Sina, mina ja vihm. Tawny Michell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ plaanid. Ta oli teinud elus palju vigu, tal endal oli palju vigu, kuid valelikkus nende hulka ei kuulunud.

      Serena nühkis mõtlikult ninajuurt.

      “Mul ei ole erilisi plaane.”

      “Suurepärane! Arvan, et peaksime need päevad koos veetma.”

      Palju eredaid pilte vilksatas läbi Serena pea. Põhiliselt David – alasti ja mitmesugustes poosides. Nende viimasest koos oldud päevast oli möödunud juba mitu kuud.

      Kui David detsembris Atlantasse tuli, oli Serena talle ära öelnud, põhjendades seda kiire tööga, mille võttis pühade ajaks koju kaasa. Kuigi mõlemad mõistsid, et hea tahte korral oleks Serena võinud leida kas või ühiseks kohvijoomiseks aega. Asi oli lihtsalt selles, et Serena tahtis kohtumist liiga palju. Serena armastas meest liialt tugevasti, et alustada temaga väikest intriigikest… seepärast valis naise endale poiss-sõbra, kelle vastu tal igasugused tunded puudusid.

      David oli noormees, kellega oli kohtunud Serena naaber ühiselamutoast. Kui Serena Davidiga tutvus, tundus mees väga külgetõmbav ja pisut kõrk. Nad õppisid paralleelkursustel. Hiljem kohtusid nad loengutel, mida kuulasid mitme eriala üliõpilased. Davidist sai Serenale lihtsalt sõber, kellega oli meeldiv vestelda. Hiljem muutus mees selliseks sõbraks, kellele võib ükskõik millal ja ükskõik millise elektronkirja saata. Nendes kirjades jutustas naine Davidile kõigest, alustades finantsprobleemidest, kuni kohmakate katseteni temaga leppida. David oli leidnud tema südames tähtsa koha, koha, mis oli nii tähtis, et kujutas tõsist probleemi naise hingerahule.

      Eriti siis, kui ta Davidi kaotab…

      Kui Serena oleks varem teadnud, oleks olnud aega end ette valmistada. Nad olid mõlemad täiskasvanud, elukogenud inimesed. Vaevalt hormoonide torm nende suhetes mingit rolli mängib.

      “Sa ei taha mind näha,” konstateeris mees pikaajalist vaikust katkestades. “Kas see on Õnneliku Ränduriga seotud? Või sellepärast, et…”

      Kui juttu sugenes Patrick, keda hüüti Õnnelikuks Ränduriks, kasutas just seda nime David alati Serena sõbrast rääkides. Mehe hääles kostus iroonilisi noote. Davidile ilmselt ei meeldi naise poiss-sõber, endine poiss-sõber.

      “Tegelikult pidin sulle temast midagi rääkima. Me ei kohtu temaga enam.”

      David jäi vaikseks. Arusaamatu, mis selle vaikimise taga oli? Serenale tundus, et vaikus oli juba terve igaviku kestnud. Naine arvas isegi, et nende kõne on katkenud.

      “Nii et nüüd oled üksi?” küsis David lõpuks. See oli öeldud nii enesekindla tooniga, nagu poleks see küsimus, vaid kinnitus naise sõnadele. Mees oleks justkui teatanud, et kuna Serena on vaba, siis kuulub ta nüüd Davidile. Serenal läks südame alt õõnsaks.

      Ta hingas raskelt.

      “Mul on üht-teist teha sellel nädalalõpul, aga kui sa niikuinii linnas oled, võime sinuga koos hommikust süüa või kohvi juua.”

      “Õige, peame päevasel ajal mõnes rahvarikkas paigas kohtuma. Peaasi, et vihma ei sajaks.”

      Hallist kostusid sammud. Serena mõistis, et ei tulda tema, vaid hoopis ülakorrusel oleva hambaarsti juurde. Ta otsustas siiski tulijat ära kasutada kui põhjust vestluse lõpetamiseks.

      “Vabanda, minu juurde tuleb klient, ma kiirustan. Helista mulle hiljem.”

