Must vares. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et nad midagi kurja plaanisid. Äkki tahtsid ainult nalja teha?

      Teine hääl Liisi peas ütles, et ära põe ja tšilli edasi. Kuna tal polnud aimugi, kuidas sellises olukorras kiiresti kaineks saada, siis kuulas ta häält, mis käskis edasi pidutseda. Ja mitte põdeda. Kurat, ta oli viimasel ajal niigi palju põdenud. Miks ta ei võiks vabalt võtta?

      „Lähme tantsima!” hüüdis äkki Elina talle kõrva ja juba ta hakkaski Liisi kättpidi tantsupõrandale vedama. Tundus, et Elina on rohkem purjus kui Liis. No jah, ta oli ka rohkem joonud.

      Järgmised pool tundi hüppasid nad ennastunustavalt muusika järgi, mida Liis kunagi kuulnud ei olnud. Või siis, mida ta ära ei tundnud, sest kõik oli nii teistmoodi. Võimalik, et see aeg oli ka pikem või lühem, Liis polnud selles kindel, sest tema ajataju oli kuhugi kadunud. Tundus, et ühte ajaühikusse mahtus palju rohkem aega kui varemalt.

      Elina käis vahepeal ära, jättes Liisi üksi tantsima. Tüdruk teadis, et ta käis kuskil joomas, sest ta oli algul Liisi samuti kaasa kutsunud, kuid tüdruk keeldus minemast. Nüüd tuli Elina tagasi ja haaras Liisil käest. „Sa pead tingimata kaasa tulema!” kiljus ta. „Meil on klassis nii hea pidu!”

      „Kuskohas?” küsis Liis, püüdes tasakaalu säilitada.

      „Tule, siis näed!” karjus Elina üle muusika.

      Elina juhtis Liisi tüdruku üllatuseks nende klassi. Ta ei teadnudki, et sinna peo ajal sisse sai. Klassis tundus olevat pidu täies hoos. Poistel oli sinna isegi mingi oma muusika organiseeritud. Ja õpetajalauatäis alkoholipudeleid. Liis vaatas ringi. Peaaegu pool nende klassi oli siin.

      Liis märkas, et seltskonnas oli ka Kert. See oli talle üllatuseks. Tundus, et ka poiss oli Liisi nähes natuke imestunud. Nad polnud peale kinoskäiku rohkem suhelnud, kuigi poiss oli lubanud helistada. Võimalik, et ta olekski seda teinud. Sellest oli möödas vist vaid nädal. Kerti siin näha tundus Liisi jaoks natuke kummaline. Ta poleks arvanud, et ta nende klassi poistega nii hästi läbi saab.

      „Hei, tule siia, siin on ruumi,” kutsus korraga Kert Liisi enda juurde istuma. Tüdruk läkski. Tal polnud nagunii midagi targemat teha.

      „Ma lootsingi sind siin näha,” märkis poiss.

      Liis oleks võinud mürki võtta, et Kerdil oli ebamugav. Ta ei osanud arvata, mis võis selle põhjuseks olla. Ta kehitas selle lause peale lihtsalt õlgu. Ma pean end vaos hoidma, püüdis ta endale sisendada. See, mida ta oleks hetkel tegelikult teha tahtnud, üllatas teda tõsiselt. Kui karmi ainega oli siis ikkagi tegu?

      Kert märkas, et Liis niheles oma istmel. „Kui sul seal kitsas on, siis sa võid mulle sülle istuda,” pakkus ta.

      Liis võttis pakkumise vastu. Tal oli tunne, et ta näeb ennast kuidagi kõrvalt. Nagu oleks see lihtsalt mingi film. Kert lõhnas hästi. Ta surus oma nina vastu poisi õlga.

      „Kas sa tegeled ikka veel maailmaparandamisega?” küsis Kert.

      Liis tõmbus eemale. Ta ei tahtnud praegu sellest kõigest rääkida. Ta ei tahtnud, et keegi talle seda meelde tuletaks. Seda, et kusagil on veel üks teine maailm. Teine maailm, kus kehtivad teised reeglid. Ja kus tema ise on hoopis teistsugune. „Miks see sulle muret teeb?” nähvas ta vaenulikult.

      „Hei, ma ainult küsisin,” sõnas poiss alandlikult.

