Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney

Чтение книги онлайн.

      USA pole ehk impeerium selle sõna traditsioonilises mõistes, kuid mis puudutab majandusprobleeme, käitub see nende lahendamisel enamasti nagu impeerium. Sellepärast arvangi, et USA langus ja dollari kokkuvarisemine ei ole pelgalt tulevik, vaid see protsess on juba käivitunud. Käime natuke minevikuradu ja meenutame, kuidas USA praegusse ajaloohetke jõudis.

       Kartke Föderaalreservi, kuldne reegel on surnud

      USA majanduse lõpu algus hakkas Föderaalreservi loomisega. Föderaalreserv on USA valitsusest eraldiseisev erapank, millel on võim dikteerida USA rahanduspoliitikat. Föderaalreservi loomisega sai USA dollarist tühipaljas valuuta.

      Umbkaudu aastail 1871–1914, mil algas I maailmasõda, põhines suurema osa arenenud maailma rahasüsteem klassikalisel kullastandardil, mis tähendab, et enamik valuutasid oli seotud kullaga. Ühtlasi tähendas see, et need olid seotud ka üksteisega. Äriinimesed said kaugesse tulevikku ulatuvaid plaane ja prognoose teha, kaupu transportida, ettevõtteid rajada ja välisriikidesse investeerida ning nad teadsid alati valuutade vahetuskurssi.

      Sellel perioodil, mil arenenud maailm kasutas klassikalist kullastandardit, üldiselt inflatsiooni ei olnud … mitte mingit. Muidugi esines üksikuid buume ja krahhe, inflatsioone ja deflatsioone. Kuid klassikalise kullastandardi algusest lõpuni oli keskeltläbi tegemist nullsummamänguga. Põhjus? Kuld – suurepärane tasakaalustaja.

      Kohe seletan, miks. Kui riigis käivitus majandusbuum, siis kaupade sissevedu suurenes. Imporditud kaupade eest maksti kullas ja nii voolas kuld välja. Samal ajal kui kuld riigist välja voolas, kuivas riigi valuutavaru kokku (see on raha deflatsioon). See tõi omakorda kaasa majanduse aeglustumise ja nõudluse kahanemise importkaupade järele. Majanduse aeglustumisega hinnad langesid, muutes selle riigi kaubad välisostjatele atraktiivsemaks. Kui kaupade väljavedu kasvas, et rahuldada välisnõudlust, voolas kuld uuesti sellesse riiki tagasi. Niisugune protsess kordus järjest ja kullal põhinev riigi valuuta väärtus kõikus kitsas vahemikus üles-alla, säilitades tasakaalu.

      Klassikalise kullastandardi ajastul oli USA dollar ehtne tõendatav raha, mis tähendab, et riigikassas oli seda tagamas tegelik kuld ja hõbe. Siis sekkus aga Föderaalreserv, üks kõige kurikuulsamaid ja vääriti mõistetumaid institutsioone USA ajaloos.

      Föredaalreservist on keeruline aru saada, muu hulgas põhjusel, et selle kohta on väga palju vastuolulist infot. Arvamused Föderaalreservi suhtes jagunevad kahte täiesti vastandlikku leeri. Ühel pool on valitsus, mis usaldab sellele institutsioonile USA majanduse reguleerimise. Teisel pool on vandenõuteoreetikud, kes usuvad vähimagi kõhkluseta, et Föderaalreserv viib USA majanduse lõpuks kokkuvarisemiseni.

      Mina tahan öelda teile, et need „hullumeelsed” ei olegi nii põrunud, kui pealtnäha paistab. Esiteks ei ole Föderaalreserv valitsusasutus. See on eraomanduses olev pank, millel on aktsiaomanikud, kellele makstakse dividende. Föderaalreservil on võim tegelikult eimillestki raha luua ning see on auditeerimise ja kongressi järelevalve eest kaitstud. Nagu endine senaator ja presidendikandidaat Barry Goldwater täheldas: „Föderaalreservi Süsteemi aruandeid pole kunagi auditeeritud. See tegutseb kongressi kontrollita ja manipuleerib USA usaldusega.”

       Mitte väga tagasihoidlik algus

      Kuulus Austria koolkonna majandusteadlane Murray N. Rothbard, Ludwig von Misese Instituudi asepresident, silmapaistev majandusprofessor ja 26 kirjatöö autor, alustab oma raamatut „The Case Against the Fed” („Kaasus Föderaalreservi vastu”) järgmiselt.

      Kohe räägin, kuidas kõik algas. Seda võiks nimetada mitte väga tagasihoidlikuks alguseks.

      1907. aastal oli USA-s maad võtnud pangandus- ja börsipaanika, mida kutsutakse üsna loomulikult 1907. aasta paanikaks. Levisid kahtlused, et suured New Yorgi pangad, mida tunti kui Money Trusti, kutsusid kriise ise esile ja lõikasid siis nende pealt kasu, ostes verest välja löönud investoritelt aktsiad kokku ning müües need üüratu kasumiga mõni päev või nädal hiljem maha. 1907. aasta paanika mõjus USA majandusele iseäranis laastavalt ja avalikkus nõudis pahaselt, et valitsus võtaks midagi ette.

      1908. aastal moodustas USA kongress riikliku rahakomitee, et hinnata olukorda ja soovitada niisuguste paanikate ärahoidmiseks pangandusreforme ning ühtlasi uurida Money Trusti tegevust. Komitee esimeheks määrati senaator Nelson Aldrich, kes lähetati viivitamatult Euroopasse, kus ta viibis kaks aastat ja kulutas 300 000 dollarit (mis inflatsiooni arvestades teeks praegu 6 miljonit dollarit) Inglismaa, Prantsusmaa ning Saksamaa eraomandis olevate keskpankade juhtidega konsulteerimisele.

      Pärast naasmist otsustas senaator Aldrich korraks aja maha võtta ja korraldas oma väikese sõpruskonnaga pardijahi. Sõbrad, kelle ta endaga puhkusele kutsus, olid USA majanduse juhtfiguurid, needsamad New Yorgi pankurid, keda ta uurima pidi: Paul Warburg (Kuhn, Loeb & Company), Abraham Pete Andrew (aserahandusminister), Frank Vanderlip (Rockefelleri juhitud panga Natioanl City Bank of New York president), Henry P. Davison (J. P. Morgani vanemosanik), Charles D. Norton (Morgani juhitud panga First National Bank of New York president) ning Benjamin Strong (J. P. Morgan Bankers Trusti juht ja tulevane esimene Föderaalreservi juhatuse esimees).

      Arvatakse, et need mehed esindasid neljandikku maailma rikkusest. Sündmus toimus Georgia ranniku lähedal väikesel Jekylli saarel. Kuid pardijahiks polnud suurt mahti, sest Aldrich ja tema suursugused külalised istusid üheksa päeva ümber laua, haududes plaani, mille tulemusel loodigi tegelikult Föderaalreserv.

      Lugege, mida mõni osaleja selle nõupidamise kohta ise arvas.