Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased. Rögiwald Pääbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võides pikki tunde kägiseva transistorraadio kõrval või palub õdedel värskemaid päevalehti ette lugeda, kartuses, et magab maha tähtsa uudise ootamatust maailmasündmusest. Ei ole harvad juhused, kui õelad õed hiilivad oimetu Haraldi tuppa ja noolivad sealse supitaldriku puhtaks, sest pipetisõltlasest vennaraas on olnud võimetu midagi sööma pärast kahekordset lisavahetust, sellele järgnenud haigestunud kolleegi asendamisest tingitud magamata ööd, millele järgnes omakorda jõlkumine tehaseümbruse tänavatel, mis päädis unetu pabistamisega raadio veerel. Õnneks ei vaata pipetitsehhi juhtkonnas keegi kunagi kalendrisse, nii pole ka karta, et näiteks jõulud või aastavahetuspidu võiksid töölkäimist katkestada.

      Tegelik põhjus, miks Harald pipetikogustest ja rahast välja ei tee, on tõsiasi, et ta lihtsalt ei tunne numbreid. Ka lugemisoskust ei saa just eeskujulikuks nimetada. Õigemini, ta veidi ikka tunneb numbreid ja tähti, ent mitte liiga hästi, sest see ei huvita teda. “Miks ma peaksin numbreid tundma? Kõiki numbreid veel peast? Või mis tähed? Kaugelt kosmoseset! Kas te ise teate kõikide telefoninumbreid või tähtede nimetusi peast?” küsis Harald kunagi oma esimesel tööintervjuul, kui Kääbuskülas ühele autopesulale telefonioperaatorit otsiti. Ta ei märganud üle laua nõutuid nägusid ja lõua all neelatamist takistavaid lipsusõlmi. Tookord ei osutunud valik tema kasuks. Järgmisel tööintervjuul, sedakorda Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase pipetitsehhis noogutas Harald sama küsimuse peale aga lihtsalt peaga. Ta surus huuled kokku, et ühtki silpi ei lenduks ja hoidis kuulekalt hinge kinni. Siis olid ülelauaküsitlejad märksa sõbralikumad ja saatsid pärast omavahelisi tunnustavaid pilguvahetusi pipetitehase personaliosakonna koosseisuvälise nooremspetsialisti Silvi preili Feldti juurde, Haraldi lapsepõlveradadele. Kui Silvi naasis sealt kena kevadise joonistusega karikakrast ja priskest liblikast, polnud Haraldi sobivuses enam kahtlustki. Tema ammendamatu kirg ja ramm pipetitehase teise vahetuse operaatorina on ainult tõestanud personalivaliku komisjoni kõrget taset ning oskust oma töötajaskonda hoolikalt ja eksimatult komplekteerida.

      KONDOOMIMEISTER KONRAD-STIINA

      Pipetimeister Haraldi tädipoeg Konrad-Stiina töötab samuti Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelises Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehases. Usin töömesilane. Täpsemalt kolmanda kategooria kondoomimeister, kes on ainsana preservatiivitsehhi töökast kollektiivist pääsenud kahel järjestikusel korral tootmiskoondise peahoone ette tänavasillutisele püstitatud autahvile.

      Erinevalt oma onupojast, paadunud linnavurlest Haraldist, kes eksiks hetkega ka põlvekõrguses niitmata rohus, kasvas Konrad-Stiina üles Väikelinna külje all asuvas Kääbuskülas. Tema ema, proua Uku-Malle, ja isa, härra Väino-Maria, olid tõsimeelsed rahvapärimuste järgijad ja koloriitfosforiidi… vabandust, koloriitfolkloori austajad. Näiteks kihelkonna kirkaid rahvariideid ja raskeid vaskehteid ei võtnud kange naine praktiliselt kunagi seljast, nagu ka toekamat muljet tekitavat põhupalli vasemast sukast või sahvririiulitelt laenatud täidet rinnahoidjast. Isal seevastu oli alati pooleldi pingul kanepinöör niuete ümber, kogukas põhupakk kubeme piirkonnas ja narmendavad äraspidised viisud päkkadel. Mehe lüheldast kasvu aitas varjata kõrge torukübar. Kõnealune peakate kätkes endas kohutavat saladust. Nimelt leidus selle sisevoodris kõrvalkihelkonna küla ornamentikaelemente. Aga need olid ju võõrausulised. Papa varjas seda võigast tõika muidugi kiivalt ja võttis kübara peast ainult pimedas, kiriku pihitoolil või kui veendus täiesti kindlalt, et kõik olid Väikelinnas sisseoste tegemas või Kääbuskülast kaugemal teistel asjatoimetamistel.

      Väino-Maria oli harjunud saladusi hoidma. Kuigi tema patendi järgi on välja töötatud preservatiivitsehhi kondoomide kokkumonteerimise tööpink, oli see kuldsete kätega meistrimees enne kojujäämist tegelikult aastakümneid relvajõudude kõrgel palgal, kus tema ülesandeks oli remontida allakukkunud sõjalennukeid ja putitada vaenlase tabamuse saanud soomukeid. Tõsi, kokku klopsitud lennukid kukkusid pärast kõpitsemist veel kord alla ja roomikud ei jõudnud garaažiuksest väga palju kaugemale. Pitsitava eneseuhkuse käes kannatav meister ei jätnud aga oma jonni ja parandas peletisteks moondunud sõidukeid nii kaua, et neid võis vähemalt juubeldavate rahvamasside kilgeterohkeks meeleheaks Väikelinna sõjaväeparaadil ballastiliste mulaažidena kasutada. Hoolimata peadpööritavalt edukast karjäärist palus Väino-Maria end ettenähtust oluliselt varem reservi arvata, sest Uku-Malle arvates jagus mehel liiga vähe aega rahvatantsutrennile ja Kääbusküla pärimusringile. Eks talitamist vajasid muudki toimetamised suures majapidamises.

