Название: Must vares
Автор: Reeli Reinaus
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детская проза
isbn: 9789949270439
isbn:
Ta mõtted liikusid tüdruku juurde, nii nagu ka paaril varasemal nädalal. Ta vihkas seda tüdrukut. Või pigem seda, mis tundeid tüdruk temas esile kutsus. Ta oli juba palju aastaid arvanud, et ta on võitmatu, ta on murdmatu. Ta ei vaja kedagi ja ta on sellega rahul. Kuid nüüd tuli see tüdruk ja pakkus talle oma sõprust. Hetkeks oli Seth küll arvanud, et tüdruk teeb temaga nalja, kuid kui poiss oli ta ära ajanud, siis nägi ta tüdruku olekust, et ta oli tõepoolest löödud. Tüdruk oli seda kõike tõsiselt mõtelnud. Ainus tüdruk nende klassis, kes ei teeselnud. Kuidas ta olekski millegi nii utoopilise peale tulnud?
Seth oli paljudest raamatutest, mida ta lugenud oli, jätnud meelde mõtte, et sa oled vaid siis tõeliselt tugev, kui sul ei ole midagi kaotada, kui miski ei ole sulle nii kallis, et sind mõjutada või et sellega saaks sulle haiget teha. Tal polnud midagi kaotada ja mitte miski ega keegi polnud talle ei koolis ega lastekodus tähtis ega kallis. Aeg-ajalt ta tundiski end nii – võitmatuna.
Teinekord jälle tundis ta end nõrgana – ja ta pidi tahes tahtmata tunnistama, et tihedamini, kui ta oleks soovinud. Sest ta oli suurema osa ajast üksinda. Tal olid ainult ta unistused. Suured unistused, millest keegi teada ei tohtinud. Esiteks seepärast, et nad oleksid selle üle naernud ja teiseks polnud nii kellelgi võimalust neid ära rikkuda. Seepärast pidi ta koolis lolli mängima. Ja ta nautis seda. Talle tegi tõelist heameelt, kui ta nägi, kuidas terve klass ja enamik õpetajaid temasse suhtus – nagu lolli pärismaalasesse. Nagu ahvi, kes on just puu otsast alla tulnud ega ole suutnud veel korralikult korrutustabelit ära õppida. Tegelikult oli ta neist targem. Ta oli neist kõigist targem ja see tegi talle tohutult head meelt. Talle meeldis mängida juhmaka rolli, kes istub tunnis ja vaatab ükskõiksel ning klaasistunud pilgul kaugusesse. Sinna, kus päeval tõuseb päike kõrgele džungli kohale ja öösel võib kuulda verd tarretama panevaid hääli, kui loomad üksteisele jahti peavad ning kus banaan ise suhu kukub.
Ta mõtted tulid uuesti tüdruku juurde tagasi. Endalegi ootamatult oli tekkinud poisil tüdruku suhtes huvi või pigem ikka selle suhtes, mida tüdruk talle pakkus – sõpruse vastu. Ta mõtles, kuidas oleks temaga rääkida. Niisama rääkida, ilma, et peaks mõtlema, mida öelda ja kui ülbe parajasti välja näha. Kuidas oleks oma mõtteid jagada. Ta polnud seda omasuguste seas just tihti teinud. Võibolla ehk päris väiksena, enne seda, kui ta nägi, et enda avamine muudab ta nõrgaks. Et ainuke võimalus maailmas ellu jääda on mitte kedagi usaldada.
Ma ei tohi sellele mõelda, püüdis ta endale sisendada. Kindlasti oli Liis samasugune mõttetu tibi nagu kõik teised nende klassi plikad. Ja kurat seda teab, äkki see ikka oli lõks. Kaval lõks, sest inimene, kes tuleb elu päästmise eest tänama, võib ju kergelt oma sõprust pakkuda. Hea, et tal jätkus meelekindlust see plika pikalt saata.
Seth vajutas shut downi. Ei, sellest ei tulnud praegu midagi välja. Ta otsustas, et ta läheb ja tuulutab ennast natuke.
Kui ta trepist alla läks, kuulis ta keldrisse viiva trepi juurest vaikseid niuksatusi. Järgmisel hetkel sattus ta peale Dimale ja Antonile, kes endist vähemalt viis või kuus aastat nooremat Martinit rusikatega kõhtu peksid. Ta läks poistest mööda, nii nagu neid poleks olemaski. Tal oli tegelikult Martinist kahju, kuid see ei olnud tema asi. Ta oli sellest kõigest juba ammu välja astunud, ta ei rääkinud juba ammu peale kasvatajate mitte kellegagi ja nendega ka vaid siis, kui see oli möödapääsmatu.
Tema ise oli tõenäoliselt mitu korda haledamalt peksa saanud kui Martin. Peaaegu iga päev. Kuid siis lõppes see kõik ühel päeval igaveseks. Ta naeratas, kui ta seda päeva meenutas. Tal ei olnud neist kahju, isegi mitte poisist, kes vist olevatki lonkama jäänud. Või kõigist neist esihammastest, mis pärast üles ehitati.