      Tüdruk noogutas. Ta mõistis, et sel ajal, kui tema on siin ja lõbutseb, istub Seth ilmselt oma lastekodus ja… Tal polnud aimugi, mida poiss seal teha võiks. Aga ilmselt ei saanud see kuigi lõbus olla. Talle tundus, nagu oleks lähestikku kaks täiesti erinevat maailma. Kaks maailma, mis eksisteerivad paralleelselt, kuid ei kohtu iial. Liis vaatas enda ümber ringi ja mõistis, et neid maailmu, mis üksteisega ei haaku, on tema ümber tegelikult veel rohkem. Ja Seth? No võimalik, et ta tõesti ei taha. Äkki ta tõepoolest mõtleski seda tõsiselt, et ta tahab üksi olla?

      Kert rääkis midagi autodest ja sellest, kuidas nad olid käinud kuskil kiirendusvõistlusel. Liisil hakkas korraga paha. Nii seepärast, et ta oli liiga purjus, kui sellepärast, et ta istus Kerdi süles ilma, et oleks endalt küsinud, miks ta seda täpselt teeb. Ta peaaegu ei tundnudki seda poissi. Tüdruk vaatas ringi. Olivia näksis parajasti Matti kõrva, Alger valas soovijatele viskit ning Sten ja Kaarel püüdsid teha järjest huvitavamaid uusi kokteile enam-vähem kõiki asju segi valades. Elina rääkis midagi Timole, lastes samal ajal poisil oma juukseid sasida. Ja siis märkas ta veel Stiinat ja Natalit ning kõiki teisi tühjasttähjast kädistavaid tüdrukuid. Ei, jumala eest, ta ei tahtnud nende moodi olla!

      Liis tõusis püsti.

      „Kuhu sa lähed?” küsis Kert.

      Tüdruk oleks võinud kihla vedada, et poiss oli rohkem kui üllatunud. Ta kehitas õlgu.

      „Mul suri jalg ära,” lausus ta viimaks.

      „Ära kuhugi kaugele mine,” palus Kert endale uut viskit valades.

      „Ei,” valetas Liis.

      Ta hakkas just ukse poole liikuma, kui korraga Sandra, kes senini oli aknal kõhutanud ja suitsetanud, end Stenile kaela riputas. „Kuule, anna nüüd seda kommi,” nurrus ta end poisi vastu surudes.

      Sten leebus silmnähtavalt. „Okei, okei. Näe võta.” Ta õngitses taskust väikese kilekoti ja pistis sealt midagi Sandrale otse suhu.

      „Joo peale,” soovitas Matt, ulatades tüdrukule väikese valge plasttopsi.

      Sandra võttis sealt lonksu. „Lahe, ma tunnen juba, kuidas see mõjuma hakkab!” hüüdis tüdruk korraga ja hakkas liblika moodi käsi lehvitades ringiratast jooksma.

      „Ära nüüd tõmble!” hüüdis Sten. „Ega see sul poole minutiga ka sarve hakka.” Ta pöördus korraga Liisi poole. „Näe, sulle ka üks.”

      Endalegi üllatuseks sirutas Liis automaatselt käe ja Sten asetas sinna väikese valge tableti.

      Liis jäi seda tähelepanelikult silmitsema.

      „Pole enne näinud või? Neela see nüüd alla,” sõnas Sten kärsitult. Võimalik, et ta juba kahetses oma lahket žesti.

      Liis pani tableti sõnakuulelikult suhu ja tegi neelamisliigutuse. Hääl ta peas ei lubanud tabletti alla neelata. Kes teab, mida see veel joogi mõjul võib põhjustada? Liis oli endiselt veendunud, et tal polnud võimalik vaid klaasist veinist nii purju jääda, nagu ta oli. Veendunud? Ta oli selles surmkindel!

      „Ma pean korraks vetsu minema,” pomises ta teistele ja tormas klassist välja.

      10

      Ukse taga võttis ta tableti suust ja uuris seda lähemalt. See polnud tegelikult midagi erilist – umbes aspiriinisuurune, mingi hieroglüüfi graveeringuga tablett. Liisil polnud aimugi, mis see oli. Ecstacy? Amfetamiin?

      Jällegi võitlesid tema peas kaks häält. Üks neist käskis tablett minema visata, teine alla neelata. Miks sa ei võiks lõbutseda nagu teised, veenis teda hääl. Miks sa pead kogu aeg nii neetult korralik olema? Mis kasu sa sellest saad? Mõtle, sul avaneb võimalus oma klassikaaslastega sõbraks saada, kasuta ometi seda juhust. Sel mõttel oli muidugi jumet, aga samas tundis Liis, et ta ikkagi ei taha siin olla. Vastutahtmist purju jäämine ajas teda tigedaks ja samal ajal muutis liiga nõrgaks, et sellele teisele häälele vastu astuda.

      Ah, põrgut, mõtles ta. Miks kõigil СКАЧАТЬ