Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga mis siis juhtus? Miks langes nii suur ja võimas tsivilisatsioon nagu Ateena? Vastus peitub samas mudelis, mida näeme korduvat läbi ajaloo ikka ja jälle: suur ahnus sünnitab suure sõja.

      Ateena majandus edenes jõudsalt uue rahasüsteemi ajal. Siis sattusid nad sõtta, mis kujunes tunduvalt pikemaks ja kulukamaks, kui alguses arvati (tuleb tuttav ette?). Pärast 22 aastat sõdimist olid ressursid kahanenud ja raha peaaegu otsas, kuid siis leidsid ateenlased väga nutika viisi, kuidas sõda edasi rahastada. Nad hakkasid oma raha väärtust vähendama, et kangekaelselt jätkata. Ateenlastel tärkas geniaalne idee, et kui korjata maksudena 1000 münti ning segada kuld ja hõbe vasega pooleks, saab kokku 2000 münti! Kas tuleb teile tuttav ette? Peaks tulema … seda nimetatakse defitsiitseks finantseerimiseks ja meie valitsus teeb seda iga jumala päev.

      See oli esimene kord ajaloos, kui kullal või hõbedal oli määratud hind. Enne ateenlaste hiilgavat mõtet hinnati kõike, mida sai osta, kulla või hõbeda massiga. Nüüd esimest korda oli olemas riigi valuuta, mis ei olnud kuld ja hõbe, vaid vase segu kulla või hõbedaga. Sellega sai osta kulda ja hõbedat, kuid valuuta hulk ei kujutanud endast ainult kulda ja hõbedat.

      Järgmise kahe aastaga sai nende rahast pelk valuuta ja muutus selle tagajärjel praktiliselt väärtusetuks. Kuid mõistagi, kui rahva silmad väärtuse alandamise suhtes avanesid, nägid kõik, kellel olid vanad puhtast kullast ja hõbedast mündid alles, et nende ostujõud suurenes tohutult.

      Paari aasta pärast kaotati selle protsessi käivitanud sõda. Ateena ei suutnud taastada endist hiilgust ning lõpuks sai sellest linnast üksnes järgmise suurriigi Rooma provints.

      Valuuta ja raha kõige esimese piirkondliku raskekaalumatši raundi võidab n-ö pärisraha ning kuld ja hõbe kroonitakse Ateena raskekaalu tšempionideks.

       Rooma põleb

      Kreeka asemele tõusis toonaseks valitsevaks võimuks Rooma impeerium ja selle sajanditepikkusel valitsusajal oli roomlastel piisavalt aega valuuta väärtuse vähendamise kunsti täiustada. Nii nagu kõik impeeriumid ajaloos, ei õppinud Rooma eelmiste impeeriumide vigadest ja sellepärast oli nende saatuseks neid korrata.

      Rohkem kui 750 aasta jooksul lahjendasid erinevad juhid Rooma valuutavaru, alandades sõja eest maksmiseks müntide väärtust, mille tagajärjeks oli meeletu hindade tõus. Mündid tehti väiksemaks ehk kuldmüntidel lõigati maksuna killuke servast, kui need jõudsid valitsuse hoonesse. Need killud sulatati üles, et vermida uued mündid. Ja loomulikult segati kulla ja hõbeda hulka selliseid vähem väärtuslikke metalle nagu vask. Lisaks leiutasid nad üsna varjamatu revalveerimiskunsti, mis tähendab, et nad vermisid samu münte lihtsalt kõrgema nominaalväärtusega.

      Selleks ajaks, kui Diocletianius 284 pKr troonile tõusis, olid Rooma mündid üksnes tinatatud vask või pronks ning raevutses inflatsioon (ja Rooma rahvas).

      301. aastal andis Diocletianius välja kurikuulsa hinnadekreedi, millega kehtestati surmanuhtlus kõigile, kes müüsid kaupu valitsuse määratud hinnast kõrgema hinnaga, ja külmutati palgad. Diocletianiuse üllatuseks jätkasid aga hinnad kerkimist. Kaupmehed ei saanud enam oma tooteid kasumiga müüa, seega lõpetasid nad tegevuse. Inimesed vahetasid valitud ametit, et otsida fikseerimata palgaga tööd, või lihtsalt loobusid ja elasid riigiabist. Ah jaa, roomlased leiutasid riigiabi. Rooma rahvaarv küündis miljonini ja sellel perioodil jagas valitsus umbes 200 000 elanikule tasuta nisu. See tähendab, et ligi 20 % elanikkonnast elas riigiabist.

      Kuna majandus oli kehval järjel, võttis Diocletianius tarvitusele n-ö relvade ja või poliitika, pannes inimesed tööle, palgates tuhandeid uusi sõdureid ning rahastades mitmeid ühiskondlikke tööprojekte. See kahekordistas tõhusalt valitsuse ja sõjaväe suurust ning tõenäoliselt mitmekordistas defitsiitset finantseerimist.

