Liiseli võti. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mässitud ema jõllitas käru ja koeraga trepikojas seisvat Liiselit otsekui ilmutust. Ema juuksed olid sassis ja pilk unesegane, küllap oli ta juba maganud. Tükk aega ei saanud kumbki sõnagi suust.

      „Liisel,“ kogeles ema lõpuks. „Mis… juhtus midagi või?“

      Liisel noogutas ning ei suutnud siis enam pisaraid tagasi hoida. „Jah,“ nuuksatas ta. „Ma jätsin Gerdi maha. Ta joob nagu segane, ja täna lõi ta Lottat.“

      Ema tõmbus näost valgeks. Ta astus kõrvale ja andis Liiselile peaga märku sisse tulla.

      Alles siis, kui naine juba oma jope varna oli riputanud, saapad jalast võtnud ning lapsi kärust välja hakkas tõstma, et neidki lahti riietada, sai ema oma kõnevõime tagasi. „Mis sa siis nüüd teha mõtled?“ päris ta. „Kavatsed siia jääda või?“ Tundus see ainult nii või kõlas ema hääles tõesti hirm ja õud? Liisel otsustas, et ei hakka endale ise asju ette kujutama. „Mõtlesin, et natukeseks ajaks ehk jah,“ sõnas ta ebalevalt ning väriseva häälega. „Kõige rohkem vast mõneks päevaks, hakkan kohe homme uurima üürikorteri võimalusi.“ Ta sikutas magaval Miial kombeka seljast, tõstis lapse diivanile ning asus siis Lotta kallale. Ema vaikis ja jälgis Liiseli tegemisi murelikult pead vangutades. Seejärel langes ta pilk nurgas kössitavale Nässule. „Ja koera oled sa ka kaasa vedanud,“ ütles ta, nüüd juba selgelt etteheitva tooniga. „Oh jumal küll, kuidas me siia kõik küll ära hakkame mahtuma?“ Sedalaadi lauset oligi Liisel kartnud ja selleks oma vaimu juba valmis seadnud. „Ma tean, ema, et siin on niigi kitsas,“ sõnas ta vaikselt. „Ma ju tean. Aga mul ei olnud tõesti kusagile mujale minna.“

      Ema ohkas raskelt ja tõstis käed näo ette. „Oh sind küll, rumal tüdruk,“ pomises ta. „Väikeste lastega traavid mööda ilma justkui mõni mustlane…“

      Liiselil kihvatas. Mis mustlane? Kas siis ema arvates oleks tõesti olnud õigem kõik välja kannatada? Jäädagi hullunud vägivallatsejast joodiku kõrvale? Kas isegi suur, järjest sinisemaks tõmbuv laik Lotta laubal ei olnud piisavalt kõnekas sellest, milline nende kodune elu välja oli näinud? Naine sundis end siiski vaikima. Polnud mõtet emaga tülitsema hakata. Oli ju näha, et nagunii ei saaks ta aru. Niisiis sättis ta ka Lotta diivanile ning kössitas sõnagi lausumata laste kõrvale, käed ümber põlvede.

      „Olgu, katsume teile siis praegu mingi magamisaseme leida,“ ütles ema lõpuks. Ta paistis olevat end pisut kogunud. „Hommikul arutame seda asja edasi.“

      Ema otsis kapist välja madratsi ja voodiriided ning Liisel tegi endale aseme diivanile ja seadis lapsed magama otse selle ette madratsi peale. Tüdrukud kippusid öösiti endiselt ärkama ja siis oli oluline neid kohe rahustada, enne kui kisa suureks paisus. Nässu ronis madratsi kõrvale laste jalgade ette ja tõmbus seal kerra.

      „Ingela magab, jah?“ päris Liisel teki alla ronides. Ema noogutas ja kustutas tule. „Mis ta siis keset ööd veel tegema peaks,“ ei saanud ta siiski jätta torkamata. Liisel ei kostnud selle peale midagi. Ta sulges silmad ja püüdis uinuda. Ometi ei tulnud sellest midagi välja, ehkki naine üritas kõike meelest lasta ja lõdvestuda nii palju, kui see sellises õnnetus olukorras vähegi võimalik oli. Mure enda ja oma laste tuleviku pärast paisus nüüd ööpimeduses ja ema tasase norskamise taustal niivõrd valusaks ja masendavaks, et uinumine ei tulnud kõne allagi. Liisel vähkres rahutult küljelt küljele. Äkki on emal ikkagi õigus, mõtles ta nukralt. Äkki olen tõesti mina selles kõiges süüdi. Võib-olla olengi mina oma käitumisega Gerdi selliseks muutnud? Ega tal ka ilmselt kerge ei olnud pärast laste sündi ja minu sünnitusjärgne depressioon ei teinud asja sugugi paremaks…

      Liisel hingas sügavalt sisse ja tõusis istuli. Tule ometi mõistusele, sundis ta ennast. Alkohooliku probleemides ei ole iial keegi teine süüdi! Kui tema on nii nõrk, et ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, siis pole midagi parata. Igast sõltuvusest on tahtmise korral võimalik vabaneda. Temal järelikult pole seda tahtmist olnud. Ja on fakt, et selline inimene on ohtlik nii sulle endale kui ka lastele. Nii et ära kujuta endale lollusi ette.