      Serena ei jõudnud veel neid sõnu lõpunigi öelda, kui uks paiskus lahti ja ta kuulis külastajat just enda juurde tulemas. Naine pööras end veidi ja pidi imestusest lämbuma, nähes uksel seismas ja talle laialt naeratamas tumedajuukselist meesterahvast.

      “Me arutame seda kohe.”

      David pani telefoni ära, Serena kõrvu kostsid veel lühikesed signaalid.

      Serenal oli õhust puudu. Mehe helesinised silmad tundusid veel heledamad ja säravamad, kui neiu neid mäletas. Need vaatasid ainiti Serenat. Mees naeratas ainulaadselt seksuaalset naeratust.

      “Mul on hea meel sind lõpuks näha, Serena. Aga, kurat võtaks, lootsin sind tõesti mustades nahkpükstes ja jakikeses näha.”

      2. peatükk

      OOTAMATUSEST KAOTAS SERENA kõnevõime.

      “Pagan võtaks, ta on veel kaunimaks muutunud,” mõtles mees.

      Neiu nautis mehe vallatut näoilmet, mis oli sama paljulubav kui häälgi. Davidi väga tundlikel huultel mängles kerge naeratus, millest olid mehe silmanurkadesse tekkinud kortsukesed. David oli sihvakas. Üleskääritud varrukate alt paistsid musklis käed, mida vaadates kujutas Serena ette, kuidas mees nendele toetudes tema kohal kõrgub ja musklitega mängib.

      Suure pingutusega suutis Serena end sundida silmi ära pöörama ning hakkas üllatusest tasapisi toibuma.

      “David.”

      Serena võttis kõrvaklapid peast ja asus juukseid siluma. Ükskõik kuidas ta ka püüaks, kuid mehe laitmatule välimusele ei suutnud ta praegu midagi vastu panna. Antud juhul see tegelikult teda ei häirinudki.

      Tookord, minevikus olid mehe tumedad juuksed sassis – pikemad ja turris. Praegune soeng kriipsutas alla mehelikkuse – kangekaelne lõug ja teravad, sirged näojooned.

      “Kas üllatasin sind?”

      David sulges enda järel ukse, muie näol, nagu küsiks, kas võib kohe lahti riietuda. Või tundus Serenale ainult niimoodi?

      “Kas sa oled hulluks läinud?”

      Serena tõusis ja mõtles kergendusega, et oli suutnud seda öelda. Ta asetas käe kramplikult pekslevale südamele.

      David astus vetruval sammul Serena juurde, kutsudes neius sellega esile tugeva erutuse.

      “Nii on naljakam. Peale selle tean, et Serena Donovan armastab üllatusi. Kas sa ei olegi mind nähes õnnelik?”

      Teist inimest, kellel oleks selline naljakas ja liigutav enesehinnang, oleks raske leida.

      “Loomulikult olen rõõmus.”

      Serena noogutas nagu hiina jonnipunn, nihkudes mehest eemale.

      “Kohe, üks moment… hm… ma kohe.”

      Mees kergitas sõnagi lausumata kulmu.

      Nad ei olnud ju nii kaua kohtunud.

      “Kui tore! Olen õnnelik sind nähes.”

      Serena asetas ühe käe mehe õlale ja surus end tema vastu.

      Neiu tundis tuttava parfüümi lõhna, mis kutsus esile mälestused teistest aroomidest ja lõhnadest: vihma… kire lõhn…

      Serenat haarasid mälestused. Neiu tardus hetkeks. David embas teda taljest, surus tugevasti vastu rinda ning Serena kangestus ootusärevuses.

      “Ära tuleta meelde!” andis Serena kehale karmi käsu. Too esimene ja ainus kord, kui nad olid armatsenud, oli lihtsalt kujunenud selliseks. Kõiges olid süüdi märjad ja kaua kuivavad riided. Serena ei tahtnud korrata vanu vigu, olgugi et tundis tookord meeletut vaimustust. Ei saa mainimata jätta, et David oli suurepärane mees.

      Isegi СКАЧАТЬ