      Öhösönaga, abikaasa peakattesse peidetud vulgaarsusest ei olnud aimu isegi pereema Uku-Mallel. Seda enam, et Väino-Maria mõistis väga hästi, et kui naine sellest teada saaks, järgneks karistusena mitu päeva taluõue kaugemasse nurka püstitatud kodukartsas. Väino-Maria kadunud isa, Peeter-Eliisabet, olgu muld talle kerge, veetis ühel aastal kodukartsas nii jõulud kui ka aastavahetuse, sest poolearuline rauk andis Uku-Malle küsitud kuhiksõle asemel pittu kiirustanud miniale hoopis ambsõle. Õnneks märkas naine äiapapa pidevaid möödalaskmisi mitte ainult talu välikäimlas, vaid ka ehete valikul. Seega õnnestus tal fiaskot vältida ja õige sõlg rinda kinnitada. Pärast vanatoi viivitamatut riivistamist pidi Uku-Malle nutuhoogude vaigistamiseks veel mitu tundi end palderjani ja punase magusa napsiga toibutama. Sellist alandust polnud naine iial kogenud. Mõelda vaid, kui ta oleks Kääbusküla simmanile krookimata tanu ja ambsõlega ilmunud! Püha taevas! Kohkunud naisel jooksis terve elu silme eest läbi, vaid mehe poolt õigel hetkel ninnatorgatud palderjanioks päästis Uku-Malle järjekordsest vapperohkest minestamishoost. Isegi sõjaväes karastunud Väino-Maria neelatas pisaraid, tema hoidis end koost lagunemast ainult sahvris salaja kõrva topitud nuusktubaka abil. Ühtlasi käis ta vahetpidamata kartsa ukse taga isa kallal võtmas ja keelt nahutamas. Tal oli oma isa ahvitembu üle ääretult piinlik. Väino-Maria kartis koguni, et Uku-Malle pistab ka tema luku taha, kuigi temal polnud ju ometi mingit süüd. Ta oli selle nimel valmis isegi isa verest välja pugema ja sugupuust lahti ütlema, kõik samanimelised kääpad üles kaevama ja teispool kodumaa kaugeimaid nurgataguseid uuesti maha matma!

      Mehe õnneks abikaasa leebus, sest eks see sirmjas sarikõisik hakkaski oma imalat mõju avaldama. Rindu torgatud ja hingeldamise taktis vintsklev kuhiksõlg taltus ühel viivul samuti, sest naise hingamine naasis tavapärase gaasivahetuse juurde. Tegelikult naasis harjumuspärase gaasivahetuse juurde kogu tema korpulentne organism. Väino-Maria teab seda kogukat keret liigagi hästi. Naise hiidpiht tõmbas mehi magnetina ligi. Ei, külgetõmbejõuks polnud Uku-Malle silmipimestav ilu, vaid sõnulseletamatust priskusest tingitud gravitatsioonijõud, mis sai täiendavat ebamaist jõudu kaelas, rinnal, kõhul ja seljal rippuvatest vaskehetest ja teistest leelismuldmetallidest nikerdustest. Nagu ülesvisatud kivi langeb alati tagasi maapinnale või Kuu tiirleb ümber Maa, sõltumata sellest, kas need seda ise nii väga soovivadki, siis keerles ka Uku-Malle üüratu ahtri ümber alati hulgaliselt meesterahvaid. Sundasendina tagumendi külge lennutunud õnnetute hädiste mehikeste vahel oligi naine võtnud esimese ettejuhtuva, see tähendab Väino-Maria, väänas talle sõrmeluude raksudes keskmise näpu otsa plekist kihlasõrmuse ja jäi nõudlikult abieluettepanekut ootama. Hirmunud mees võtnudki naiselt selle küsimata jah-sõna ning lukustas end sellega igaveseks Uku-Malle tujude- ja kapriisidemaailma. Nüüd aitas ta naisukesel alatu äiapapa põhjustatud vintsutustest üle saada. Ennastohverdavalt püüdliku ja ennasttohterdavalt kuuleka Väino-Maria ponnistused kandsid vilja. Veel samal õhtul lubas Uku-Malle mehel koguni oma kaissu pugeda. Viimati oli naine nii lahkelt vallatu kuus ja pool nädalat enne esimest pulma-aastapäeva. Pärast seda vahejuhtumit hoidis Peeter-Eliisabet rohkem omaette. Vanamees väisas sagedamini kadunud naise Leida-Antoni kalmu kui ainsa poja peret. Nii polnudki väikese Konrad-Stiina mälestused oma vanaisast kõige kirkamad ja muutusid järjest tuhmimateks.

      Ja nii käskis nõudlik pereema Uku-Malle kodukandi rahvapärimustele vastavalt riietuda kõigil pere- ja suguvõsaliikmetel. Erandit ei tehtud ka lapsehoidjale, eakale külaammele, tädi Helga Brustile. See kõrges eas naine ei jätnud kunagi ukse taha ühtki rinnapiimanappuses kannatavat noorikut. Ikka ja jälle aitas tema kortsus emalik ripprind vaigistada ka kõige nõudlikuma titeitke. Et Konrad-Stiina vanemad olid oma loometrupiga pidevalt ringreisidel, hoidiski СКАЧАТЬ