Rikas laps, tark laps. Robert T. Kiyosaki

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ janus oleva lille, võivad inimesed kalduda oma käitumises liigselt ühte või teise äärmusse. Nagu mu isa ütles tol õhtul, mil naasime direktori juurest: „Paljud inimesed elavad mustvalges ehk õige-ja-vale-maailmas. Ühed oleksid soovitanud sulle: „Ära tõuka kunagi vastu,” teised aga: „Tõuka vastu!” Kuid elu edu võti on: kui sa oled sunnitud vastu tõukama, siis pead täpselt teadma, kui kõvasti seda teha. Teadmine, kui kõvasti tõugata, nõuab tunduvalt suuremat arukust kui lihtne soovitus: „Ära tõuka vastu,” või „Tõuka vastu.””

      Mu isa ütles sageli: „Tõeline arukus seisneb teadmises, mis on sobilik, mitte lihtsalt selles, mis on õige või vale.” 6-aastase poisikesena õppisin emalt, et ma pean olema rohkem heasüdamlik ja õrn. Isalt õppisin olema tugev, kuid samas ka oma tugevusega arukalt ja sobivalt ümber käima. Olen sageli öelnud, et mündil on kaks poolt. Ma pole kunagi ühe poolega münti näinud. Kuid me kipume seda tõika liigagi sageli unustama. Arvame pahatihti, et see pool, millel me asume, on ainuke või see õige. Niimoodi arvates võime olla targad, võime teada oma fakte, ent samas võime ka oma mõistust piirata.

      Üks mu õpetaja rääkis kord: „Jumal andis meile parema jala ja vasaku jala. Jumal ei andnud meile õiget jalga ja valet jalga. Inimesed teevad edusamme, tehes kõigepealt vea paremale ja seejärel tehes vea vasakule. Inimesed, kes arvavad, et neil peab alati õigus olema, on nagu inimesed, kellel on ainult parem jalg. Nad arvavad, et teevad edusamme, kuid tavaliselt jäävad ringis käima.”

      Minu arvates peame ühiskonnana oma tugevuste ja nõrkustega arukamalt ümber käima. Me peame õppima tegutsema arukamalt nii naiseliku kui ka meheliku poole pealt. Mäletan, et kui olin 1960-ndatel ühe kuti peale koolis vihane, läksime mõnikord võimla taha ja lasime rusikad käiku. Pärast üht-kaht lööki hakkasime maadlema ja väsisime ära ning siis sai kaklus läbi. Halvim, mis juhtus, oli teinekord lõhki rebitud särk või verine nina. Tihtipeale läksime pärast kaklust sõpradena lahku. Tänapäeval lapsed vihastavad, hakkavad mõtlema vähem arukal õige-ja-vale-viisil, tõmbavad tulirelvad esile ja tulistavad üksteise pihta … ning see kehtib nii poiste kui ka tüdrukute kohta. Me võime küll elada infoajastul ja lapsed võivad olla oma vanematest „elukogenumad”, aga me võiksime kõik õppida oma info ja emotsioonidega arukamalt ümber käima. Nagu ma ütlesin, me peame õppima mõlemalt, emalt ja isalt, sest määratu infohulga puhul peame muutuma arukamaks.

      See raamat on pühendatud vanematele, kes soovivad üles kasvatada lapsed, kes on targemad, rikkamad ja rahaasjades arukamad.

      2. peatükk

      Kas teie laps on andekas?

      „Mis uudist?” küsisin sõbralt, keda polnud aastaid näinud. Sõber võttis kohe rahakoti välja ja näitas oma 11-kuuse tütre pilti. Naeratades uhkelt, ütles ta: „Mu tütar on nii tark. See on suisa uskumatu, kui kiiresti ta õpib.” Järgmised kakskümmend minutit andis uhke isa äärmise üksikasjalikkusega ülevaate kõigest, mida ta üliandekas tütar õpib. Lõpuks ta mõistis, et räägib vahetpidamata, ning lausus vabandavalt: „Anna andeks. Ma olen lihtsalt oma tütre üle kohutavalt uhke. Mind hämmastab, kui tark ta on ja kui kiiresti ta õpib. Ta on kindlasti väga andekas.”

      Kas niisugune uhke hooplemine piirdub ainult mõningate üksikute värskete vanematega? Igatahes minu kogemuste põhjal küll mitte. Kui ma olen vanemaid vaadeldes üldse midagi märganud, siis seda, et neid kõiki jahmatab, kui kiiresti nende lapsed õpivad. Iga värske lapsevanem, keda olen kohanud, on veendunud, et ta laps on maailmas kõige targem, võib-olla koguni geenius. Ja ma olen nendega nõus. Arvan, et kõik lapsed sünnivad andekatena. Kuid paljude laste puhul juhtub selle andekusega midagi sel ajal, kui nad suureks sirguvad. Mõne lapse puhul paistab see andekus kaduvat, see surutakse maha või läheb teistes suundades.

