Liiseli võti. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta hingas kergendatult ning jõudis just süveneda raamatusse, mida tal iial aega lugeda polnud, kui Gert uksest sisse komberdas. Muidugi oli ta jälle purjus. Mees astus magamistuppa ning avas suu, et Liiselile midagi öelda, ent enne kui ta sõnad kuuldavale jõudis tuua, koperdas ta põrandal vedeleva suure nuku otsa. Tasakaalus püsimiseks haaras mees nurgas seisvast kergest raamaturiiulist ning tõmbas sealt mitu raamatut suure kolinaga põrandale. Miia ärkas üles ja hakkas haledalt vääksuma. Ka Lotta avas silmad ning juba kiskus temagi suu kõverasse. Nüüd sai Liiseli mõõt täis. „Mida sa lõhud?“ kähvas ta mehele tigedalt. „Ma nägin terve päev läbi vaeva, et neid rahustada ja magama saada! Kus sina jälle päev otsa jõlkusid? Nüüd tuled koju, täis nagu tatikas ja kukud laamendama! Palun väga, nüüd hakkad ise neid kussutama. Juhuslikult on nad sinu lapsed täpselt sama palju kui minu omad!“ Gert vahtis talle purjakil inimesele omase uduse pilguga vastu, kulm kortsus. „Ära mölise,“ pressis ta lõpuks läbi hammaste. „See võib sul väga halvasti lõppeda.“

      Liisel hingas sügavalt sisse. Ta vaatas vaevu jalgel seisvat meest ning tundis sügavat jälestust. „Ei tea, mismoodi?“ päris ta külmalt. „Kas tuled mulle jälle kallale või?“

      Gert ei vastanud. Liisel nägi, kuidas mehe nägu vihast moondus, ning suutis vaevu kõrvale põigata, kui too ühel hetkel riiulist raske entsüklopeedia kahmas ja selle naise suunas virutas. Raamat langes arvutilauale ning pühkis sellelt põrandale tühja klaasi, millest Liisel mõni aeg tagasi õunamahla oli joonud. Klaas purunes koletu klirina saatel kildudeks ja mõlemad lapsed pistsid täiest kõrist röökima.

      „Sa värdjas,“ ütles Liisel. „Sa hale, mõttetu luuser.“ Sel hetkel ei tundnud ta mingit hirmu, vaid üksnes sügavat raevu ja põlgust. Hirm tekkis alles siis, kui Gert nende sõnade peale möirgega tema poole kargas ja tal ühe käega õla ümbert ning teisega valusasti juustest haaras. „Lase lahti,“ sõnas naine vaikselt. „Lase mind kohe lahti. Tahad, et kutsun sulle politsei?“ Üllataval kombel see mõjus. „Mis kuradi politsei,“ jõmises mees ja tõukas Liiseli toore jõuga endast eemale. Ta komberdas üle toa eemale ning virutas põrandal vedelevatele raamatutele jalaga sellise hoobi, et need teise toanurka lendasid.

      „Kantselda, raisk, ise oma tittesid,“ heitis mees lävelt ning tõmbas magamistoa ukse valju mürtsuga kinni. Liisel oli meeletult karjuvate kaksikutega taas kord üksi jäetud.

      Sel õhtul oli ta asja ära otsustanud ning teinud seda palju kindlamalt, kui tol ööl, mil Gert teda oli rünnanud. Nüüd olid ju mängus lapsed ja nende turvalise elukeskkonna peale mõeldes ei tulnud enam kõne allagi, et ta Gerdiga veel kokku võiks jääda. Ja ometi polnud just laste pärast võimalik oma asju kokku pakkida ja otsekohe astuma hakata. Kuhu ta oleks läinud? Naiste varjupaikadest ei teadnud ta suurt midagi ja kui üksi olles oleks ta vahest veel seesuguseid variante kaalunud, siis selles oli ta veendunud, et kahe tillukese beebiga pole see just kõige sobivam lahendus. Pealegi olnuks see nagunii vaid väga ajutine variant. Esialgu saanuks ta pigem Riisiperes ema juures peatuda, ent selles tillukeses kahetoalises korteris elas juba lisaks emale ka Liiseli noorem õde Ingela koos oma poiss-sõbraga, seega olnuks ka pikemaks ajaks sinnajäämine välistatud. Seepärast tuli tal esmalt koguda pisut raha, et saaks endale mingisuguse korteri üürida, olgu see nii imepisike ja äbarik kui tahes. Algklasside kunstiõpetajana oli Liiseli igakuise emapalga suuruseks kuus tuhat viissada krooni. Seda polnud muidugi teab kui palju, ent kuna Gert tasus korteri eest kõik maksud ning Liiseli hooleks jäi vaid endale ja beebidele hädavajaliku ostmine, oli võimalik sellest summast hea tahtmise juures siiski pisut ka säästa. Sel päeval otsustas Liisel, et hakkab iga kuu kaks tuhat krooni oma sissetulekust kõrvale panema. Kogutud raha abil saaks ta endale vähemalt mingi katuse pea kohale ning ehk ka elada veidi aega, kuni ta on suutnud endale laste kõrvalt mingisuguse töökoha leida. Kaksikud olid küll juba sünnist saadik lasteaia järjekorras, ent koht nende jaoks pidi vabanema alles järgmisel sügisel, kui tüdrukutel täitunud juba kolm eluaastat. Seega tuli Liiselil leida endale kas mõni kodune töö või midagi sellist, kuhu oli võimalik lapsed kaasa võtta. Hoidjat polnud tal ju ka võimalik endale lubada. Liiseli ema oli küll juba peaaegu pensionieas ning töötas vaid varahommikuti poole kohaga koolimaja koristajana, ent tema poleks ilmaski nõus olnud lapsi hoidma. Neil kordadel, kui Liisel koos lastega tema juures külas oli käinud või kui ta vahel harva ise oma lapselapsi vaatama oli jõudnud, polnud ta nende vastu mingit erilist huvi üles näidanud. Liisel kahtlustas, et kui Ingela kord lapsed peaks saama, kehastuks ema jalamaid lausa mustervanaemaks. Mis teha, ema oli pesamuna Ingelat alati oma vanemale tütrele eelistanud ja nagu näha, kandus tema jahe suhtumine nüüd ka lapselastesse üle.

