Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased. Rögiwald Pääbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei teinud midagi, eks ole ju,” laiutas kogelev Sepp käsi naaberhütist välja pistetud pahasele peanupule.

      See oli Pvbtmklhhgg. Tol ajal vaid kolmest hurtsikust koosnev rahvasuu teadis pajatada, et just vapper Pvbtmklhhgg rajaski Syxorykie künkale esimese okstest, koprasõnnikust ja soomülgastest kokkutassitud väätidest onni. Omaaegne maadeavastaja, asumiasutaja ja valitseja – tõenäoliselt oli ta üks esimesi inimtsivilisatsiooni juhte. Miks ka mitte, sest keegi pidi ju olema see esimene külavanem inimajaloos. See võis täiesti vabalt olla just Pvbtmklhhgg. Tal olid selleks kõik eeldused. Igatahes kujutavad teotahtelist Pvbtmklhhggi paljud algelised koopakritseldused nii Väikelinna ümbruses kui ka kaugemal, sest tema karjajuhi ambitsioon ei piirdunud ometi kolme laukaäärse toikahunnikuga. Kuigi kõik teada-tuntud ajaloolased ei ole veel täielikult ühel meelel, sest nii kaugeid fakte on mõnevõrra keeruline ideaalilähedaselt taastada, on suurem osa neist ometi seda meelt, et Pvbtmklhhggi kontrolli all olnud territoorium võis selle kõrgperioodil laiuda kuni ühe koma kuue ruutkilomeetri suurusel maalahmakal. Ilmselt aitas teda seejuures Sepa kurikuulus mõrutõrumõdu, mille kraadid süstisid teatava annuse kartmatust ja pealehakkamist, samal ajal tagasihoidlikkust nüristades ja hirmu peletades. Sellistel öistel vallutusretkedel liaanidelt rippumast leitud naised võttis ta loomulikult kõik kaasa. Öö hajudes, olles eelnevalt pannud juhendavaid hallutsinatsioone tekitava oa ao valgel põske, tegi vapper sõdalane valiku, millised naised kõlbavad külje alla ladustamiseks, millised sobivad ainult supikoguks. Uute naishõimlaste kaudu laiendas Pvbtmklhhgg mõjuvõimu veelgi, ühtlasi paisus tema rauarohke vere najal karja populatsioon. Nii rajas ta ühel päeval esikosmiku kõrvale veel kaks hütti. Neist ühte koliski mõni aeg hiljem tusane lühikoonuline Sepp, kes sai onni kingiks pärast Pvbtmklhhggi kuuenda naise lahkumist parematele jahimaadele. Kusjuures kolimispäeval oli koopaesises õnaruses uut kambriomanikku ootamas eriti tummine supp. See oli Pvbtmklhhggi salajase retsepti järgi valmistatud kodukana uhhaa, nagu ta ise tavatses öelda. Igal juhul on kõnealune metsploomikivi allaneelamine üks levinumaid muistseid stseene, mida kajastavad rohkemal või vähemal määral peaaegu kõik Väikelinna kandis teadaolevad koopamaalingud.

      Öhösönaga, Pvbtmklhhgg reageeris kiiresti. Ta tagus oma kuulsa, ent valusa toikaga keset muldrada visklevat ja lämbuvat võõrast otse selga. Ktbptbkmwstrtpk ahmis silmi pööritades õhku. “Või ainult ühte silma pööritades,” jõudis Sepp kiirelt mõelda, samas oma laialivalguvat tähelepanuvõimet kirudes. Isegi keset kõige äkilisemat köhahoogu või pöörasemat valu ei suutnud Ktbptbkmwstrtpk oma imestusest kokku liimitud uudishimulikku pilku peita. See oli otsekui nähtamatute naeltega kinni taotud, mis pendeldas kordamööda Sepa ja Pvbtmklhhggi niuete vahele Emakese Looduse ja Isakese Saatuse poolt heldelt jagatud hästiistuva varustuse vahel. Viimases hädas kobas Ktbptbkmwstrtpki harali kämmal mööda mulda. See otsis Sepa kivisse uuristatud toopi, kus loksus kurikuulus mõdu. Leidnud kivinõu, kummutas ta allesjäänud tõrunire otsejoones ülespaistetanud hambutusse kurku. Valju röögatusega suutis ta puuviljaseemne alla neelata ja seejärel kaotas vandersell teadvuse. Või vähemalt pooleldi. Sepp ja Pvbtmklhhgg vahetasid madalalaubalisi, tugevas eeshambumuses habetunuid pilke. “Ktbptbkmwstrtpkist tuleb enne lahti saada, kui see hirmus ploomikivi teisest otsast seedimata kujul välja hakkab tulema,” mõtlesid mehed omavahel. Tegelikult mõtlesid nad seda hoopis poolvaljult ja üldse mitte ainult omavahel. Õnnetu puuviljakivineelajast toibuja kuulis liigagi selgelt, mida temast räägitakse. Esimene tagaselja rääkimise ohver olla? See oli väga alandav.

      “Ktbptbkmwstrtpk!” hüüdis Pvbtmklhhgg mõni hetk hiljem üle mudalompide. Hüütu ei teinud kuulmagi, jalgevahele surutud lombakas ürgne punapee-muul tormas hirmsasti koperdades, ent sellegipoolest kuulekalt sammu aeglustamata ja tagasi vaatamata edasi. “Ktbptbkmwstrtpk! Kirevase pihta! Tule tagasi!” karjus Pvbtmklhhgg peaaegu nuttes. Ent tuhatnelja nüüd juba kirde suunas punuv Ktbptbkmwstrtpk ei teinud uut sõpra ja tema hääles sisalduvat anuvat abipalvet kuulmagi. Sepp jälgis toimuvat peast kinni hoides, sest miski vasardas oimukohtades. Oli see tõesti heli tulevikust? Ilmutus? Oli see vastu alasit taguv sepahaamer? Nukralt pöördus Pvbtmklhhgg tagasi oma toigastest laotud rivvi, mida saigi hea tahtmise ja fantaasia korral hütiks nimetada. Sepp oli juba külili omal asemel, tema südamevalu ulatus kaugelt üle pankrease ja põrna, riivates veidi neerupealseid ja pisinatukene ussjätketki.

