Nii siis jääbki. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

      Ärevil isa oli ta üles ajanud ja käskinud kohe riidesse panna. Unesegane Janar ei mõistnud midagi. Kui ta kolme minuti pärast ikka veel voodiserval istus ja uniselt maigutas, oli isa teda tutistanud ja karjunud, et Janar pidi ükski kord elus mees olema ja ise hakkama saama.

      Janar ei osanud midagi selga leida.Tõmbas ainult soojemad püksid jalga ja jope pidžaama peale.

      Isa jättis ta autosse ja läks ema toetades valge maja uksest sisse.Tuli siis varsti tagasi ja suitsetas sigareti sigareti järel, midagi ütlemata, ise teise korruse valgustatud akende poole piieldes.

      Janaril oli külm, sest automootor seisis.Ta ei julgenud midagi öelda, kartes, et isa vihastab. Justkui tema mõtete peale pöördus isa ja küsis, kas Janar jäätist tahaks. Janaril oli väga külm, aga ta noogutas ikka.

      Nad pidid kaua sõitma, enne kui lahtioleva öökioski leidsid. Isa ostis endale kohvi ja Janarile Eskimo.

      „Sa saad venna, poiss,” ütles isa.

      „Sitapea, haakis sappa. Kurat, aga kui mul on vaja pidurdada? Paneb täiega tagant sisse.”

      Autojuhi sõim tõi Janari maa peale tagasi. Jah, ta oli teel kiirabihaiglasse, tal oli midagi tõsist viga, sest auto kihutas ja ta ei tundnud oma jalgu.Ta oli heades kätes. Janar usaldas arste. Inimesed, kes aastaid õpivad, et lõpuks väikese palga eest öödpäevad veres, ilas ja pasas sorkida, pidid olema fanaatikud.Ainult pühendunud hullud saavadki teda aidata.Ainult nemad. Sest tal oli midagi viga.Viga, viga, viiiiigaaa.

      Teekond lõppes ootamatu pidurdusega, arst kargas püsti ja avas ukse. Sügiseselt harvaesinev päike võttis ennast kokku ja tulistas pilvepraost Janarile silmaauku.Ta ei saanud teha muud kui mõelda, et võib-olla peaks pead keerama. Piisas sellestki, et valu lööks kaela. Janar karjatas.

      „Rahu-rahu, kohe saad abi,” lubas heledapäine arst.

      Astu päikese ette. Palun astu päikese ette. Palun astu, mõtles Janar. Kuid tal ei õnnestunud mõtteid sõnadeks vormida. Siis tuli talle meelde, et silmad võis lihtsalt kinni panna.

      Eemalt kostis jalgade lohistamist ja jutuvada.

      „Kuule, sa sööma tuled? Sul ju vahetus läbi,” uuris üks häältest. Kiirabiauto esiuks paugatas ja Antoni põrisev hääl sekkus vestlusesse: „Ega teil puhtaid vormipükse vedele?”

      Janar tõmmati autost välja. Haigla neelas uue patsiendi. Koridoris oli vaikne. Ainult sammud kõlasid rohekatelt seintelt vastu. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui Janar oli endale ette kujutanud. Siin oleks pidanud olema siginat-saginat ja hõiklemist. Murelikke nägusid tema kohale kummardumas ja pisikeste pliiatslampidega vehkimas. Ja võimukas hääl käratamas sanitaride peale, et nad kiiremini teeks, sest patsient oli valudes. Selle asemel oli kolm töntsi jalapaari: üks muretses poriste pükste pärast, teine tahtis suitsu minna tegema ja kolmandal korises tühi kõht.

      Janari mobiiltelefon hakkas vilistama.

      „Kas telefon on taskus?” uuris üks talutajatest.

      Kus siis veel, mõtles Janar, aga ei öelnud midagi, sest kõnelemine oleks temalt liiga palju nõudnud.Ta hoidis ennast arstiga kohtumiseks. Sellel hetkel pidi aju olema värske ja häälepaelad korralikult funktsioneerima. Millegipärast tundus Janarile, et tema tervis ja edasine käekäik sõltusid just sellest kokkusaamisest. Süda hakkas puperdama, nagu peaks ta kohe-kohe töövestlusele minema.

      Ta kuulis, kuidas telefon vastu võeti. „Janariga juhtus õnnetus.Ta viidi kiirabihaiglasse. Ei, veel ei oska midagi öelda.

      Stabiilne seis.”

      „Töölt helistati.”