      Ehkki mu naisel Kimil ja minul ei ole lapsi, paeluvad vastsündinud mind alati. Mulle meeldib neile otsa vaadata. Seda tehes vaatab mulle vastu äärmiselt uudishimulik ja teadmishimuline olevus. Pole sugugi raske taibata, et lapsed õpivad tohutute hüpetega. Tohutu all pean silmas eksponentsiaalset õppimist. Nende teadmistebaas kahekordistub ilmselt iga sekundiga. Kõik, mida nad silmadega sisse ahmivad, on uus ja imestusväärne, ning see lisatakse andmepanka toimetamata, kvalifitseerimata ja eriliste eelarvamusteta.Nad ahmivad endasse uut kogemust nimega elu.

      Alles hiljuti käisin ühe teise sõbra kodus. Ta sulistas koos oma kolmeaastase tütrega basseinis. Kui ma lehvitasin ja läksin basseini äärde, hüüdis sõber: „Vaata mu väikest tüdrukut! Temast saab olümpiaujuja.” Vaatasin seda väikest tirtsu loksumas südilt vastu lainetust, püsides vaevu pinnal, kuid liikudes siiski ujudes uhke isa poole. Pidasin hinge kinni, kui see väikseke, kellel polnud abivahendeid küljes ja kes suutis oma pead hingamiseks vaevu vee peal hoida, rapsis sügavamas otsas ootava isa suunas. Lõpuks ohkasin kergendatult, kui isa haaras lapse embusse ja rõõmustas: „Minu väike vapper ujuja! Sinust saab ühel päeval olümpiaujuja.” Ja tõenäoliselt saabki.

      Mis mind aga imestama pani, oli tõik, et seesama väike tüdrukutirts kartis alles nädal tagasi kohutavalt vett. Kõigest nädal tagasi kartis ta vett nii väga, et puhkes nutma, kui isa ta basseini viis. Nüüd kutsub isa teda tulevaseks olümpiaujujaks. Antud juhtumil on minu jaoks tegu sedasorti tohutu õppimisega, milleks on võimeline ainult üliandekas isik, ja kõik lapsed sünnivad võimega õppida niisugusel tasemel.

       Mu isa arvas, et kõik lapsed sünnivad andekatena

      Nagu oma varasemas raamatus „Rikas isa, vaene isa” juba rääkisin, oli mu isa 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses Hawaii osariigi haridusameti juht. Lõpuks astus ta ametist tagasi, et kandideerida vabariiklaste nimekirjas osariigi asekuberneriks, mis polnud kõige targem otsus. Ta lähtus kandideerimisel südametunnistusest. Teda pahandas sügavalt valitsuses avastatud korruptsiooni tase ja ta soovis haridussüsteemi muuta. Isa lootis, et saab süsteemi uuendamiseks midagi ära teha, kui kandideerib asekuberneriks. Teades, et tõenäoliselt ta ei võida, kandideeris ta ikkagi ja kasutas oma kampaaniat selleks, et avalikustada need valed, mis tuleks muuta õigeks. Kuid nagu me kõik teame, ei hääleta rahvas alati kõige ausamate ja tõemeelsemate kandidaatide poolt.

      Ma arvan siiani, et mu isa oli akadeemiliselt andekas. Ta oli ablas lugeja, suurepärane sulemees, hiilgav esineja ja oivaline õpetaja. Ta oli kogu kooliaja parim õpilane ja oma klassi vanem. Ta lõpetas Hawaii ülikooli oma kursusekaaslastest kaugelt parema tulemusega ning temast sai Hawaii ajaloos üks noorimaid koolidirektoreid. Ta kutsuti Stanfordi ülikooli, Chicago ülikooli ja Northwesterni ülikooli teaduslikku tööd tegema. 1980-ndate lõpus valiti ta oma ametikaaslaste poolt üheks Hawaii 150-aastase riigihariduse ajaloo parimaks haridustöötajaks ja talle anti audoktori kraad. Ehkki ma kutsun teda oma vaeseks isaks – ükskõik kui palju ta ka teenis, olid tal alati näpud põhjad –, olin tema üle alati uhke. Ta ütles ikka: „Mind ei huvita raha.” Ja ta ütles ka: „Ma ei saa kunagi rikkaks.” Ning nendest sõnadest sai iseenesest täideminev ettekuulutus.

      Pärast raamatu „Rikas isa, vaene isa” läbilugemist ohkavad paljud: „Soovin, et oleksin lugenud seda 20 aastat tagasi.” Ja mõni küsib: „Miks te seda varem ei kirjutanud?” Mina vastan: „Sest ma ei tahtnud seda oma isa eluajal kirjutada.” Ootasin lugupidamisest viis aastat. Ma tean, et see raamat oleks talle haiget teinud, kui ta oleks seda lugenud, kuid usun, et vaimuna toetab ta õppetunde, mida saame kõik tema elust õppida.

      Käesolevas raamatus „Rikas laps, tark laps” pärinevad paljud mõtted sellest, kuidas lapsed õpivad ja miks kõik lapsed sünnivad tarkadena, mu isalt. Järgmine lugu jutustab ühest mu klassikaaslasest, keda nimetati juba varases eas üliandekaks. See räägib ka sellest, kuidas me kõik oleme ühel või teisel moel üliandekad.

       Kas teie lapsel on kõrge rahanduslik IQ?

      Kui СКАЧАТЬ