, näisid need ütlevat. Ise tead. Suunurgad tõmbusid allapoole krimpsu.

      Solvunud laps.

      Õnneks astus palatisse Liina ja Marek unustas kõik muu.

      „Liina,” hõikas ta rõõmsalt, „kas tood teed, mul on külm?” Marek oli taktikat muutnud.Ta püüdis pealekäiva ülbitseja edutu mudeli välja vahetada haavatud kutsika käitumise vastu, mis näis palju paremini mõjuvat. Poiss õppis lennult manipuleerimist. Oli ju temagi katki ja eesmärgi nimel panna Liina oma tahtmise järgi liigutama oli ta paljuks valmis.

      „Oi, jalad valutavad,” oiatas Marek ja krimpsutas nägu. Liina astus Mareki juurde, vaatas teda kahtlustavalt ja ütles: „Kui sul tõesti on valud, siis toon unerohtu ja valuvaigistit.”

      „Jah,” oli Marek ohverduseks valmis.

      Liina tuli tagasi, käes tabletid ja klaas veega.Tema nägu oli seekord murelik ja ta katsus Mareki otsaesist.Valu võis põletikku tähendada.

      Marek neelas tablette.

      Janar mõtles rahulolevalt, et hoolimata päevastest sündmustest ja Liina vahetusest, saab ta kordki öösel rahulikult magada.

***

      Ainuüksi mõõga väljatõmbamise helin niitis vaenlasi kui loogu. Jah, temast oli saanud kõva käsi. Meister omal alal. Lõputaseme sooritamiseks oli vaja parandada esimesest kohmakast mõõgalöögist tekkinud avaus enda maailma ja pärismaailma vahel.Ta oleks andnud palju, et see uhkeldav esmavibutus olematuks teha, aga harjutamata meistriks ei saanud.

***

      Janari silmad puurisid minust peaaegu läbi, otsides meeleheitlikult pidepunkti. Kuskil sügaval käis klõps ja mingil tasandil saime sõnatult suhelda. Mõistsime mõtteid kaugelt. Kas see oli telepaatiaalge või silmadest lugemine, polnudki tähtis.

      Ma tahtsin teda aidata ja lohutada, et ta teaks: tugevad annavad varakult alla.

      Janar väsis ja küünitas üle minu vaatama.Teadsin tema silmapeegeldusetagi, et seal oli suur kaktus ja akna taga märatses sügis.Tundsin pisukest võidurõõmu, et mina olin vahtimisharjutuses järjekordselt peale jäänud.Vähemalt milleski olin ma meister.

      Voodiserval

      Sügisene hämar hommikuvalgus oli vaevu öö üle võimu saavutanud, kui palatit täitis soojalembese patsiendi köharagin. Pikad järjepidavad hood, mille kõla ei olnud võimalik vältida isegi patja kõrvadele surudes. Janari jaoks oli kõige väljakannatamatum mahlane matsutamine peale iga läkastamise lõppu.

      Peetrist, nende veidrikust palatikaaslasest, olid nad mõne nädala jooksul liigagi kuulda saanud. Kannatust oli tal sama palju kui granaadil peale splindi eemaldamist. Näis, et ta tahtis eelnevalt vaikselt veedetud päevad kahekordselt tagasi teha.

      Marek pakkus versiooni – kui ta veel julges ja Peeter voodis püsis –, et ilmselt oli tegemist mõne maavälise liigiga, kes sooja imevad ja hiljem suure plärakaga lõhki lähevad.

      Janar oli rõvedavõitu äratuse pärast vihane.Ta kadestas Marekit, kelle magamist ei seganud ükski heli. Janar upitas end pisitasa küünarnukkidele. Peeter istus voodiserval, nagu viimasel ajal enamjaolt.

      „Mis vahid,” plärtsatas ta köhahoo vahelt.

      „Magada tahaks.”

      „Maga siis!”

      „Ei saa, sa köhid juba nädal aega jutti.”

      Peeter hakkas kolinal oma karke taga ajama. Kas tõesti ajas minu vastus ta nii leili, et ta viitsib siiani komberdada, mõtles Janar murelikult.

СКАЧАТЬ