      Muidugi.Täna pidi tulema mitu saadetist ja Janarit polnud neid vastu võtmas. Nad olid hädas, sest ei teadnud, kuidas see täpselt käis. Pole hullu, küll ma saan nädala-paari pärast välja ja võtan vahepeal kuhjunud tellimused üle. Peavad mõnda aega ise vastu. Arvutis on ju korralik ülevaade, kus, mis ja kui palju, mõtles Janar.

      Uksed avanesid ja Janaris tärkas lootus, et nad jõuavad kohale, kuid koridor jätkus ka teisel pool. Ikka ühesugused lambid laes. Vahepeal hüppasid ühest valgustist välja kolm, tegid paar tiiru kellaosuti suunas, lipsasid tagasi kohale ja kivistusid, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Süda oli metsikult paha ja väsimus tungis peale, kuid magamine tundus võimatu.

      „Mida toote?” kõmises kaugemalt koridorist hüüe.

      Nagu juurvilja veaksid. Kohe lõikame koledad kohad välja ja kraabime silmad peast ning siis võib visata patta, teiste juurde. Keedame pehmeks ja paneme nahka.

      „Seljaaju trauma,” oli napisõnaline vastus.

      „Prednisolooni süstisid?”

      „Jah.”

      Oligi kõik? Kuhu jäi käruga jooksmine ja asjatundlik infovahetus? Keerulised sõnad ja arstide pudikeel? Seljaaju trauma? Isegi Janar oleks osanud paremini diagnoosida, kui vaid silmade ees nii tugevalt keerlema poleks hakanud. Siiski-siiski, ta oli käinud alles hiljuti autojuhtide esmaabikursustel ja teadis, et tal võis olla hüpotermia. Just HÜPOTERMIA, sest tal oli kuradi külm.

      Liftiuste avanemise jõudis ta veel ära oodata ja näha kahekordsete uste vahelt välgatavat liftišahti, sulgumist enam mitte.

      Toibumine

      Pruunid silmad pilkusid närviliselt, liikusid vasakult paremale ja vaatasid Janarile uudishimulikult otsa. Ma magan, mõtles Janar, ja kinnitas oma pilgu julgemalt kõrvalvoodile. Ei, ma ei maga, sai ta siis aru. Silmadest ei olnud võimalik mööda vaadata. Kui Janar pingutas, võis ta naabervoodi asuka pupillil enda kuju näha. Nad olid kaksikvennad.Täpselt ühesugused suured käntsakad liikumatut liha, mida aeglasel puhastustulel praeti. Õnneks said nad iga kuue tunni tagant silmadega suhelda. Rääkimise jõudu neil veel polnud.

      Kaks õde tulid korraga ja keerasid poisid selili, lage vahtima. Nad pidasid tarvilikuks sajandat korda selgitada, et pööramises on tervenemise võti, muidu võivad tulla lamatised ja see oleks tõesti halb. Nagu saaks veel kehvemaks minna.Tegelikult sai muidugi halvemaks minna, kahjustatud hingamine võis põhjustada kopsupõletiku.

      Janar tajus ennast tühjeneva patarei külge monteeritud LEDpirnina, mis juba aastaid unustatult plinkis.Ajamõõt ja reaalsus olid paigast loksunud, minevik ja tulevik omavahel segamini rappunud.

      Mõne sekundi jooksul kangastus viimase suve sündmuste paremik: poodiumikoht ümber järve jooksul, saunapidu Nelijärvel, omaette kolimine.Vastukaaluks oli pakkuda ebatervelt suur toalill, kes tema eest vilinal õhku neelas ja oma kasve kõikjale laiali ajas. Agressiivne rusikasuurune herilane istus jäledalt lehkaval mädamunakollasel õiel ja vahtis Janarit ähvardavalt.

      Nina hoiatas Janarit, et kuskil on toitu. See ei olnud hea uudis, kõri tõmbus närviliselt krampi. Janar jõllitas päevavalguslampi – kaks toru kõrgel laes. Liiga valge inimese jaoks, kes äsja turvalises pimeduses oma mõttekeerdkäikudes ringi hulkus.

      Janar mäletas ammusest haiglasolekust selgelt kõrvalvoodi poisi ahastust ja nuttu, kui selgus, et tema ema oli käinud siis, kui ta magas ja jätnud poja voodi kõrvale ühe punapõskse õuna. Äratamata oma ihuvilja raskest haigusunest. „Kas ta arvas, et sellest on küllalt, KÜLLALT!” karjus poiss ja lennutas õuna vastu seina lödiks. Kõik ümberringi olid õnnetud ja valmis poisiga oma mahlapakke ja komme jagama, kuid hoolimata noorusest said СКАЧАТЬ