      Korraks oli Liisel kaalunud uurida ka võimalust, kas õnnestuks tal ehk lapsepuhkus ennetähtaegselt lõpetada ja kooli tööle naasta, ent selle mõtte heitis ta üsna kiiresti peast. Kes teda sinna poole aasta pealt tagasi võtaks? Seda enam, et lapsi ju kooli kaasa ei tariks ning nii äkitselt polnud vabu sõimekohti küll kusagilt võtta.

      Niisiis ei jäänud Liiselil esialgu üle muud, kui tasapisi raha koguda ja vargsi lahkumisplaane haududa. Gert üritas muidugi pärast kainenemist taas leppida ja andestust paluda ja kodurahu huvides tegigi Liisel näo, nagu oleks kõik parimas korras. Tema otsus oli nagunii juba tehtud ning ta ei näinud põhjust hakata ise suhteid teravaks ajama. Ja ometi, ka siis veel lootis naine kusagil oma südame kõige sügavamas ja salajasemas sopis, et ehk siiski on veel lootust, ehk siiski võtab mees veel mõistuse pähe, jätab joomise maha ja muutub tagasi selleks toredaks noormeheks, kellesse ta kunagi oli armunud ja kellega nii rõõmsalt oma ühist tulevikku ette kujutanud. Mõistusega sai Liisel küll aru, et mehe muutumine on äärmiselt ebatõenäoline ja nende kooselu jätkuda ei saa, ent südamest oli seda habrast ja salajast lootust väga raske minema pühkida.

      Mõistusel oli paraku siiski õigus. Midagi ei muutunud, Gert jõi ja pidutses üha rohkem ning lastega tegelemisest ei tahtnud ta midagi teada. Kui selles õuduses üldse midagi positiivset võis leida, siis vähemalt ei tulnud neil pärast seda viimast tüli enam pikka aega mingit ütlemist. Liisel ja Gert peaaegu ei suhelnudki enam omavahel. Näilisele leppimisele vaatamata veetis mees ikkagi suurema osa ajast kodust eemal ning mõne aja pärast kolis ta ka magama elutoa diivanile, mainides mokaotsast, et puhkab ennast sel kombel tööpäevaks paremini välja. Liiselil polnud selle vastu midagi. Igasugune füüsiline lähedus Gerdiga oli talle nagunii vastuvõetamatu ning mees polnud seda juba ammu ka enam soovinud. Pealegi nõudsid kaksikud endiselt mitu korda öö jooksul söötmist ja Liiselil oli oluliselt rahulikum ja mugavam nendega asjatada, kui polnud vaja karta, et mees üles ärkab ja pahuralt poriseb, et tal magada ei lasta.

      Kaksikute imikueas oli Liiselil olnud alati nii palju tegemist, et ta polnud õieti taibanudki, kuivõrd üksi ta tegelikult on jäänud. Tüdrukud aga üha kasvasid, nad muutusid iga päevaga järjest asjalikumaks ja iseseisvamaks ning ühel hetkel tabas Liisel end mõtlemast, et pärast laste sündi olid äkitselt kõik tema senised sõbrannad ja tuttavad kusagile kadunud ning temast eemale tõmbunud. Mõneti arusaadav, suur osa Liiseli parimaid sõbrannasid olid mitu aastat nooremad ning valdavalt veel ilma lasteta. Kolleegid, vastupidiselt, olid aga enamikus vanemad inimesed ning nendega oli ta peamiselt vaid tööalaselt läbi käinud. Ainus, kes Liiselit veel toetas ja tema muresid kuulata viitsis, oli noorem õde Ingela. Kuna Ingela elas Riisiperes ema juures, suhtlesid õed peamiselt telefoni teel. Üksildastel õhtutel, kui kaksikud juba magasid, veetis Liisel sageli lausa tunde telefoni otsas õega lobisedes. Aeg-ajalt võis teiselt poolt toru kuulda, kuidas ema omaette porises, et sel Liiselil pole ka oma laste kõrvalt muud teha, kui tundide viisi telefoni otsas rippuda. Liisel polnud iial oma emaga hästi läbi saanud. Kui, siis vast päris varajases lapsepõlves, enne Ingela sündi. Seitsmeaastaselt oli Liiselist saanud vanem õde ning sellest hetkest peale pidanuks ta ema arvates kogu oma lapselikkuse unustama ja täiskasvanu kombel käituma hakkama. Kõigis tülides jäi alati õigus loomulikult nooremale, isegi siis, kui mõneaastane Ingela Liiselit kohati lausa pahatahtlikult kiusama tikkus. Kui Ingela samuti juba kooliealiseks sai, muutusid õdede omavahelised suhted küll oluliselt paremaks, ent ema eelistas jätkuvalt Ingelat. Kui Liisel tõi koolist halva hinde, oli see peres suureks katastroofiks СКАЧАТЬ