Keegi tema kiusajatest ei teadnud, et ta võttis ühel päeval raamatukogust karateõpiku ja veetis oma iga vaba hetke selle järgi harjutades. Ta harjutus niiviisi kolm aastat. Ta tegi seda kõikjal ja igal hetkel kui ta oli üksi – WC-s, puukuuris, pööningul. Kolm aastat. Enne ei olnud aeg küps, enne oli ta veel liiga nõrk, kuigi tema tahe oli juba piisavalt tugev. Ta talus nende lööke ja alandusi naerulsui, sest ta teadis, et kunagi tuleb see päev. Päev, kus veri lendab mööda lastekodu koridori. Muidugi ei kasutanud ta ainult karated, ta teadis väga hästi, et see õpetus on mõeldud vaid enesekaitseks, mitte ründamiseks. Kui ta oli oma kiusajad alguses paari löögiga ära ehmatanud, siis peksis ta neid rusikate ja jalgadega kõige labasemal kombel sinna, kuhu juhtus. Tal oli vaja neile mõista anda, et see on läbi, et keegi ei julgeks teda enam kunagi ei puudutada. Teda ei häirinud need mõned väljalöödud hambad ja puruks pekstud luud, see oli kiusamise hind, nad pidid selle maksma. Ta teadis, et ta pole elajas, kuigi enamik, kes temaga pärast seda sel teemal vestlesid, seda talle kinnitasid. Ta vaid naeratas selle peale. Loom tema sees oli näidanud hambaid. Loom, mille nad olid ise puurist välja lasknud.
Kolooniasse ei pandud teda vaid sel põhjusel, et ta ründajaid oli mitu ja kuigi osa kasvatajaist vaidles sellele vastu, oli lastekodu juhataja veendunud, et tegu oli siiski enesekaitsega. Enesekaitsega, mis läks aastatega kogutud vimma tõttu natukene kontrolli alt välja, nii oli lastekodu ametlik teadaanne ametivõimudele. Seth pidi ainult kooli vahetama. Kuna info toimunust oli üllatavalt kiiresti ka tema kooli jõudnud, nõudsid mitmed lapsevanemad ta eemaldamist, ähvardades viia kogu asja välja kas haridusministeeriumi või isegi kohtuni. Kool andis alla. Kuigi tal ei olnud seal probleeme. Tal polnud küll koolis ühtegi sõpra, kuid ka mitte ühtegi vaenlast. Ta oli lihtsalt tühi koht.
Mis siis, kui Martin pole siiski nii tugev, kui ta ise oli, käis korraga läbi Sethi pea. Mis siis, kui nad ta lihtsalt kogemata ära tapavad? Ta oli kuulnud, et selliseid asju oli ennegi ette tulnud. Ta ei teadnud, kas need jutud vastasid tõele. Ametlik versioon oli neil nagunii mingi meditsiiniline diagnoos, kaasasündinud haigus, mis end ootamatult ägedalt avaldas või siis õnnetusjuhtum.
Veel oli Martinil võimalus ennast lihtsalt ära tappa. Ka selles poleks midagi uut. Paar aastat tagasi oli üks nende lastekodu tüdruk aknast alla hüpanud. Lastekodu juhtkond kinnitas, et ta kukkus, kuid polnud kahtlust, et ta tegi seda ise. Tüdrukut kiusati peaaegu terve kambaga ja see ei olnud ainult peks nagu poiste puhul tavaline. Plikad oskasid oma ohvri piinamiseks palju koledamaid asju välja mõelda.
Äkki pidi Seth siiski midagi tegema? Neid tüüpe hoiatama? Poiss muutus murelikuks, ta ei tahtnud olla nagu mingi lollakas superhiir või Batman, kes lendab alati kohale, kui kellelgi abi vaja on. Tema oli endaga ise hakkama saanud, miks siis teised seda ei võiks?
Mhm, aga Liisi oli ta ju ometi aidanud. Oli see siis kuidagi teisiti, kui välja arvata, et tegu oli tüdrukuga? Ta arvas, et oli, kuigi ta ei olnud kindel, kas ta arvas õigesti. Lastekodus pidid sa oma õiguste eest ise seisma. Pidev peksmine polnud nagu rünnak tänaval. Loomulikult oleks ta igale teiselegi tänaval appi läinud. Kuid miks ta siis siin ei läinud? Kas seepärast, et talle endale polnud keegi appi tulnud? Ja nüüd pidid kõik kannatama sama palju, kui tema oli seda teinud? Või oli ta süda lihtsalt kalestunud. Sellise asja pidev nägemine tekitab tunde, et see ongi normaalne. Igal juhul pole see midagi erilist. Ta teadis, et lõpuks võib harjuda peaaegu kõigega.
Kuradi tüdruk, mõtles poiss südametäiega. Enne tema ilmumist polnud ta nii raskete küsimustega maadelnud. Miks pidid need küll praegu teda kiusama tulema? Jälle oleks ta sellest kellegagi rääkida tahtnud. Äkki ma ikka peaksin Liisi sõpruse pakkumise vastu võtma, mõtles ta mööda tänavat edasi lonkides. Ja ometi ta teadis, et ei tee seda. See, mis teda takistas, oli hirm.
7
„Saatke oma vihikud koduste ülesannetega minu kätte,” sõnas matemaatika õpetaja Ilse Puistaja ehk Puistur, kui tund oli peale hakanud. Puistur oli umbes viiekümneaastane vanatüdruk. Keegi teadnud, mida ta oma palgaga tegi, kuid midagi pidi ta sellega ometi tegema. Riiete peale ei kulutanud ta ilmselt rohkem kui korra aastas. Alati peale suvevaheaega ilmus Puistur kooli uues vanamoodsas СКАЧАТЬ