      Kui liita omavahel sõjaväe ülalpidamise kulud, üha paisuva töötute armee riigiabi ning järjest kasvavad uute avalike tööprojektide kulud, saame vapustava summa. Defitsiitne finantseerimine kuumenes üle. Kui rahad kuivasid kokku, vermis Diocletianius lihtsalt meeletutes kogustes uusi vask- ja pronksmünte ning hakkas taas kuld- ja hõbemüntide väärtust alandama.

      Kõige selle tagajärjeks oli maailma esimene dokumenteeritud hüperinflatsioon. 301 pKr Diocletianiuse hinnadekreedi ajal (1970. aastal leiti selle hästi säilinud koopia) maksis nael kulda 50 000 teenarit, kuid sajandi keskpaigaks tõusis maksumus 2,12 miljardile teenarile. See tähendab, et kulla hind kerkis umbes 50 aasta jooksul 42 400 korda. Tulemusena peaaegu kogu kaubandus soikus ja majanduses hakati kasutama taas naturaalvahetust.

      Et seda paremini mõista: 50 aastat tagasi maksis USA-s unts kulda 35 dollarit. Kui hind oleks tõusnud 42 400 korda, oleks praegu maksnud unts kulda ligi 1,5 miljonit dollarit. Ostujõu seisukohast tähendab see seda, et kui 50 aastat tagasi oli sõiduauto keskmine hind umbes 2000 dollarit – mis oligi nii –, siis praegu oleks olnud see 85 miljonit dollarit.

      See andis märku kulla ja hõbeda teisest suurest võidust fiatvaluuta üle ajaloos. Niisiis on nüüd seis 2: 0 kulla ja hõbeda kasuks.

      Lõppkokkuvõttes kukutas Rooma impeeriumi valuuta väärtuse vähendamine ja puhas defitsiitne finantseerimine, et rahastada sõjaväge, riiklikke töid, sotsiaalkavasid ning sõda. Nii nagu kõik teised impeeriumid ajaloos, pidas ka Rooma ennast majandusseadustest puutumatuks.

      Nagu näete, on valuuta väärtuse vähendamine riiklike tööde, sotsiaalkavade ja sõja eest maksmiseks ajaloos korduv mudel. See on mudel, mis lõpeb alati halvasti.

      2. peatükk

       Riikide rikkus

      Et raha ajaloos tsükleid kindlaks teha, on vaja vaadelda n-ö mõlemat mündi poolt. Inimestel on kiusatus süüdistada kõigis oma hädades valitsust. Vaieldamatult on valitsused sageli süüdi, kui asi puudutab fiatrahasüsteemi kaudu põhjustatud inflatsiooni, kuid ei tohi unustada, et meie ise oleme lõpuks need, kes nõustuvad oma valitsuse juhtimisega. Ajaloost võib leida rohkesti näiteid sellest, kuidas ahnus paneb rahvast uskumatult rumalaid asju tegema. Tõepoolest, me ei vaja oma majanduse hävitamiseks valitsust. Saame sellega ise väga hästi hakkama, aitäh!

      Parim näide, mis mulle meelde tuleb, on 1637. aastal tipnenud tulbimaania.

       Tulp jääb ainult tulbiks …

      Et mõista praegu jutuks tuleva ajaloohetke absurdsust, peaksite endalt lihtsalt küsima: „Kas ma maksaksin ühe tulbisibula eest 1,8 miljonit dollarit?” Kui vastus sellele küsimusele on „jah”, siis palun pange see raamat käest ja otsige vaimutohtritelt abi. Vastasel juhul jätkake aga lugemist ja vaadake, kui hulluks võib rahvas minna.

      Hollandile mõeldes meenuvad kõigile esmalt tulbid. Teisena meenub õlu. Kuid paljud inimesed ei tea, et tulpide päritolumaa ei ole Holland. Nad on imporditud. Esimesed tulbisibulad toodi Hollandisse 1593. aastal Türgist. Tulbist sai kiiresti kuningakoja ja rikaste seisuse sümbol. See kasvas tasahilju maaniaks ning peagi avati Amsterdamis tulbibörs.

      Maania paisus aga väga kiiresti majandusmulliks. Olukord oli üsnagi koomiline. 1636. aastal tasuti ühe „Viceroy” tulbisordi sibula eest järgmiselt: u 4 tonni nisu, u 8 tonni rukist, 4 lihaveist, 8 lihasiga, 12 lihalammast, 2 seapead, 2 aami (1 aam = 140 gallonit ehk u 500 l) veini, 4 tonni õlut, 2 tonni võid, 1000 naela juustu, 1 voodi, 1 rõivakomplekt ning 1 hõbepeeker.

      Mulli kõrghetkel 1637. aastal käidi ühe „Semper Augustuse” tulbisordi sibula eest välja 6000 floriini. Toona oli keskmine aastapalk Hollandis 150 floriini. See tähendab, et hollandlased olid nõus tulbisibulate eest maksma 40 korda rohkem, kui oli nende keskmine aastasissetulek. Et sellest paremini aru СКАЧАТЬ