      Naine puges teki alla tagasi. Küll kõik kuidagi laabub, püüdis ta ennast lohutada. Mõned naised on lastega nende sünnist saati üksi ja saavad ka hakkama. Mis siin ikka. Mul on ju natuke raha kõrvale pandud ja katsun kähku ka mingi töövõimaluse leida…

      Ometi tundis Liisel oma südamepõhjas, et niisama lihtne see olude sunnil valitud rada olla ei saa ning et enne mingisugusegi stabiilsuse ja rahulikuma eluolu saavutamist tuleb vägagi tõsine ja karm olelusvõitlus maha pidada.

      Lisaks koitis tema peas uus ja hirmutav mõte – Gert ei jäta seda asja niisama lihtsalt. Ja Riisipere on igal juhul esimene koht, kust ta teda otsima tuleb. Tõenäoliselt helistab ta siia kohe hommikul virgudes, kui on avastanud, et Liisel koos lastega vehkat on teinud. Esmalt helistab ja siis… siis tuleb ta ilmselt siia järele, teeb ema ja Ingela ees mesimagusat nägu ja anub teda pisarsilmil koju tulema. Oh jumal! See veel puuduks! Sellises olukorras poleks mingi ime, kui ema siis Gerdi hala kuuldes temaga liituks ning Liiselit koju tagasi pöörduma agiteeriks. Kuidas küll emale selgeks teha, et ta seda meest mingil juhul uksest sisse ei laseks?

      Alles mitme tunni pärast õnnestus Liiselil ometi sõba silmale saada. Paraku oli tema uni kerge, heitlik ja häiritud veidratest katkendlikest unenägudest. Kosutamise asemel see pigem kurnas tema vaevatud meeli.

      Hommikul ärkas ema juba enne seitset ning ärgitas ka Liiselit üles tõusma. Ja kuigi naine oleks kõige meelsamini pea padja alla peitnud ja vähemalt pool päeva voodis veetnud, ei üllatanud nii varajane äratus teda sugugi. Ema oli eluaeg harjunud tõusma kella seitsme, kõige hiljemalt kaheksa ajal, olenemata sellest, kas hommikul tuli tööle minna või mitte. Nädalavahetustel ta koolimajas koristamas ei käinud, ent see ei takistanud tal varahommikuid mitmesugusteks majapidamistöödeks ära kasutamast. „Ma hakkan suurpuhastust tegema ja voodipesu vahetama,“ teatas ta energiliselt. „Nii et aja ennast üles, võiksid mulle appi tulla.“

      Liisel tõusis istukile, hõõrus silmi ja haigutas kaks korda järjest. Enesetunne oli üsna sant. Pea tundus tinaraske ja silmad otsekui tulist liiva täis valatud. Naine heitis pilgu lastele, kes ikka veel rahulikult magasid. Miia oli keeranud end küljele ja nohises magusalt, pisike suu pooleldi avatud. Lotta lebas aga selili, käed graatsiliselt üle pea heidetud. Küllap olid eelmise öö seiklused nad põhjalikult ära väsitanud. Kas polnud see mitte tõeline saatuse iroonia, et just täna, üle teab mitme kuu ei ärganud nad öö jooksul kordagi, ja sellegipoolest ei õnnestunud temal ikka ennast välja puhata?

      Vaevaliselt kobis Liisel voodist välja ja pani ennast riidesse. Ta tuikus kööki ning valas omale kannust suure kruusitäie kohvi. Kanget kuuma jooki rüübates toetas ta end taburetile istuma ja heitis pilgu aknast välja. Õues oli alles üsna hämar, kell polnud ju veel veerand kaheksagi. Oh, miks see ema küll nii vara juba oma koristustöödega pidi alustama! Ometi oli mõnes mõttes ka hea, et kell alles nii vähe oli. Gerdi telefonikõnet polnud ilmselt veel vähemalt paar tundi tarvis karta, ei olnud kuigi tõenäoline, et mees eriti enne kümmet virgub. Selle aja peale andis ehk midagi välja mõelda.

      Kui Liisel oli endale kohvi kõrvale kaks vorstivõileiba pingutusega sisse söötnud – isu polnud ollagi, aga ema käis kangesti peale, et hommikusöök olevat päeva tähtsaim eine, ja Liisel ei viitsinud temaga maid jagada –, andis ema talle ülesandeks tolmu pühkima hakata. Tema ise asus eelmisest õhtust pesemata jäänud nõusid küürima.

      „Ma ei tea, minu arust oli selline ülepeakaela kodust ärajooksmine ikka üks mõtlematu tegu sul küll,“ teatas ema umbes pool tundi hiljem, kui tolm oli pühitud ning kõik nõud pestud, kuivatatud ja hoolikalt kappi laotud. Ta istus hetkeks elutoa laua taha puhkama ja jälgis, kuidas Liisel väikese kannuga lilli kastis. „Ole selle suure kaktusega ettevaatlik, ära vett maha vala,“ manitses ta ning jätkas СКАЧАТЬ