      Pvbtmklhhgg ja Sepp ei saanudki teada, miks Ktbptbkmwstrtpk naerma puhkes. Vaesed syxorykielased ei jõudnudki ära kuulata nutika teelise ettekuulutust, et sepaametit pole niipea oodata ning Sepp otsigu parem endale muu amet ja tundku elust rõõmu. Vaadaku laste sirgumist, noppigu lilli, istugu, puhaku jalga ja joogu teed. Aeg-ajalt andku tunnustav musu oma naisele, kel lisaks närtsinud rinnakule näitasid esimest halli juba ka seljakarvad. Andku aga kõige magusamad rabamarjad ikka oma lastele, kelle sabakont oli jupi võrra lühem kui nende vanematel. “Kes teab, kas nende lastel ja lastelastel üldse mingit saba jääbki,” tabas Sepp end sageli uitmõtteilt. Öhösönaga, tehku Sepp mida iganes, mis teda hurtsiku käimlaküljelt eemale peletaks. Ilmselgelt ei piisanud pelgalt seal heljuvast hingematvast lõhnakogumist, sest muidu oleks Sepp juba ammu asendit vahetanud. Oli vaja veel midagi palju võimsamat ja veel hoomamatumat. Oli vaja midagi hingele.

      Nagu öeldud, jäid vaesed syxorykielased sellest kõigest ilma tänu valel ajahetkel metsploomikivi allaneelanud teelise solvamise pärast. Teadmatus näris Pvbtmklhhggi sedavõrd, et ta otsustas Ktbptbkmwstrtpki üles leida. Maa alt või maa pealt, koopa seest või koopa eest, kuid üles tuli mees leida. Võib-olla seesama tuuseldamisvajadus tiivustaski Pvbtmklhhggi nendeks arvukateks vallutusretkedeks, mis tegelikult polnudki miskit muud kui viljatuks osutunud tõeotsingud. Tõde oli tegelikult viljaseemne kujul sealsamas, kus Ktbptbkmwstrtpk selle seedimata kujul väljutas. Nimelt raputas punapee-muul oimetut ja läbiköhitud meest sedavõrd, et kivi väljus omal vabal tahtel juba pärast esimest käänakut ja sellele järgnenud lauget kurvi. Sellest seemnest kasvas viljapuu, millest omakorda kasvas viljapuude mets. Seesama Väikelinna serval rohetav ploomimets, mis kõrgel mäekünkal igal aastal õisikuid lennutab ja seemneid muldab. Igaüks neist sümboliseerib mitut aastatuhandet teadmist ja ettekuulutamist, mida ei osatud õigel ajal märgata, ära tunda või enda heaks rakendada.

      Samas tuleb siinkohal veel kord üle korrata, et kuna Väikelinna mudahüttideaegset eelajalugu pole jõutud päris viimse kriipsdetailini läbi uurida, võib ülalkirjeldatud episoodis esineda mõningaid faktilisi ebatäpsusi. Soovist mitte laskuda eikuhugi-viivasse debatti teemal, kes olid mingil künkal esimesed, kes mitte, ja mida me sellest kõigest võiksime järeldada. Keda peaksime armastama, keda vihkama ja nõnda edasi – siis oleks mõistlik siin teha väike paus ja rutakas ajahüpe otse tänapäeva.

      Täna on Väikelinn kena väike linn. Sellest mõnekümnesekundilise lennusõidu kaugusel asub Kääbusküla. Ega muid asumeid olegi. Pärast tükki tühja maad algab juba võõras ja kauge Välismaa. See ongi kõik. Väikelinn on monofunktsionaalne linn, sest kogu elanikkond on suuremal või vähemal määral seotud Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehasega. Terve linn ja selle lähiümbrus kihavad tootmiskoondise usinatest töötajatest. Tuhanded pipeti- ja kondoomimeistrid ning lutispetsialistid sagivad rõõmsalt ringi. Nad täidavad tänavad oma nakatava naeru ja õnnejoovastuses kilgetega, kauni laulu ja vuliseva jutu ning säravate tunkedega. Möödujad teevad särasilmsetele sinikraedele silma, lapsed ahmivad õhku ja paluvad tähelepanu. Eakad kaaslinlased noogutavad tunnustavalt pead ja meenutavad endi veedetuid tööaastaid selles maapealses paradiisis, mille nelikümmend kolm korstnat uhkelt linna kohal kõrguvad.

      Ka mitmete teiste elualade esindajad, sealhulgas linnakese pisitilluke erasektor, on tegelikult võrsunud just sellest suurettevõttest. Või teevad nad end muul moel antud konsortsiumile kasulikuks. Näiteks raamatu nimikangelane, sõjaväeluure erukolonelleitnant Räimo Siig on põhiülesannete kõrvalt nimme tegelenud tööstusspionaažiga oma kodulinna suurtööandja heaks, salaja muidugi, küsimata selle eest iial tasu või kiitust. Tõsi, mööngem, et tagasihoidlik nuhk palus linnavalitsuselt sünnipäevakingituseks omanimelist peatänavat. Meer lubaski vastutulelikult, ent tingimusel, et seda tehakse kunagi hiljem ja ilmtingimata postuumselt. Seni peab üllas erukolonelleitnant, kes ise on muuseas veendunud СКАЧАТЬ